Riik kui kodu

Ike Volkov

On huvitav aeg. 27. aprillil oli väga huvitav päev: Kumus peeti konverents „Riik kui kodu”. Külalised Euroopast, ministrid. Tippjuristi ja majandusanalüütiku terane analüüs. Arhitektide mõtisklused ja interdistsiplinaarsed arutelud. Mõtlemisainet küllaga. Ruumist kõneldi. Arhitekt Andres Alver: „Kahemõõtmeliselt mõeldes ja tegutsedes ei suuda me järjest pöörasemas tempos liikuvale maailmale küllalt efektiivselt signaliseerida  oma tegelikest võimetest ja potentsiaalist. Läbi kolmanda mõõtme võiksime oluliselt paremini olla arusaadavad nendele, keda siia ootame, ja nendele, kellele jätame selle maa.”

Advokaat Jüri Raidla: „Ruum on väärtus, mille tähtsus on sageli hoomamatu. Vaid siis, kui ruumi reostus on ilmne, teadvustub küsimus, kes ja kuidas kaitseb ruumi kui väärtust. Ilumeelest üksi ei piisa. Tarvilik on asjakohaste institutsioonide ja põhjendatud regulatsioonide  tugi.”

Rob Docter, Berlage’i instituudi juht, Euroopa arhitektuuripoliitika foorumi EFAP president (Holland): „Euroopa ülemkogu järeldused arhitektuuri ja selle osa kohta säästvas arengus on suur väljakutse, mille eesmärk on tugevdada arhitektuuri positsiooni poliitilises tegevuskavas. Järeldustes märgitakse, et arhitektuur on kultuuriloomingut ja kultuuri innovaatilisust, sealhulgas tehnoloogilist aspekti  hõlmav teadusharu, milles avaldub suure selgusega kultuuri võimalik osa säästvas arengus.”

Eriti praegusel kriisiajal on tarvis uuesti läbi mõelda heaoluküsimused ja tingimused, mida avalik ja erasektor peaksid looma uue ja dünaamilise sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise tegelikkusega kohanemiseks. Kummalisel kombel ei ole üldiselt tavaks kasutada võimalusi, mida pakub arhitektuur ühiskonna säästva arengu kavandamisel ja sellega seotud  otsuste tegemisel. Arhitektuuris tuleks just praegu, finantskriisi, majandusliku ja sotsiaalse ebastabiilsuse ning konfliktide ajajärgul, selle sotsiaalne roll ja kultuuriline tähendus ümber mõtestada. Arhitektid peaksid uuesti määratlema arhitektuuri tähenduse ühiskonnas ning pakkuma tulevikunägemuse, looma uue tasakaalu elanikkonna eri osade, majandusvaldkonna huvirühmade ning kultuuriliste ja ökoloogiliste väärtuste vahel. 

Kes on arhitekt? Eks ikka asjatundja. Oleme kuulnud tarkvara-arhitektidest, majandus- ja finantsplaneerijatest, tootmisliinide arhitektidest – nõnda suur semantiline väli, nõnda hõlmamatu tööpõld! Ent tähtsaim on ikka arhitekt ehituskunsti, ruumi mõttes. Looja. Ruumi mõtestaja. Ruumi kujundaja. Tegelikult loob ju arhitekt alati kodu. Keskkonna, kus olla on hää. Loob kodumaja. Koduküla. Kodulinna. Kodumaa. Arhitektuuri  tase kajastab ka demokraatia taset, loovust, asjatundmist: loodame, et loovus meis, meie ümber ei kao. Ka riigi juhtimisel, ka kõigil rasketel hetkedel. Meil on ametkonnad: ministeerium, amet, inspektsioon. Paraku lõpeb nende tegevus maa ja maavarade ja looduskaitsega. Ent keskkond on ju ka kõik see, mis planeeritud ja ehitatud: majad, teed, sillad, korstnad, pargid. Sellega tegelevad miskipärast teised instantsid: arhitektuuripoliitikaga  (mis see siis ka ei oleks) ja iluga kultuuriministeerium, ehitamise ja info talletamisega majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, planeerimisküsimustega siseministeerium, seaduste ja õigusega justiitsministeerium, riigi varandusega kinnisvara aktsiaselts. Siis veel riigihangete amet, kes valvsa pilguga odavuse kriteeriumi seirab. Riik müüb enampakkumisel planeerimata maad ja mittevajalikku kinnisvara, täpsustamata sageli nõudmisi  ja kohustusi. Ja tellib samas vähempakkumisega planeerijaid ja projekteerijaid, ehitamisest rääkimata. Paberites komavigu kontrollides unustatakse teinekord kompetents ja suutlikkus. Ruumi peavad sisustama pädevad inimesed. Ruum meie ümber on piiratud ressurss, suur väärtus, mida ei tohi odavlahendustega rikkuda. Ruum on meie põhiõigus. Räägitakse avalikust ruumist.

Avalikust huvist. Et mis see on? Mis on sobimatu, mis on  välistatud? Kes seda otsustab? Kas rahva hääl? Ilmselt ikka rahvalt mandaadi saanud eriharidusega asjatundjad, hulk spetsialiste. Teadjate kogu. Ruumiline planeerimine on nõnda paljude parameetrite kogum, et võhik mõne minutiga selles ei orienteeru. Ent rahvas peab saama väljendada oma ootusi mingi koha suhtes. Tal on õigus tahta keskkonda, milles saab nautida oma elu. Vahel arutame riikliku tähtsusega objektide perspektiivplaani, meie kõigi raha eest loodavat avalikku ruumi. Mõned on valmis (muusikaakadeemia, Kumu), mõned teoksil (ERM ). Aga riigi funktsioneerimiseks ning elanike harimiseks ja heaoluks on veel palju vaja: näiteks teatrite, kontserdisaalide, valitsushoonete, tervishoiu- ja haridusasutuste, muuseumide, konverentsikeskuste, kultusobjektide uuendatud kava koos mahtude kirjeldusega. Seejärel peab riik (ja ka linn) võõrandama  seni veel vabad alad sihtotstarbeliselt. Kui riik tahab mõnd ministeeriumi Paidesse viia, siis seal, kui Viljandisse, siis hoopis seal. Ja muidugi Tallinnas – et lauluväljaku kohale ja kõrvale ei tekiks uusi korterelamuid.

Asjatundjate abi on siin vajalik. Praegu on just arupidamise koht. Ministeerium pani kord müüki endise projekteerimise instituutide hoone Rävala puiesteel, mõtlemata kvartalile tervikuna, mõtlemata teiste asutuste vajadusele. Ehk võiks seal  paikneda hoopis uus ringhäälinguhoone? Tallinna ülikooli kompleks, kunstiakadeemia, raamatukogu laiendus? Tegeleme sageli tagantjärele targutamisega, tagajärgede likvideerimisega. Sakala keskuse probleemid ei taha lõppeda, kuna omal ajal tegutseti läbimõtlematult. Linnahalli saaga jätkub, nüüd ehk juba mõistlikumates raamides ja sihipärasemalt. Ajad muutuvad, eks vajadused samuti. Aga maad juurde ei kasva. Ärme müü nõnda lihtsalt!  Konkreetsed arengukavad on meie edasise saatuse küsimus: mis ootab meid kümne aasta pärast, kui palju on kuskil vaja lasteaiakohti, arste, kodutute varjupaiku, narkomaanide võõrutuskeskusi. Kellegi asi on plaanil need kohad leida, kuni pole veel hilja. Praegu väheneb laste arv Mustamäel, aga kümne aasta pärast on see linnaosa taas noori peresid täis.

Seetõttu pole õige lasteasutusi koos maaga maha müüa. Määrame ajutiselt uued funktsioonid,  sõlmime tähtajalised rendilepingud! Õige mitukümmend aastat oli riik peremees. Maad riigistati, linn laienes. Tekkisid magalad, mis olid normikohaselt projekteeritud, aga jäid enamasti lõpuni välja ehitamata. Aja edenedes, iseseisvuse taastudes tagastati maad kunagistele omanikele. Omandireform. Ka paneelelamute-vahelised pesukuivatusplatsid, laste mänguväljakud, haljasalad. Omanike lapsed hakkasid arendajateks. Või müüsid maa arendajatele edasi. Lihtne kinnisvaratehing, mis paraku määrab meid ümbritseva keskkonna näo. Kas oleme valmis taskust kroone võtma ja avalikes huvides, näiteks laste mänguväljaku tarbeks need maad taas välja ostma? Ise loome oma elu, oma seadusi. Reglementeerime. Lahterdame. Oleme struktuuride arhitektid. Püüame end määruste ja seadustega, paragrahvide ja peatükkidega iga  mõeldava pisiasja vastu kindlustada, ent elu on ettearvamatu. Kaob mõistlikkuse piir ja tekivad arusaamatud asjad. Asjad iseeneses. Püüame iseenda ette veeretatud kividest üle turnida.

Õigusruum on dünaamiline, pidevalt toimuvad muudatused, luuakse pretsedente ja arvestatakse nendega. Asja parandades läheb asi enamasti segasemaks, muudatusi tehes unustatakse kuulata asjatundjaid. Kuulake ometi! Ja on ka tavaõigus, mõistlik käitumine.  Asjad on sageli lihtsamad, teinekord piisab vaid pilguheitmisest aknasse – ehk aitab vaid silmade sulgemisest, et näha õiget lahendust? Kasutame ressurssi mõistlikult, koondame teabe ja asjatundjad. Loome ühe ametkonna. Vaatame üle reeglistikud. Arutame asja asjatundjatega. Praegu oleks justkui aega mõelda. Puhastame kellu mördist ja pöörame pilgu pooleliolevale. Kes on selle loomisel osalenud? Ja kuidas? Ehk saaks paremini, korrastatumalt,  leida kõigis vastuolulistes soovides ja nõudmistes tasakaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming