Relatiivselt romantiliselt Karin Lutsust

Kaire Nurk

Adamson-Ericu muuseumi näitusel joonistuvad välja varajase maali ja hilisema graafika seosed ja erinevused, Tartu muuseumi näitus oli kui homogeene voog, mille krooniks üks hilisemaid maale.

Näitus ?Eesti esimesi naiskunstnikke. Karin Luts (1904 ? 1993)? Adamson-Ericu muuseumis kuni 26. VI.

Viimases Kunstforumi köites (Bd 175) arutletakse sellise ajaloolise termini üle nagu romantism. Sellest vaevalt interpretatsioonirohkemat leidub: romantiline elutunnetus asetab kõik kõigega seosesse (sh looduspanteism), romantiline mõtlemine armastab kreatiivse vastuolu momenti ja järgib tsüklilist kulgu.

?Romantiline liikumine, eelkõige Saksamaal, viis  teadvuse avardumiseni erinevates suundades: dionüüsosliku printsiibi kui loova  taasavastamiseni kunstis, müütide ja muinasjuttude kasutuselevõtmiseni ja mängulise fantaasia rakendamiseni kirjanduslikus loomingus, religioosse elu müstilise spirituaalsuse taaselustamiseni, natuurfilosoofia põhjendamiseni, pöördumiseni inimkonna varase ajaloo ja eelajalooliste rahvaste juurde ja mitte viimaseks ? alateadvuse avastamiseni.?

Kirjutise autor Paolo Bianchi lahkab kaasaegset saksa kunstnikku Dagmar Varadyt (s 1961) vararomantismi  mõtleja Novalise (1772 ?1801)  baasil, mainimata ei jää ka romantilise maali klassikud Caspar David Friedrich, William Turner ja John Constable. Indiviidi elu on võrreldav kunstiteosega, mis vormib kõik inimese meelelised, emotsionaalsed ja intellektuaalsed võimed üheks ja ainukordseks tervikuks. Sellest ettekujutusest tuleneb voolav üleminek kunsti, teaduse, filosoofia ja religiooni vahel, mida käsitatakse mitte eri valdkondadena, vaid ühtsust  taotleva vaimu vastastikku viljastavate ilmingutena. Ka Joseph Beuys olla näinud oma juuri saksa romantismis, deklareerides sünonüümidena:  ?Kunst=Mensch=Kreativität=Wissenschaft?.

Bianchi toetub ka Isaiah Berlinile, keda on eesti keeldegi ?Avatud Eesti raamatu? seerias tõlgitud. Berlini järgi on lääne inimene oma eluhoiakult läbi ja läbi romantik. ?Romantismi revolutsioon? on avanud ?Õhtumaa ajaloos sügavaima ja kauakestvaima pöörde?, mis kujundab seni meie maailmavaadet. Berlini postuumselt ilmunud raamatu ?Romantika juured? (2004) järgi purustas see XIII sajandi lõpul Saksamaal esmakordselt kuju võtnud elu- ja ilmakäsitus Lääne senise 2000-aastase mõtlemise põhialused. Enne romantismi läbimurret käsitleti tõde kui puzzle?t, mis laseb end tuvastada piisava hulga äratuntu ehk siis teadmiste kogunedes. Kõigile küsimustele oli olemas vastus. Ja kõik vastused andsid selge pildi. Distsiplineeritult teadmistepõhiselt elada tähendas konfliktivaba arukat elu. Kus täpselt tõde peitub, selle kohta olid käsitlused vastandlikud, aga et tõde on olemas ja et seda tasub otsida, selles oldi Platonist Marxini ühel meelel.

Pärast romantilist läbimurret ei usutud enam objektiivsesse tõesse. Romantikud on  veendunud, et tõde on midagi subjektiivset, mille igaüks peab ise leiutama/välja mõtlema. Erinevalt teistest interpreetidest ei näe Berlin romantika epohhi mitte ainult kui ümberpööratud maailmaüksilduse faasi ja kui fa?ismi toitepinnast, vaid üksiku taju ebatäiuslikkuse ja ahtuse avastamise läbi ka kui väärtuste pluralismi teeavardajat.

Romantikule on TAHE keskne, mille läbi ta enda iset kaootiliste voogudena tajutavas reaalsuses realiseerib. Kaasaegses kunstis võib täheldada kunstniku kui romantiku figuuri uut tõusu, väidab Bianchi, käsitledes Dagmar Varady ?Seitsme sünteetilise kivi? projekti, millel muuseas otseseid kohaspetsiifilisi seoseid ka Oberwiederstedti lossis paikneva Novalise muuseumiga.

Ilmselt Ants Juske kunagised karmid (romantilise) kunstniku/Autori  surma toonitamised 1990ndate keskelt teenisid eelkõige eesmärki, et uuel põlvkonnal oleks millelegi vastanduda ja võimalus vanu (nüüd juba vanu!) seisukohti trotsides olla südamerahuga ja täiel rinnal romantiline!? Uues Eesti ühiskonnas näib romantism ka kunsti üheks efektiivseimaks võimaluseks saavat, et üldse kunstina edasi kesta ? räägitagu ükskõik kui palju üleva vanamoodsusest ja madala/sotsiaalse aktuaalsusest. Ses mõttes tuleks Karin Lutsu naasmist kodumaale ja esitlemist parnassil lugeda ülimalt hästi ajastunuks. Sest Karin Luts on ülimalt ja läbinisti romantiline, arvestades enam-vähem kõike eespool romantismi kohta öeldut. Ka oma päevikutes mainib ta: ?Ma olen kogu aeg tungida püüdnud sellesse, mis mulle on kunst, ? seda edasi viia, leiutada eneses midagi juure, täieneda ja olla aktiivselt loov ? st väljendada, oma loomistungi rahuldada ja leida sellele sobiv vorm? (1965).

?Kunstiloominguline protsess ? on intellekti ja intuitsiooni ühisjõud ? vormivõtt ? kõrgemal plaanil? (1967).

?Täna mõtlesin, et noored ei tunne romantikat. Mina olen unistaja ja romantik? (30. V 1967).

 

 

 

Sürr!

 

Põhimõtteline on ka romantismi ja sürrealismi seos. (Võimalik, et sellel suunal arendatakse aktiivsust enim just saksa kultuuriruumis: on ju Saksmaal korraldatud näiteks ka Arnold Böcklinit, Giorgio de Chiricot ja Max Ernsti kõrvutav-seostav-uuriv  näitus.) Eesti kunstis on ikka leitud sürrealismi avalduvat pelgal ja pigem varjuda tahtval kujul, rohkem ekspressionismi alaliigina. Kui just ei ole tegu mingi  kodukootud sürriga. Võib-olla on ses samuti midagi rahvusele omast? Kui jälgida Tartu näituse ?Konfliktid ja pihtimused? kataloogi (Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Reet Mark) ja  päevikukatkete põhjal Lutsu suhestumist sürrealismiga, siis selgub, et see ei kulge sugugi lihtsamalt kui suhestumine abstraktsionismiga. Pealegi on kunstnik nende mõlema puhul kistud diametraalselt erinevatesse väljendusvahendite ja vormikäsituse probleemidesse: abstraktsionismi ?pinnalisus? contra Pallases omandatud plastiline vorm ja (ruumiline) sügavus. (Olgu mainitud, et sõjajärgne ekspressiivne abstraktsionism, mis need vastuolud hooga ületab, jääb Karin Lutsule siiski lõpuni võõraks.) 

Alles vastselt Läände pagendatuna on Luts 1946. aastal üpriski võõristaval seisukohal: ?Sürrealistidega on nii, et ilma nende teooriaid tundmata vaatleja ei oska  kaasa minna. Ja niipea, kui oled nende teoorias teadlik, oled neist sedavõrd koormatud, et ei saa enam vabalt neile kaasa minna. Näib, et sürrealism kunstis on puhas programmikunst.? Kuid samas on ta ka olulist ära tundev ja prohvetlikki: ?Et saada sürrealistiks, peab sõna tõsises mõttes ärkama.? Siiski on tema arusaamine sürrealismist tollal küllalt ühekülgne: ?Isiklikult ma ei tunne end kunagi olnud olevat kultuurist, tsivilisatsioonist, traditsioonidest väsinud. Otse vastupidi, minu huvi jooksva kultuurielu vastu  on järjest kasvanud ja mitmekesistunud.?

Seoses 1954. aastal Veneetsia biennaalil ühe peapreemia määramisega Max Ernstile ja seda saatva sürrealismi ülevaateekspositsiooniga ei ole Tartu näituse kataloogis välja  toodud ühtki fragmenti Lutsu kommentaaridest.

Miks pidada aga ühe korraliku (alg)sürrealismi ekspositsiooni ja sh eriti Max Ernsti nägemist oluliseks? Isikliku kogemuse põhjal väidan, et algsürrealistide originaalide nägemine on esmaoluline ? alles originaalides avaldub sürrealistide kontemplatsiooni jäägitus, ennastsalgav pühendumus, enese pildi(tegemise) sisse unustus ? kas või näiteks lausa füüsiliselt tajutavas pintsli- ja  pliiatsitõmbe ülimalt süvenenud aegluses, põhjalikkuses, kerguses, vahetuses, vabaduses, sisehääle kuulmises. Reproduktsioonid tapavad kogu selle vahetuse ja  võimaldavad jälgida vaid (arusaamatut) pildistoorit. 

Tutvustades Karin Lutsu vaateid kunstile ja elule, toob Tiiu Talvistu siiski tsitaadi  1954. aasta lõpust: ?Ma tean küll, et meie ajal on teine ilu, maitse, esteetika. Ega minagi liiga ilusat imetle. Kuid inetuses, mille põhjus segane, rämps ? ei oska ma näha ilu. On ju peale optilise ilu ? psühholoogiline ilu, sürrealistidel konvulsiivne ilu, ? ja siis olemegi jõudnud kontinuiteedini ja traditsioonini? (lk 108-109).

Millisel kogemusel põhineb Lutsu antud tõdemus ja mida täpselt tuleks mõista ?konvulsiivse ilu? all? Karin Lutsu arhiivi ja eriti päevikute ja artiklite näol on hulganisti materjali, et rekonstrueerida järjekordselt üht kunstnikuteed ? kuid mida rohkem materjali, seda rohkem küsimusi. Ilmselt on suur roll liikumisel sürrealismi ka Lutsu sõprusel Ilmar Laabaniga; esimene päevikuinfo 1949ndast sürrealistide Olev Mikiveri ja Ilmar Laabani külaskäigust (kataloog, lk 181).

Aastal 1962 väidab Karin Luts juba: ?Poeetiline sürrealism on väga huvitav ja köitev?.

Alates otseselt graafikas tegutsemise algusest (1960), näib ka sürrealistlik tunnetus üha enam Lutsule omaseks saavat (graafika ju iseenesest juba kaasab juhuse, avardab tehniliselt mänguvõimalusi ja provotseerib vabadust). Salzburgi värvilise graafika kursuste ajel kirjutab ta: ?Kõhklejana ja katsetajana tundusin endale jänesena, kes ainult hüppab ühest kohast teise. Kord tehnilistes avantüürides, kord meetodite küsimuste juures. Mu oma fantaasia maailm, sürrealistlikkude kujude ja stseenide labürint seisab kusagil? ülemisel pulgal, kuid vahepealsed pulgad mu arengu (trepis) redelist on siin Salzburgis, välja kukkund? (30. mai 1967). ?Tunnen, et mulle nagu oleks aluseks maagiline müstilisus ? maajõud?(4. juuni 1967).

Ning aasta hiljem kurdab Luts: ?Olen vähe saanud välja töötada omi lugematut hulka kavandeid ? minu sürrealismi-kavandite mapist.?

Võiks resümeerida (tavapäraselt!): kunstniku tee, kui seda käiakse pühendumusega,  on tee kontemplatsiooni ? mida me XX sajandil, ?teadlikuks saanuna?, nimetame alateadvuse kaasamiseks, seega sürrealismiks.

Nii Adamson-Ericus, sarjas ?Eesti esimesi naiskunstnikke? veel viimaseid päevi avatud Karin Lutsu loomingu fragmentaarium (koostaja Kersti Koll) kui sellele eelnenud Tartu kunstimuuseumi suur ülevaatenäitus on nähtavaks ja tuntavaks teinud  Lutsu loomingu sügava psühholoogilisuse. Kersti Kolli valikus, rõhuasetusega varasemal maalil ja hilisemal graafikal, joonistuvad ühtlasi ka välja kahe valdkonna seosed ja erinevused. Põnevam on tuvastada ja mõelda sealjuures seostest! Tartu näitus on rohkem meeles  ühtlaselt lahtirulluva homogeense kaasa viiva voona, mille krooniks üks hilisemaid maale, ?Vanad mänguasjad? (1982) ? maxernstlik (!)ja valküriaana graafikas.

Aga kui palju on veel peidus visandimappides teemaarendusi ja -rõhutusi? Ja kui radikaalseiks näitusekontseptsioonideks? On kunstnikke, kes jätavad kunsti-eksistentsiaalselt täiesti külmaks. Karin Luts kuulub nende hulka, kes haarab jäägitult.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming