Rahvusriik rahvusejärgsel ajal

Katerina Gregos: „Rahvusluse mõiste ei ole kuhugi kadunud, kuid praegune maailm erineb täielikult XIX sajandi omast ja tollane rahvusriigi mudel on ilmselgelt kaheldava väärtusega.“

ANDRA ORN

Täna kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Katerina Gregose kuraatoriprojekt „Riik ei ole kunstiteos“ või EV100 kunsti­programmi kaasaegse kunsti suurnäitus, nagu korraldajad on seda ise näituse kutsel ja tutvustustes nimetanud. „Riik ei ole kunstiteos“ haarab enda alla Tallinna Kunstihoone suurte saalide kõrval ka oma teised näituseruumid – Tallinna Kunstihoone galerii, Tallinna Linnagalerii ja kunstnike liidu Vabaduse galerii.

Näitusel uuritakse riigi, rahvuse ja rahvusliku identiteedi olemust ja problemaatikat ning nende praegust muutlikku olukorda Euroopas natsionalismi ja populismi taaselustamisel, pakkudes nüansirikkamat käsitlust, mis ulatub kaugemale tavapärasest vastandumise retoorikast. Näitusel esineb 25 kunstnikku, neist viis on eesti kunstnikud – Flo Kasearu, Tanja Muravskaja, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Ivar Sakk –, kuigi Vabaduse galerii Kristina Solomukha ja Paolo Codeluppi installatsioon koosneb Eesti kunstnike spetsiaalselt selleks näituseks tehtud monumenditeemalistest projektidest. Vabaduse galerii installatsioon ei ole ainuke Katerina Gregose tellitud töö: spetsiaalselt selleks näituseks on tehtud veel Lise Harlevi, Femke Herregraveni, Stéphanie Lagarde’i, Thomas Locheri, Damir Muratovi, Marina Napruškina, Jonas Staali ja kõigi eesti kunstnike teosed.

Katerina Gregos on pärit Kreekast, elab ja töötab praegu Brüsselis. Ta on kuraator, õppejõud ja teoreetik, kes on huvitatud kunsti, ühiskonna ja poliitika suhetest, eelkõige neist küsimustest, mis puudutavad demokraatiat, inimõigusi, kapitalismi ja globaalprobleeme. Gregos on ka uue(nenud) Riia biennaali „RIBOCA 2018“ peakuraator,

Katerina Gregos: „Loodetavasti pakub väljapanek nüansirikkamat käsitlust, enamat kui stereotüüpne suhtumine ja polaarne, lihtsustatud narratiiv, mille järgi jagatakse rahvuslus kaheks: meie ja nemad.“

Karel Koplimets

Kas need kaks kuraatoriprojekti on omavahel seotud?

Need on seotud sel määral, et mõlema puhul on tunda minu kuraatorikäekirja, mida olen kujundanud juba kakskümmend aastat. Usun, et kunstnikel on palju öelda maailmas valitseva olukorra kohta, nad teevad seda palju mitmekihilisemalt ja keerulisemalt, kui esitatakse näiteks meedias.

Tallinna Kunstihoone projektis on vaatluse all viimasel ajal Euroopas aset leidnud rahvusluse taaselustamine ja sellega seotud küsimused. Euroopas on näha kahe väärtussüsteemi ja maailmapildi – globaalse, rahvusülese ja sissepoole vaatava, rahvusliku hoiaku – kokkupõrget. Eesti iseseisvuspäev on hea põhjus, et neist probleemidest rääkida, need üle vaadata ja ümber mõtestada. Rahvuse mõistet, selle käsitlust ning rahvuslikkust tuleb muutuvates ajaloolistes ja poliitilistes oludes kogu aeg ümber hinnata. Näitusel „Riik ei ole kunstiteos“ keskendutakse Euroopale ja selle piiridele, mis laiuvad Venemaast Lähis-Idani. Riia biennaalil on vaatluse all suhtumine sotsiaalsetesse, poliitilistesse ja tehnoloogilistesse muutustesse ajaloo väga kiirel, nii-öelda kiirustaval ajajärgul.

Kui hästi te tunnete Baltimaade kunstivälja?

Tallinna Kunstihoone näitusega olen töötanud juba üle kahe aasta ja Riia biennaaliga üle aasta. Ma ei ole Baltimaade kunsti ekspert, aga olen teinud märkimisväärselt palju uurimistööd ja võin öelda, et tunnen läti ja eesti nüüdiskunsti hästi. Praegu viin ennast kurssi ka leedu kunstiga. See on järjekestev õpiprotsess: iga kord, kui olen Eestis, Lätis või Leedus, kohtun siinsete kunstnikega. Balti riikide kunst erineb üksteisest, seetõttu ei saa rääkida ühtsest Baltimaade kunstiväljast. Kuraator peab olema väga uudishimulik, ta ei tohi jääda pidama esimeste kontaktide juurde. Eks alustada tuleb kunstiinstitutsioonidest – olen saanud palju abi Tallinna Kunstihoone ja ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse töötajatelt –, aga konsulteerida on vaja ka sõltumatute kuraatoritega. Ei tohi unustada galeriisid ja galeriste, mittetulundusühinguid, kunstikoole ja loomulikult kunstnikke. Küsin alati kunstnikelt, keda nemad soovitaksid veel näitusele kaasata, sageli on nende soovitused parimad. Tuleb palju lugeda ja teha uurimistööd. Ma ei ole kunagi jäänud pidama ainult ühele või kahele allikale, sest kõigil on oma eelistused ja huvid.

Kui mõelda Baltimaade rahvaste ajaloole, kus väga suureks probleemiks on olnud venestamine, siis rahvuslusel on selles kontekstis teine tähendus kui Lääne-Euroopas. Kas see teema leiab ka käsitlemist?

Muidugi leiab Balti riikide olukord ja traumaatiline okupatsioon käsitlemist. Siin on rahvuslus tihedalt seotud iseseisvustaotluse ja rahvusliku enesemääramisega – nii nagu ka Aafrikas iseseisvusvõitluse ajal. See rahvuslus ei ole kindlasti samasugune, nagu praegu Ungaris, Poolas ja teistes Euroopa riikides, kus sisendatakse hirmu teistsuguste, võõraste, pagulaste ees. Alati tuleb mõelda poliitilisele ja ajaloolisele kontekstile. Eesti kontekstist tulenevaid keele- ja identiteediküsimusi käsitleb näiteks Kristina Norman sellele näitusele tellitud töös „Tooge tagasi mu tuletõrje­jumalad“.

Venestamine ja vene elanikkond on Baltimaades suur probleem, kuid näitus ei ole sellest. Näitus kuulub Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva tähistamise programmi, siin on palju viiteid Eestile, aga väljapanek on siiski Euroopa muutuvast geopoliitilisest olukorrast, mitte Eesti iseseisvusest ja Baltimaade rahvuslusest.

Näituse eesmärk on käsitleda rahvusluses sisalduvaid vastuolusid, fabritseeritud müüte ja ideoloogiaid sotsiaalpoliitiliselt teisenevas Euroopas. Loodetavasti pakub väljapanek nüansirikkama käsitlusena enamat kui stereotüüpne suhtumine ja polaarne, lihtsustatud narratiiv, mille järgi jagatakse rahvus kaheks: meie ja nemad.

Paljukultuurilises Euroopas on väga raske rahvust määrata, sest keel ja identiteet on lakkamatus muutumises. Ennustatud rahvusluse kadu ei ole tõeks osutunud, kuid praegune maailm erineb kõvasti sellest, missugune see oli 200 aastat tagasi ning XIX sajandi rahvusriigi mudel ja selleaegne arusaam rahvuslusest on ilmselgelt kaheldava väärtusega. Tuleb leida teistsugused ühtekuuluvus- ja kogukonnamudelid. Kuidas käsitada rahvusriiki praeguses rahvustejärgses olukorras? Kas on teistsuguseid riigimudeleid, mille puhul ei ole enam vaja oma lippu ja kodaniku identifitseerimiseks passi? Kas riigi suveräänsust saab ühitada avatud võrgustatud globaal­ühiskonna mudeliga? Need on näitusel püstitatud küsimused. Olen püüdnud eristada kodanlikku rahvusluse ideed ning soovi kuuluda mingisse kultuurilis-keelelisse rühma.

Mõnedki näituse tööd on tehtud selle väljapaneku tarvis. Mille järgi otsustasite, et tellite just neilt kunstnikelt?

Kui tellin oma kuraatoriprojekti raames uue teose, siis ei anna ma kunstnikule kindlat ülesannet. Pöördun kunstnike poole, kes on vastava temaatikaga juba tegelnud. Mind huvitab koostöö kunstnikega, kes käsitlevad raskeid vasturääkivaid teemasid intelligentselt, kelle kunst on kontseptuaalselt põhjalik, aga ka esteetiliselt haarav ja leidlik. Kuraatorina olen püüdnud valida töid, mis täiendavad üksteist, loovad mõtlema ärgitava dialoogi ja narratiivi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht