Radikaalsus muuseumi kaitsva teki all

MARI SOBOLEV

Iseenesest ei ole sugugi imelik, et selline tüüp nagu Marko Laimre korraldas oma näituse puhul 13. IV ka väikese konverentsi. Tema sümpaatia teoreetilise mõtte vastu on üldteada. Muidugi ei maksa arvata, et Laimre ajaks oma loomingulistes sooritustes teoorias näpuga järge; igasugune tekst on materjal väänamiseks, nagu ka igasugune pilt ja üldse igasugune kujundina kasutatav asi. Sellegipoolest tegime meie, ettekandjad, ta elu nende sõnavõttudega kindlasti huvitavamaks. Võibolla ka veidi ebamugavaks, kuna paljuski käis jutt Laimrest endast. Päeva avas Johannes Saar, kes Laimret analüüs arengupsühholoogiliselt kui patju loopivat imikut. Teooria rajanes Donald Woods Winnicotti õpetusel ja haakis end teki kujundi külge. Tekk esineb Laimre näitusel mitmes variatsioonis. Imikut kattev tekk on objekt, mis kontureerib teki all olija ja välismaailma piirid, seega esimene vägivaldne võõrandumise tööriist, kuid samas ka esimene võimalus ümbritseva tunnetamiseks. Lapse kasvades saab tekiga teha veel igasugu asju, näiteks tekitada omaruumi onni ehitamise teel. Teki konnotatsioonid on väga personaalsed ja samas väga üldised. Selles mõttes leidis Saar Laimre analüüsimiseks väga hea lähtepunkti, sest sama võib öelda kogu tema loomingu kohta. Kõik mõttekäigud ja ootamatud seosed on tekkinud kahtlemata isiklikul pinnal, kuid on konfigureeritud nii, et need suudavad vaatajat kõnetada ka sotsiaalsel tasandil.

Eha Komissarov püstitas küsimuse, kas teki roosal värvil on ka mingit tähendust, ja avaldas arvamust, et see on justkui ainus värv, mis Laimre loomingulise kreedoga ei sobi. Kunstnik lõi selle rünnaku otsustavalt tagasi, tuues näiteid oma vähe tuntud varasemast loomingust. Ja tõepoolest, tite-tibiroosa läheb kokku asjaoluga, mille tõi välja ka Saar: Laimre kasutab palju naiselikuks peetud materjale ja esemeid, lõhkudes sellega meeskunstnikele inkrimineeritud vajadust mässata vaid raua, kivi ja muude macho-ollustega.

Hanno Soans oli võtnud endale raske ülesande kaardistada kogu Laimre looming. Selgemalt joonistus pikast ettekandest, mis sobiks monograafia projektiks, presidendi motiiv antud näitusel koos asjaoluga, et varem ei ole presidendi kujundit Laimrel esinenud. Sel näitusel võis lisaks pahameelt põhjustanud kunstnike liidu presidendiga videole kohata veel Nixonit, Haloneni, Rüütlit. Kõik sellised tegelased, kelle arvates president pole lihtsalt amet, vaid kes tänu sellele ametile on muutunud märgiks. Soans ei pakkunud valmisskeeme Laimre loomingu tõlgendamiseks, kuid püstitas hulga olulisi küsimusi.

Anders Härm puudutas skandaali teemat kunstis. On üldtuntud mantra, et Laimre on radikaalne kunstnik. Arvatakse, et radikaalsusega peaks käima kaasas skandaal. Selgub aga, et vähemalt antud näituse puhul on Laimre meelega varjunud kaitsvate muuseumiseinte vahele ja vältinud skandaale, kuigi teosed iseenesest võiksid viimasteks ju alust anda. Omal kombel tõestab see kunsti jõuetust midagi muuta. Kuid see tõestab ka kunsti iseseisvust, võimet mitte lasta end alati meedial manipuleerida. Kokkuvõttes ? kunst on nagu kõige sõltumatum riik Mongoolia, millest ei sõltu mitte midagi. Pärast ettekannet kerkis ühe Härmi toodud näite põhjal rahva hulgast küsimus, kas tuntud skandalistid Brener ja Schurtz tõepoolest skandaalitsevad südamest, mitte ei silluta sellega oma karjääri nagu näiteks Kulik. Eha Komissarov võis sellele isikliku kogemuse põhjal vastata, et kui ta tegi neile ettepaneku müüa oma joonistusi Eesti Kunstimuuseumi kogusse, arvates, et nad kui institutsioonide vastased sellest keelduvad, selgus, et kunstnikepaar oli rõõmuga nõus ja nimelt sellepärast, et nälg näpistas. EKM kui marginaalne muuseum ei ole see koletis, kellele oma viha suunata. Minu silmis nende maine igatahes tõusis.

Ise rääkisin anarhismist kunstis ? ja mitte näitusesaalis või artikliteemana, vaid kui kõigi kunstnike ja muude kunstitegelaste toimimisstrateegiast ja taktikalisest arsenalist olukorras, kus anarhisti vaenlane võim on kuulutanud kunsti kõige ebaolulisemaks ja mõttetumaks valdkonnaks. Marko Laimre enda näitlikku õppetundi teemal ?Horror, Terror ja Error? saate vaadata peagi ilmuvast Estonian Arti arhitektuurinumbrist. Ja kõik ettekanded plaanib Laimre anda välja samizdat?is.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming