Raha paneb rattad käima …

Riin Kübarsepp

Tanel Rannala ja Mart Rauna näitus „Uus raha” Tallinna Linnagaleriis kuni 13. II .  Raha ei haise, nagu ütleb vana kõnekäänd. Ise tehtud, hästi tehtud. Tanel Rannala ja Mart Raun on Tallinna Linnagaleriis saanud hakkama jätkusuutliku projektiga „Uus raha”, kuhu on kaasatud ka kunstipublik ehk siis erapooletud  kõrvaltvaatlejad.  Väljapaneku põhimõte peitub selles, et iga pilt või kujutis kupüüril on kasutajast lähtuvalt  subjektiivne. Kellele on tähtis näiteks popkunstnik Kiwa, kellele Erki Nool. Kõike seda on võimalik kujundada ja kollaažina kokku kleepida just kohapeal.          Raha minevikus peegeldub osa igaühe personaalsest biograafiast – kõigil on oma nostalgilised mälestused ja „meened”.       

Kunstnikud on lähenenud rahale lapselikult naiivselt, kuid mänguliselt, sest igaüks saab galeriis valida ja valmistada oma ideaalse raha.  Päris rahatähtedelt on eemaldatud portreteeritava isiku nägu ja asendatud see peegliga. Nõnda saab külastaja tunda ennast hetkeks Koidula või Jakobsonina, nii ennast ka üles pildistada. Dokumenteerida selle enneolematu sündmuse. Autorid on uurinud ka raha ajalugu. Tegemist on interdistsiplinaarse ning interaktiivse väljapanekuga, mis on praegu aktuaalne. Tänavaküsitlusega püüti jõuda selgusele, mida peaks kujutama ühel ideaalsel  rahatähel. Valdavaks jäid ikka rukkilill, suitsupääsuke või president Ilves.     

Võib-olla oleksid pidanud kunstnikud mõtlema hoopis naturaalmajandusele, mille puhul rahast üldse ei räägita. Ehk tekiksid selle läbi  uued väärtused ja tähendused ning ühiskonnas ei oleks nii suurt sotsiaalset kihistumist. Rikkus saavutaks hoopis teise dimensiooni. Rannala ja Raun pole puudutanud ka raha võltsimise teemat, uue raha tulekuga on alati oht valeraha tekkimiseks. Rahana on kasutatud aegade jooksul mitmesuguseid asju. Näiteks XVII sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, musti ja valgeid teokarpe.  Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud vahetusväärtuseks, näiteks vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed.   

Rahast rääkimine peegeldab pragmaatilisust.  Nõnda osutab väljapanek ka sellele, kui oluline on kunstnikele tegelikult raha. Huvitav, mida võiksid arvata sellest näitusest endised Eesti Panga presidendid Mihkel Pung, Eduard Aule, Jüri Jaakson, Rein Otsason, Siim Kallas, Vahur Kraft või praegune president Andres Lipstok?