Repliik – „Kunsti psühholoogia“ vs. „kunstipsühholoogia“

ENN SIIMER

On meeldiv, kui enda tõlgitud raamatut arvustatakse. Antud juhul on jutt L. Võgotski „Kunsti psühholoogiast“, millele Peeter Olesk kirjutas asjaliku vastukaja1. Üks asjaolu vajab siiski täpsustamist. Asi on nimelt raamatu pealkirjas – kas „Kunsti psühholoogia“ või „Kunstipsühholoogia“. Oma tekstis kasutab Olesk mõlemat varianti ning see võibki segadust tekitada.

Tegemist ei ole pelgalt eesti keele õigekirjaga. Probleem on sisuline ja kontseptuaalne. Konkreetse distsipliinina on kunstipsühholoogia omal kohal. Mida tähendab aga sama lahku kirjutatuna? Tõlke toimetamise käigus tuli mul selle üle palju piike murda ja pean tunnistama, et just Peeter Olesk andis mulle julgust selles küsimuses lahkukirjutamise juurde jääda. Keeleinimesed küsivad loomuldasa: „Kuidas saab siis kunsti(teose)l endal olla mingi psühholoogia?“.

Lugu on selles, et Võgotski vaatleb kunstiteose vastuvõtu psühholoogilist protsessi (Võgotski järgi „esteetilist reaktsiooni“), mis toimub küll vaataja-kuulaja teadvuses, kuid on looja poolt – valdavalt teadvustamatult või siis alateadlikult – kodeeritud kunstiteose olemusse. Ja samas lubab see teadmine kunstiteosele omasest objektiivselt struktuurist teha analüütikule järeldusi, kuivõrd on tegemist tõelise kunstiga. Selles mõttes on „Hamleti“ kõrval ehk kõige ilmekam analüüsi näide I. Bunini novelli „Kerge hingus“ käsitlus, kus teema ja esteetilise reaktsiooni vastuolu on kõige ilmekam ning vaid loo struktuuri analüüs reedab kirjaniku alateadliku taotluse. Selles ennetas Võgotski esteetilise reaktsiooni käsitlus aastakümneid hiljem levinud kunstiteose kommunikatsiooni- ja retseptsiooniteooriaid.

Kui poliitika ja ühiskonnaasjade suhtes kasutatakse prantsuse kõnekäändu „Cherchez la femme!“, siis kunsti puhul võiks Võgotski järgi öelda „Otsi vastuolu“. Kunsti puhul on see universaalne. Võgotski käsitluse iva ongi selles, et kunsti toime inimesele põhineb vastuolul, mille puudumine võtab kunstilt ära sellesama „vallatu reaalsuse“, millest ka Olesk kirjutab. See kunstile struktuurselt omane vastuolu aktiviseerib vaataja-kuulaja alateadlikke kujutluspilte ning fantaasiat. Konkreetseid näiteid pole siinkohal vaja tuua, Võgotski raamatus on neid pea kõigi kunstiliikide kohta. Kuid veel ühele Võgotskiga seotud asjaolule tahaksin tähelepanu juhtida. Nimelt kunsti kujutlus- ja loomevõimet arendavale rollile, mis on eriti oluline just laste arengu seisukohalt2.

1 P. Olesk. Kunst kui vallatu reaalsus. Sirp 26. jaanuar 2018.

2 Selle kohta vt: L. Võgotski. Laste loovus ja kujutlusvõime. TLÜ kirjastus 2016-

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht