Rahutus paberil

Reet Rast

Teise maailmasõja ajal 7. IX 1940 kuni 10. V 1941, kui natsi-Saksamaa lennukid pommitasid Londonit, evakueeris National Gallery oma varad Walesi. Siiski eksponeeriti Trafalgari väljaku näitusesaalides igal kuul ühte muuseumi kullafondi teost. Sellega sisendati rahvasse kindlustunnet, et aegade pinevusest hoolimata läheb elu edasi. Poole aasta jooksul hukkus 43 000 londonlast ja enam kui miljon hoonet muutus rusudeks. 

Näitus „Eduard Wiiralt – Eesti Komitee kingitus” on ühtaegu klassiku väljapanek, kuid pakub üllatavaid momente ka kauaaegsetele Wiiralti loomingu austajatele. Näituse avapeatükk on „Rahutus”, tegelikult iseloomustab see kogu näitust. Arvukad visandid, etüüdid ja proovitrükid on kunstniku sisemise rahutuse materialiseerunud osa. Eduard Wiiralt suri 8. jaanuaril 1954. aastal Pariisis. Kunstniku viimasesse elupaika Sceaux’s  Houdani tänav 61 jäid tema vähesed isiklikud asjad, sealhulgas päevikud, fotod, kirjavahetus, dokumendid, ajaleheväljalõiked kunstniku loomingu arvustustega, raamatud, näituste kataloogid, joonistused, gravüürid ja graafikaplaadid.

Wiiralti matustel Père-Lachaise’i kalmistul osales kunagine Eesti Vabariigi saadik Kaarel Robert Pusta. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati tema eestvõttel Wiiralti asjad säilitada Eesti Komitee omandina. Endise Tartu ülikooli kunstiajaloo professori ja toonase Stockholmi ülikooli kunstiajaloo professori Sten Karlingi abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus see oli algul hoiul kunstiakadeemia ruumides, 1987. aastal deponeeriti see Rootsi riigiarhiivi. 2005. aastal anti kogu üle Eesti Kunstimuuseumile. Eesti Komitee hoitud Wiiralti pärandit on Eesti kunstipublik ka varem näinud, päris ulatuslikult oli see esindatud kunstniku 100. sünniaastapäevale  pühendatud suurnäitusel Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones 1998. aastal.

Joonistused ja skitsid hoidis Wiiralt ainult endale. „Monika” modell Moonika Pootsik meenutas tookord, et kaheksa-aastase tüdrukutirtsuna oli ta aeg-ajalt toolilt püsti tõusnud ja teinud tiiru ümber laua ning püüdnud piiluda paberile, kuid kunstnik oli ploki kiirelt vastu rinda tõmmanud. Kahe kuu vältel tehtud joonistusi nägi ta alles eelnimetatud näitusel. Wiiralt leidis väikese modelli 16. augustil Tallinna täiturul mänguasju müümas. 19. augustist pärinev joonistus oli ilmselt siis esimene, seansid toimusid paaripäevaste intervallidega. Moonikast Kalamajas Suur-Patarei tänavas tehtud joonistuste daatumid ja kommentaarid on enamasti prantsuse keeles. „Monika” on üks Wiiralti tippteoseid metsotintotehnikas. See on pilt pildis, kus tüdruku portree kordub rinnamedaljonis ja taustapildina. 

Olustikulistes detailides realistlik pilt loob võimaluse filosoofilisteks mõttekäikudeks. Suures plaanis on tüdruku näos tajutav mitte ainult kunstniku, vaid kogu eesti rahva ees seisnud küsimus: kuidas edasi? Moonika vanemate juures ööbis tihti võõraid inimesi maalt, kes olid tulnud Patarei vanglasse oma lähedasi otsima. Selle teose valmimise protsessi heitlused on jälgitavad itaalia pliiatsiga tehtud etüüdides ja proovitrükkides. Moonika poseeris  valge õmmeldud kübarakesega. Pärast vanni juukseid hoidma sätitud rätik, pealaele lehviks seotud, on esimesel proovitrükil, mis oli väljas ka Tallinna Kunstihoone sügisnäitusel 28. novembrist kuni 20. detsembril 1942. aastal. Tajudes tüdruku vaikset protesti lehvi vastu, tegi kunstnik samast plaadist teise seisundi, sedakorda muutes foonil oleva portree peakatet. 1943. aasta jõuludeks kinkis ta selle tõmmise ka modellile. Hiljem, Pariisis, leidis  kunstnik, et esimene variant oli siiski parem. Prantslaste juures oli „Monikal” suur edu.

Teinegi sõjaaegne töö, 1943. aasta suvel tehtud „Virve”, ärevtõsise, suurte mustade silmade ja ülestõstetud pilguga armas tütarlapseportree ei sündinud samuti lihtsalt. Heledais rõivais, kompassilaadse sõlega lapseportree kontrastsus mustja pilvega on teinud sellest teosest eestlastele kodumaa sümboli. „Virvest” on väljas kaks seisundit, mõlemad  kahe tõmmisega. Esimesed kümme kuivnõelatehnikas tõmmist trükkis Wiiralt jaanuaris 1944, see ongi tema viimane töö Eestis. Rukkihakid graveeris kunstnik juurde järgmisele tõmmisele. 1951. aasta mais töötas Wiiralt plaadi jälle ümber, eemaldades algul sõle ja siis rukkihakid. Kunstiliselt oli see õigustamatu ümbertöötlus, kuid tõlgendatav kui poliitiline avaldus: „pole maad, pole rahvast”. Teos muutus ilmetuks, sõle puudumine võttis tüdrukult tema näo. Ülisuur tiraaž, 125 tõmmist „Virve” teisest seisundist, mõjub kui apokalüptiline lendleht, tuletamaks eestlastele kui selleaegsetele teose peamistele tellijatele meelde nende olukorda.

Wiiralt ei lugenud ennast animalistiks, kuid tema teosed loomadest on üldtuntud. Kuus kuivnõelatehnikas töötlust teemal „Lõvide perekond” (1949) annab aimu töösse pandud energiast ja pingest. See teos on loodud  Genfi kirjastuse La Guilde internationale de l’amateur de gravures tellimusel nagu ka kõrval eksponeeritud „Okaapid”. Wiiralt graveeris selle kuivnõelas otse plaadile. Kirjas Nina Poomile (23. XII 1949) nimetab kunstnik perekonnaliikmeid ka nimepidi. „Väikese lõvikese” äratundmine pole raske. „Püha näoga lõvi”, „ilusa näoga lõvi” ja „inetu näoga lõvi” leidmine nõuab vaatajalt aga keskendumist. Wiiralti looming võimaldab visuaalsel kujul  jälgida pildi lugu, narratiivi. Peatükid „Rahutus”, „Animalistika”, „Joonistused”, „Maroko”, „Arkeia”, „Eestis 1939–1944”, „Burgundia 1947” jne on ruumiliselt jaotatud sektsioonidesse, alajaotused on tihedad ning toimiksid ka iseseisvate näitustena. Wiiralti isiklike asjade hulgas on säilinud ka väike raamatukogu. Saamaks aimu Wiiralti huvidest, on see käesoleval näitusel ka eksponeeritud. Marokos tehtud kaamelid on kõik  portreelised. E. J. Finberti „La Vie de Chameau” („Kaameli elu”, Pariis 1938) tunnistab, et kunstnik tundis nende loomade vastu sügavat huvi. Suurem osa raamatuid on vanadest kultuuridest, peamiselt Lähis-Ida ja araabia maade kohta, Euroopa-keskselt vaadates kui tsivilisatsiooni häll. 1947. aasta Burgundias veetles kunstnikku vanade roomlaste maa. Vézelay romaani stiilis katedraal ja Teise maailmasõja järgne rahutus, Euroopas ringi rändavad põgenikud,  kõik see kokku komponeerus teemaks „Elu jätkub varemetel”, „Poeet kõneleb kividele”, „Naine madonnakujuga”.

Eduard Wiiralt ei kõnele kividele, klassik kõnetab vaatajat ka tänapäeval. Näituse kuraator Mai Levin on teinud näituse, arvestades igas eas ja erinevate huvidega külastajaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming