Rakenduslik kunstiteadus näoga publiku poole

Raivo Kelomees

Rõhuasetamine kannatavale kunstnikule tõestab Juske soovi taastoota modernistlikku kangelast.  

Ants Juske,  Külmetav Eesti kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade.

Eesti Päevalehe kirjastus, 2006. 112 lk.

 

 

Ajapikku on tekkinud suurem vajadus pakendada lugejatele eesti kunsti ajalugu. Ants Juske oma raamatus “Külmetav Eesti kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade” ei varjagi taotlusi, et lähtub Mart Kivastiku kunstnikunäidenditest, mille sisu on populariseerida kunstnike tegemisi ja kunsti.

Ja kuigi põhjusi selgitades ütleb Juske, et puudu on peamisest – kunst võõrdub oma adressaadist, publikust –, on ilmselt aru saadud, et pole võimalik rajada teed kunstini sellesama kunsti üha jätkuva selgitamisega, vaid lavale tuleb tuua kunstnik ise, oma inimlikkuse, nõrkuste ja eluseikadega. Ausse kerkib kunstiajaloo seltskonnakroonika.

Juske püüab enda sõnul seada eesmärgiks vähemalt kaks asja: tuua teose looja kunsti vaatajale lähemale, näidata teda mitte kauge ja ennasttäis intellektuaalina, kuigi selle taga võivat olla oma ajast ees käimine ja sobimatus kaasaega. Teiseks eesmärgiks on autori soov rikastada eesti kunstiteaduse metodoloogilist arsenali, avada ehk mõni kasutamata võimalus, kuidas laiemale publikule kunsti seletada ja sel viisil teha metodoloogiline ekskurss, läbida rahvusliku kunstiajaloo võtmekunstnikud ja -teosed.

Jüri Arrakut käsitlevas artiklis loetlebki Juske tuntumad kunstiteaduslikud metodoloogiad: formalistlik, ikonograafiline, semiootiline, psühhoanalüütiline, sotsioloogiline, biograafiline, feministlik – millele ta ehitab üles oma kirjutised.

Juske meetodi kohta sobiks kasutada ka lk 98 Elkeni kohta kirjutatut: “Postmodernistlik kunst on pakkunud kõigis kunstiliikides kummalisi vorme: küll tsitaate, poolplagiaate, palimpseste, cover’eid, recycling’uid, mix’e ja tont teab mida.” Neid kahte püüabki Juske ühitada: kunstiteaduslikke metodoloogiaid ja postmodernistliku kunsti kummalisi vorme.

Kunstiteoste valikuprintsiibid on ausalt öeldes subjektiivsed. Neist kunstnikest on Juske varemgi kirjutanud ja näiteks Soosteri, Malini, Kruusamäe või Toomiku kohta kirjutatus kajastub Juske ajakirjanduses avaldatu.

“Külmetava kunstniku” metafoori kasutamine viitab justkui oma kujundite puudumisele, kunstiteaduslike metafooride ammendatusele. Juske liigutuses võib aga ka aimata soovi haakida oma narratiiv populaarsustesti läbinud loo külge: külmetav, kohanematu ja vaene eesti kunstnik ühelt poolt ja teiselt poolt valesti mõistetud looja, kelle loomingu seletamiseks ei ole kunagi hilja. Umbes nii, et “Külmetava kunstniku portreed” või “Põrgu Wärki” vaadanud publik peaks haarama kohustuslikult Juske raamatu järele. Ja et kavalehel seda isegi soovitataks…

Paraku on tegemist tollesama uskumatult elujõulise romantilise kunstniku stereotüübiga, mille etaloniks on jäänud van Gogh: lootusetult sulandumatu, õnnetu, teiste hoolt ja tähelepanu vajav. Kuid leheküljel 92 on ka selle tühistus. Juske tsiteerib Kostabiga tehtud intervjuud: “M. K.: Kas nälgiv (siinses kontekstis ka külmetav – A. J.) kunstnik mängib tänapäeva kunstilaval mingit rolli? M. K.: Van Goghi kompleks võrdub professionaalse kunstniku jaoks võimatusega saada krediitkaarti.” Juske “külmetava” ja “nälgiva” rõhutatus ning sidumine tõestab soovi romantilist tegelast taastoota ja vedada see punase niidina läbi terve raamatu. Kuid olgu tänatud Kostabi, kes lisab sellesse irooniat.

Raamatu isiklike muljete ja tsitaatidega pikitud vabas vormis kirjutistel on kohati nostalgitsev kõrvaltoon. Tekstid sisaldavad juhtumusi ja seiku nii seoses kunstnike kui kirjutaja endaga. Meetodit võiks nimetada introspektiivseks ehk “kunst ja kunstnikud minus ja minu ümber”. Selgub näiteks, et Juske oli Ojaveri naaber ja viimane oli “KanaNaha” performance’i ideele tulnud pärast ühiseid loodiga tehtud parandustöid Juske korteris.

Lausetes on alguses kuulutatud publikule lähenemise soovile vaatamata hulganisti võõrsõnu ja tsitaate, mida autor esitab sissejuhatuses analüütiliselt kurioosumitena. Tsitaatide allikad puuduvad. Nimeregister on olemas, selle alusel on võimalik kaardistada autori hingelise, seltskondliku või intellektuaalse läheduse mainitud või tsiteeritud persoonidega.

Peeter Allikut puudutavas essees “Peeter Päästja” ütleb autor otse, et on hea toetuda oma kolleegidele, viidates Johannes Saarele. Viimasest on leheküljel 100 saanud lausa “geniaalne kunstikriitik”, mis stiilinäitena kahandab kirjutaja usaldusväärsust. Valdavalt on Juske kirjutised avatud ja loomulikud, kus antakse küll tsiteerimisi, küll muljetele ja mälestustele toetudes, ilma ülearuse pedantsuseta pilt kunstnikust ja tema tegemistest.

Et Juske püüab mingit liini välja vedada, näitab tema viimaseks valitud Puhas Rõõm, mis aitab tal lõpetada albumi rõõmsas meeleolus. See vastanduvat pealkirja inspiratsiooniallikale Konrad Mäele ja teistele, s.o Eduard Wiiraltile, Villem Ormissonile, Karl Pärsimäele, Kaarel Liimandile, Adamson-Ericule, Ülo Soosterile, kelle elukäigus oli palju traagikat. Krooniks ja otste kokkuvõtmiseks on raamatu viimase pildina Juske portree Konrad MäeNikolai Triigi maalilt peegeldatud poosis. Varem oleme samasugusena näinud Mäe osatäitjat Henrik Toompere jr.

Autori toetumine isiklikele kokkupuudetele, kogemustele ja muljetele on raamatu tugevam osa. Samas on suurem osa 1960.-1970. aastate kunsti huvitatud kunstilugeja jaoks kanoniseerunud viimase 20 aasta jooksul. Jälle neidsamu kangelastegusid ja nimesid lugedes tuleb lausa uni peale. Juurde on tulnudKarin Luts, Lola Liivat, Ludmilla Siim.

Raamat kujuneb kindlasti kunstioksjonite külastaja käsiraamatuks, populariseerib Eesti kunstiajaloo hitte, aitab kaasa omapärasele kujutiste (Juske foto) ja ideede (tsitaadid) recycling’ule ning on omamoodi “veel lühem eesti kunsti ajalugu”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming