Rahvuslik, ilus ja ohutu

Mida näituse lõpu poole, seda hägusemad ja laiemad on välja valitud mälupaigad. Ehk on üldistuste tegemiseks veel liiga vähe aega möödas?

KRISTEL MARKUS

Näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ Kumus kuni 5. VIII. Näitusega kaasneb raamat „Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis“. Näituse kuraatorid ja raamatu autorid Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, näituse kujundaja Liina Siib ning näituse ja raamatu graafiline kujundaja Andres Tali.

Ajalugu on ikka loomeinimestele inspiratsiooni pakkunud. Oli ju ajaloomaali kui žanri esimene kõrgaeg Euroopas XIX sajandi teisel poolel – sellest ajast pärinevad ka Kumu näituse vanimad ajaloo- ja mütoloogiaainelised teosed. Ent veelgi enam keskendutakse näituse pealkirja teisele poolele ehk sellele, kuidas kunst on aidanud tekitada ja kinnistada rahvuse ajaloolist mälu. Just ajas kaugemad sündmused, nagu muistne vabadusvõitlus või jüriöö ülestõus on talletunud rahva ajaloomällu heroiliste ja romantiliste kangelaste kaudu, nende kuvandi lõid oma teostega esimestena ärkamisaja kirjanikud. Seda kuvandit on hiljem kinnistatud kirjanduses ja kunstis edasi arendatud, nagu illustreerib ka praegune näitus.

Kalevipoeg kunstis läbi aegade

Näitus on üles ehitatud teemade kaupa: Kalevipoeg ja mütoloogia kunstis, soome-ugri ja baltisaksa pärand, vabadussõda ja muistne vabadusvõitlus, jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda, 1905. ja 1940. aasta revolutsioon, II maailmasõda ja okupatsiooniaeg.

Kuraatorid Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem on näitust sissejuhatavas tekstis juhtinud vaataja tähelepanu ka sellele, et pildid annavad eelkõige informatsiooni oma loomisaja kohta. Nii on iga pildi all infotahvlikesel tavapärasest suuremalt välja toodud pildi valmimise aasta. Selline esitus toob sisse huvitava võrdlusmomendi, eriti ilmekalt just Kalevipoega käsitlevate teoste puhul. Esialgsel vaatlusel tundub küll Kalevipoeg hõlmavat põhjendamatult suure osa näitusepinnast, ent juhib tähelepanu sellele, millise ajaperioodi jooksul on Kalevipoeg kunstis kajastatud olnud, ja tundub, et temast me eesti rahva mälust rääkides tõesti ei saa üle ega ümber. Varasemad Kalevipoja käsitlused on 1840ndatel baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydelli tehtud, äratundmisrõõmu pakuvad aga XX sajandi alguses valminud Välko Tuule („Kalevipoeg laudu kandmas“, 1914–1917) ja Oskar Kallise („Kalevipoeg laudu kandmas“, 1914) rahvusromantilised maalid Kalevipojast kui talumehest. Hoopis teine tera on aga Kristjan Raua illustratsioonid 1935. aastal valminud rahvuseeposele, kus Kalevipojast on saanud tõeline vägilane. Selline Kalevipoja kuvand on ilmselt meeldivaim ja eestlastes enim kinnistunud. Kalevipoega kui sõdalast on kujutanud ka näiteks 1950. aasta illustratsioonides Alo Hoidre, Ott Kangilaski ja Richard Sagrits. Kalevipoja temaatika on samuti tähtis Jüri Arraku loomingus, kus meie kangelasse suhtutakse juba iroonilisemal viisil.

Näitusel tuleb ilmekalt välja, kuidas reaalsetest isikutest, iseäranis kui tegemist on nende surma kujutamisega, tehakse kunstis vaat et mütoloogilised kangelased.
Jaak Adamson (1938). Kingissepa mahalaskmine. Õli, lõuend, 1980. Eesti Ajaloomuuseum

Pressipilt

Kindlasti ei ole Kalevipoeg ainus ainestik mütoloogiliste ja rahvuslike piltide kategoorias. Kalevipoja järel on pisukene osa pühendatud Kaljo Põllu popilikule, soome-ugri temaatikaga tegelevale loomingule (nt „Päikesevene“, 1974 ja „Rukkilill“, 1968, mis on ka näituse tunnusmärk) ning Vive Tolli Tallinna vanalinna kujutavatele graafilistele lehtedele.

Koos Eesti Vabariigi sünniga 1918. aastal ja selle järel tulid kunsti konkreetsemad ajaloosündmused – muistne vabadusvõitlus, jüriöö ülestõus ja 1905. aasta revolutsioon. Just esimesed kaks, nagu selgub näituselt, said vägagi heroilise pildikeele, sarnanedes väliselt Kalevipoja lugudele. Eestlaste muistne vabadusvõitlus seoti ühtseks narratiiviks vabadussõjaga, mis märgiliselt tegi lõpu sakslastest ristisõdijate ikkele. Just 1920. ja 1930. aastatel loodi enim vabadussõja ja jüriöö ülestõusu kujutavaid teoseid, mis tihti olid riigi tellitud ja/või rahastatud. Ent jällegi on huvitav näha, kuidas samu teemasid on hilisemas kunstis teistmoodi käsitletud. Nii demonstreerivad näitus ja näituse kataloog, kuidas näiteks jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda moondus Nõukogude režiimi ajal hoopis klassi- ja saksavastaseks võitluseks.

Pidulik ruum

Traditsioonilisust lõhub heas mõttes Kristina Normani video „Pidulikud ruumid“, kus pakutakse vastukaaluks eelnevale värskendavalt teistsugust vaatenurka. Sellega on väljapanek omandanud uusi tõlgendusvõimalusi. 2016. aastal valminud teose (mis on näitusel ainus näide praegusajast) keskmes on poleemika Evald Okase Maarjamäe lossi suvesaali kaunistava seinapannoo „Rahvaste sõprus“ (1987) ümber. Pannoo oli mõistagi tellimustöö tollaselt riigivõimult (paralleele võib tõmmata riigi rahastatud vabadussõjateemaliste teostega) ja täis Nõukogude sümboleid. Vaid mõni aasta hiljem, seoses muutunud poliitiliste oludega, kaeti teos kardinatega. Kardinad eemaldati 2011. aastal. Teos tekitas avalikku poleemikat siis, kui selgus, et ühe Tallinna vene kooli esimeste klasside klassipilte oli aastaid pildistatud selles ruumis Nõukogude sümbolite ees. Videosse monteeritud kommentaarid tollastelt poliitikutelt on äärmiselt hukkamõistvad, kuid kooli­direktor kinnitab, et ei tee midagi valesti, kui näitab lastele seda, mis on osa Eesti ajaloost. Viimase renoveerimise järel katab pannood kaitsev klaas, mida saab vajaduse korral läbipaistmatuks muuta. Kuna näitus on osa „EV 100“ kunstiprogrammist, tasub ka järele mõelda, kas me kajastame kõiki saja aasta jooksul tekkinud mälupaiku võrdselt või oleme selles osas valivad. Mida me loeme selle saja aasta hulka ja mida mitte?

Mida näituse lõpu poole, seda hägusemad ja laiemad on välja valitud mälupaigad. Kui näitus algab Kalevipojaga, siis liikudes ajas edasi ja vaadates näiteks okupatsiooniaja kunsti, ei saa vaataja enam kindlaid teemasid nii väga eristada – on näha vangilaagri- ja sõjatemaatikat (näiteks Enn Põldroos „Tagasitulek“, 1970) kui ka varjatuid sümboleid (Erika Roots, „Kolm naist“, 1953) ning abstraktses pildikeeles kommunismi ja natsismi kriitikat (Lapin „Suprematism ja sotsialism“, 1989 ja „Aken Euroopasse“, 1989). Ehk ongi veel üldistuste tegemiseks liiga vähe aega möödas. Aeg näitab, missugused okupatsiooniperioodi teemad eristuvad ja saavad mälupaikadeks.

Viimases ruumis jõuab näitus ringiga tagasi Kalevipoja juurde: esimest korda on välja pandud värskelt restaureeritud Aleksander Vardi 1938. aastal valminud kolmeosaline seinapannoo. Taas on tegemist tellimustööga, sel korral Eesti Üliõpilaste Seltsilt. Teos kajastab nii seltsile kui ka Eesti Vabariigile kolme olulisemat ajaloosündmust. Tõsi, täielikult säilinud on vaid pannoo esimene osa, mis kannab pealkirja „Kalevipoja õhtud“, ent koos kahe teise osaga – „Lipu õnnistamine“ ja „Vabadussõtta minek“ –, kus puuduvad jupid on asendatud mustvalge fotoga, annab see ettekujutuse teose suurjoonelisusest ja patriootlikust meelsusest. Kõrvalolevast videost näeme teose valmimislugu ja restaureerimist, aga ka seda, kuidas seltsi liikmed pidulikumate sündmuste puhul end teose ees pildistada lasid.

Näitus on just see, mida me suure pidupäeva puhul ootame – rahvuslik, ilus ja ohutu. Kuraatorid on leidnud huvitava viisi, kuidas meie kunstnike kullafondi kuuluvaid teoseid uudse nurga alt näidata. Näitusega koos ilmus ka raamat „Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvus­ülene minevik Eesti kunstis“, mis pole pelgalt näitusekataloog, vaid põhjalik uurimistöö. Selle kõrval tundub näitus vaid pelk pilguheit eesti ajaloomaalile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht