Riigist ja ruumist, kodust rääkimata

Andres Alver

XXI sajand nõuab selgelt defineeritud, inimesekeskset, emotsionaalselt laetud, spetsiaalselt projekteeritud uut tüüpi avalikku ruumi.      Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas jõuliselt  hakatud rääkima väärtustest. Uute väärtuste leidmisest. Ajakirjanduses on ilmunud artikleid vanade väärtussüsteemide kriitikaga. Isegi haridusminister ütleb, et „Eesti lapsed ja noored vajavad eraldi väärtuskasvatust”. Kuna olen lähedalt näinud, kuidas hea arhitektruuri mõiste on devalveerunud majanduslike kaalutluste ees; kuidas isegi konkursside žüriid ei tea, mille järgi hinnata projektide kvaliteeti ja neid reastada; kuidas omavalitsuste  bürokraatlikul masinal ei ole teadmisi, et analüüsida ehituslube sisuliselt; kuidas nn arendustegevuses on olnud oluline toota „kaupa”, mida saab võimalikult soodsalt müüa, ja olnud sunnitud ka kunstiakadeemias nendele asjadele koos üliõpilastega mõtlema, ei ole ma leidnud ehitatud keskkonna, maa ja linnaga tegelemisel paremat väärtuste mõõdupuud kui mõnes mõttes filosoofiline, kuid samal ajal vägagi reaalne kategooria – ruum. 

Ruum on suurtest kategooriatest õnneks selline, mis allub meie tahtele. See ei ole paratamatu nagu aeg. Ruumi loomine on seotud kultuuriliste valikutega ja meie asi on seda targalt kujundada. Isegi siis, kui meie, eestlaste kummaliseks eripäraks on ruumi tajumisel ja väärtustamisel viimasel ajal avalduv vaimne suutmatus – isevärki kultuuriline puue. Paar nädalat tagasi Prahas peetud Euroopa  arhitektuuripoliitika foorumi üks juhtlausetest oli „Euroopa ühiskond on jõudnud punktini, kus elukvaliteedi edasine parandamine tarbimise ja esmavajaduste rahuldamise kaudu ei ole enam võimalik. Üks tee, kuidas saavutada parem elukvaliteet, oleks ehitatud keskkonna kvaliteedi parandamine”. Sellega on väga palju öeldud ja see viib meid otseselt ruumi ja selle väärtuse juurde. Kas ruum võiks olla Eestis väärtus, mille  olulisust tuleks ka koolis õpetada? Tegelikult on Eestis palju ruumi. Ruumi pärast eriti ei kakelda. Kellel on kitsas, saab alati teistele n-ö ruumi teha. Ruum on justkui alati ja tasuta olemas olnud. Miks siis peaksime pidama väärtuseks seda, mida on nõnda palju? On neid, kes väidavad, et ruumist saab tänapäeva majanduse võtmesõna, sest n-ö vabaturumajandus on sunnitud suunama oma tähelepanu ruumilisele organiseerimisele ja  peab hakkama kujundama meie elamusi ja kogemusi. Seda mängu võiks nimetada ka elamuste ökonoomikaks, milles arhitektuur võib saada ühe võtmerollidest, sest suudab kujundada ja nähtavaks muuta ruumi (milles ju toimuvadki selle mängu etendused) ja luua identiteete materiaalse, ideoloogilise ja sotsiaalse koe põimimise teel. Identiteedist aga saab alguse kodu mõiste.

Ruumi juures on järjest olulisem kvaliteet,  võime luua inimlikke suhteid, tekitada uusi meeldivaid elamusi ja tundeid, mis ei ole pealesunnitult ühevalentsed, vaid millel on, nagu ka kunstil, lõpmatuna näivaid väärtusi. Kui räägime ruumi väärtuslikkusest ja selle tajumise võimest, siis peame nägema vaeva, et otsida ja töötada välja teistsugust, uutele narratiividele vastavat avalikku ruumi. Kuna selle väljatöötamiseks pole valemeid, on selle parameetreid raske defineerida, mis aga ei  tähenda, et peaksime loobuma selle otsimisest ja väljatöötamisest. Tegu on tõepoolest prioriteetide seadmisega. Kui muinsusväärtusi ja loodust on igaüks näinud ja isegi käega katsuda saanud, siis ruum on abstraktne, seda just nagu ei olekski olemas. Ruumiliste otsuste dramaatika seisneb aga selles, et nende hind on väga suur ja otsuste mõju on äärmiselt pikaajaline. Tänased otsused avaldavad mõju alles viie või kümne aasta  pärast. Ja tänased kitsaskohad ja probleemid on sündinud kümne aasta tagustest otsustest. Kohe ei saa midagi muuta. Kui käsitleda ruumi klišeede alusel, saab sellega lihtsalt hakkama: kõik on juba olnud, tuttav ja jääb edasi nõnda.

Kuid asjade keerulisemaks minnes – ja võib väita, et praeguses üleminekuaegses ajas, kus inimeste seosed ja suhted pihustuvad ja fragmenteeruvad, kus me ei suuda enam üksteisega rääkida ja veel  vähem üksteist ära kuulata – ei saa enam toetuda valmismõeldud mõtetele, vaid tuleks kasutada märkimisväärselt isikupärasemaid lahendusi. Keeruliste ruumiliste otsuste tegemisel ei aita ei poliitikute kavalus ega teadlaste tarkus. Kõheldes võiks vahest ainult loota tegijate/ loojate intuitsioonile, tarkusele ja loomingulisusele. Tuleks leida keegi, kes liidaks killud uuesti tervikuks. Konkreetse ruumi või kohaga tegeledes  peaksime vastama küsimustele ja mitte ainult geoloogia, geograafia, ruutmeetrite, maavarade, puude arvu ja rahanumbrite kohta, vaid mõelda tuleks ka järgmiste probleemide üle: milline on koha kontekstist (ka sotsiaalsest kontekstist) lähtuv loogika? milline võiks olla koha ruumiline idee või kontseptsioon? millised võiksid olla loodava ruumi kvaliteedid ja väärtused? Kui oskame vastata nendele küsimustele, alles siis näeme väärtust meie käsutusse antud ruumiosas või kohas. Nendele küsimustele peaksid vastama ka institutsioonid, kellele on antud õigus langetada ruumi puudutavaid otsused. Kas neil on aega, soovi ja oskust seda teha? Kas ka üldsus peaks sellest osa võtma? Kui, siis kuidas? Olulised teemad vajavad pidevat ühiskondlikku debatti: selleks on vaja õiget metodoloogilist alust, platvormi või foorumit, kus asju arutada ja visioone läbi vaielda. Mida rohkem  on avalikkust informeeritud ja kaasatud, seda vähem oleks põhjust dramaatilisteks netikommentaarideks.

Poolteist aastat tagasi saigi tehtud ettepanek hakata neid teemasid arutama ühiskondlikul pinnal, näiteks linnafoorumitel. Enesekriitika korras tuleb öelda, et ka arhitektid ei ole suutnud midagi ära teha, lihtsam ja kindlam tundub olevat arvuti taga istuda. Kaasatud avalikkuse toel (sest muidu otsustab ainult raha) tuleks meil muuta avaliku ruumi struktuuri  ja kvaliteeti, teha need moodsalt öeldes jätkusuutlikumaks. Luua meile kodu – koht, kus tahame elada ja kuhu tahame alati tagasi tulla. Ilma vastuvõetava ja kvaliteetse ruumilise keskkonnata ei näe me edaspidi sellel maalapil elamise võimaluses enam väärtust. Olen vahel mõelnud, miks peaksid eestlased naasma Eestisse? Mis tooks tagasi meie noored, eriti andekamad? Üks on selge: elada emakeelses keskkonnas on suur luksus ja eelis.  Kuid kas sellest piisab? On küll veel meie kirjandus, teater, kunst, aga seda saab ka mujal tarbida. Mida ei saa aga kaasa võtta, on Eesti ruum, Eesti maastik. Need on Eesti metsad ja maad, rannad ja rabad. Need on Eesti linnad, mis on küll depressiivsed, kuid depressiivsed on mõne nurga alt ka Brüssel, New York ja Tōkyō. Meie oma keskkond tulekski ehitada (muuseas, samast tüvest tuleneb ka sõna ehtima) selline, et siit ei tahetaks niisama lihtsalt  lahkuda ja kõik jäädavalt maha jätta. Eesti ruumi kvaliteet peaks ületama muu maailma eelised, vähemalt meie silmis. Siis saaksime öelda, et siin on meie kodu, et meile meeldib kodus olla. Eesti mõte ei ole veel jõudnud arusaamiseni, milline peaks olema see ruum, see keskkond, mida saaksime pidada meie päriskoduks. Olen aastaid nende küsimustega tegelenud ja tean, et vastust ei tea praegu keegi. 

Ebamäärase tagasiside, vastuse annab kinnisvaraturg, kuid seda alati hilinemisega. Ja nagu on selgunud viimasel ajal ka rahamaailmast, ei aita turg meid sugugi alati. Kas jätkata linnade tihendamist, mida eeldab majanduslik areng, või hajuda laiali, mida toetab ökoloogia; elada suurtes või pisikestes majades, ühes reas või kobaras koos? Need mõtted tuleb meil endil läbi mõelda, siin ei ole ka kellegi pealt maha kirjutada.  Kuid ühte võib kindlalt öelda: meie kodu üks ilmseid väärtusi peab olema kvaliteetne keskkond, mis algab koduõuest või trepikojast ja lõpeb Eesti maastikuga. Eestlaste täpset ja sensitiivset ruumitunnetust näeb taluarhitektuuri juures. Kuid linnaelu tundub olevat meile ikka veel kuidagi võõras: me alles nagu õpiksime tihedamas keskkonnas elamist. On lihtne öelda, et kõiges on süüdi ahne arendaja või keskpärane arhitekt. Pigem tuleks vaagida  struktuuride muutusi, mis võiksid toetuda ühiskonna vaimse eliidi ettenägelikele visioonidele, mis kardinaalselt erineksid poliitikute 4-aastasest „vaimse uuenemise” tsüklist. Kuid pole visioone ja võib-olla pole ka eliiti…

Kui oskame kurta oma elukeskkonna ja allakäigu üle (kuulake seda hala klaasi ja betooni pärast) ja tahame tõsimeeli luua endale päriskodu, siis tuleb meil tahes-tahtmata osata hinnata ruumi kui maailma mõistmise ja ülesehituse  üht põhikategooriat. Sest keegi teine ei tee seda meie eest. Eelmise aasta üle-euroopalisel konverentsil Brüsselis esitas Euroopa parlamendi poolakast saadik, regionaalarengu komitee aseesimees Jan Olbrycht suhteliselt ootamatu mõtte: „Enne kui asuda seadusi kirjutama, peaks meil olema visioon ruumist, mida tahame luua.” Ta lisas veel, et „ruum ei ole luksus, vaid igaühe põhivajadus. Linnapoliitika Euroopa tasandil  peab baseeruma integreeritud, horisontaalsel süsteemil, mis lõikab läbi tänapäeva poliitikategemise.” Need mõtted seovad kokku ruumi ja õigusruumi idee. Jan Olbrycht ütles selgelt, et õigusruum tuleb pärast päris ruumi. Seadused peavadki aitama luua sellist ruumi, sellist keskkonda, mida võiksime uhkusega nimetada oma koduks. Et vältida paratamatut korruptsiooni ja rumalaid eksitusi, peaks oluliste ruumiliste  otsustuste tegemine olema antud mitte ainult kohalike omavalitsuste kätte, vaid nende tegemise õigus võiks olla näiteks komisjonil, kuhu kuuluksid nii omavalitsusest, riigist (mis on meil ju väga väike) kui ka avaliku sektori esindajad. Riigile väga oluliste väärtuste kaitsmist otsustab ju ainult riik. Arhitektuuripropaganda ei ole kandnud siiani vilja, järelikult, kui tahta siiski olukorda muuta, tuleks hakata tegelema riigi seaduste ja õigusega.  Võib-olla ka kogu riigi poliitilise ülesehitusega. Seaduste puhul jälgida ja aru saada, kelle huvides on need tehtud, sest arhitektuur on alati seotud võimu ja suurte huvidega, olgu need siis finantsilised või poliitilised.

Ruumi valdamine on võimu instrument. Kui rahvas valdab ruumi, sellist, mis talle sobib ja meeldib, siis on ka võim rahva käes. Muidu kuulub võim nendele, kellele kuulub Eesti avalik ruum ja kes sellega omatahtsi mängivad.  Kui poliitik Laar ütles ühes oma viimastest aruteludest Postimehes, et me peaksime üllatama maailma, muidu ei taasta Eesti head mainet, siis arhitektid saaksid maailma üllatada innovaatilise ruumiga. Seda oli võimalik teha 1990ndate lõpul. Siis ei saanud poliitikud sellest üleskutsest aru ja jätkasid ruumi arvelt enda ja oma parteide rahakoti täitmist. Nüüd tuleb ilmselt aeg, mil ollakse sunnitud sellega tegelema, kui ei taheta põletada viimaseidki  võimaluste riismeid kriisijärgses Eestis ja nõustuda Rainer Katteli seisukohaga, et „Eesti on läbi kukkunud”. Kahjuks on nii mõneski kohas ja linnaruumis juba saatuslikult hilja ja seal oleme ka minu arvates juba läbi kukkunud. Linnad räägivad maailmale kaugelt rohkem kui valitsus: need kas meelitavad investeerijaid ja talente kohale või ei tee seda mitte. Järelikult: muude väärtuste kõrval tuleb taas ausse tõsta kvaliteetne ruum. Nii mõneski  mõttes algab kodu identiteeti loova ruumi kvaliteedi hindamisest. Eestis ei ole veel jõutud küsimusteni, milline peaks tulevikus olema see ruum, mida saaksime pidada oma päris koduks. Enne kui teha seadusi, peaks meil olema visioon ruumist, mida tahame luua, sest õigusruum tuleb pärast päris ruumi. Kuidas saame teha seadusi, kui me ei tea, milleks neid vaja on? Ei ole riiki ruumita, kodust rääkimata.

(Konverentsil „Riik kui kodu” peetud ettekanne.) 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming