Puudumine teeb meeled teravaks

Andrus Lauringson

 

Taavi Piibemann. Liiva annustamine. 2006, foto.

 

Margot Kase kureeritud näitus “Kunstnik kaardil” (Reio Aare, Tõnis Arjus, Andrus Kaurson, Helina Kõrm, Krista Mölder, Taavi Piibemann, Tõnis Savi, Taavi Suits, Kristjan-Jaak Tammsaar, Reimo Võsa-Tangsoo, Riikka Tauriainen, Anu Vahtra, Ivar Veermäe ja Raul Viitung) Y-galeriis 31. X – 12. XI ja Rael Artel Gallerys 31. X – 30. XI ning Anna Hintsi kureeritud näitus “Isad” (Anna-Stina Treumund, Lea Tui, Kalev Vapper, Nele Tammeaid, Laura Toots, Eva Labotkin, Katrin Sarapuu, Taaniel Raudsepp, Kadi Põdersalu ja Anna Hints) kaubanduskeskuses Eeden 11. ja 12. XI.

 

Tartus olid ühe poe alkoholiletis kunagi müügil karbikesed, mille juures oli üsna suure numbriga hinnasilt ning selgitav tekst “Hoiab pohmelli ära!”. Skeptikuil ei maksaks tolle toote efektiivsuse hindamisel lähtuda mitte keemiast ega füsioloogiast, vaid loogikast: kui osta sama raha eest pudeli asemel karbike, panna ost kodus sahtlisse ja heita õigel ajal magama, on järgmisel päeval kindlasti värskem olla.

Samas linnas oli hiljaaegu väljas kaks näitust: “Kunstnik kaardil” ning “Isad”. Huvitaval kombel olid kummagi näituse paremad tööd keskendatud mainitud imeravimile, kadumisele või kaotamisele, millegi puudumist märkava meele teravnemisele ja uimast ärkamisele.

 

Kunstnik kaardil

 

Margot Kase kureeritud näituse üks põnevamaid oli Anu Vahtra fotode ja tekstidega töö, milles küünik võiks näha teekonda romantiseerimisest (kirjeldus, kui arutu on soov minna Rumeeniasse vaatama ühte poissi, kellega on kaotatud kontakt) ratsionaliseerimiseni (põhjendus, et suhe purunes, sest Rumeenia mehed on paiksed), kuid töö sisusse süvenedes avaneb vaatajale rikas pirandellolik (enese)otsing tundmatus kultuuris ja ruumis.

Taavi Piibemann käsitleb oma töös “Liiva annustamine” kiikse ja tabusid, mis kaasnevad lähedaste kaotamisega, ja küsib, kas võiks kaotada ka mõningad neist tabudest. Näiteks korralikult triibutud hauaplatsil ei tohi vabalt kõndida, vaid tuleb püüdlikult astuda korrapäraselt paigutatud kiviplaatidele. Nii tekivad neist plaadimustritest kummalised keksukastid ja omastest morbiidsed keksumängijad. Miks mitte hüpata üle selle lapsiku, emotsionaalselt destruktiivse morbiidsuse, surma- ning surnuhirmu (laste hirm koll, mis tähistas keeles algselt just surnu vaimu) enda? Parem lubada lastel rahus mängida, oma  arusaamist mööda rehitseda ning kukleid pätsida hauaplatsi mudas ja liivas.

Andrus Kaurson on leidnud soo ürgmudast kerkinud protolinnaku, hüpervitaalse datša’de rajooni linna ääres. See mõjub tüvirakkudena, millel on võime areneda linna mis tahes organiks. Keset tühermaad on näha kiosk kui supermarketi võimaliku alguse tähistaja, juba on ühele majale tekkinud juhuslik tänavanumber, kummaliste metallaedade kriginas ning kasutatud autoklaaside helgis aimub pangahoonete teras ja klaas, võsarajad markeerivad magistraale.

Raul Viitung heidab pilgu saamatust kultiveerivale autostumise-mentaliteedile ja nendib, et need lähedussidemed, mille säilimiseks on sisuliselt drive-in-juurdepääsu vaja, pole nagunii midagi väärt. Vaadates Eestis ja kogu maailmas süvenevat motoriseeritud abitust, võib vaid nentida, et see, mida Viitung ütleb, on kõik liigagi õige.

Taavi Suits annab vaatajale ligipääsu imeilusasse randa Tallinnas, kohe Linnahalli kõrval. Vetikate vahel merest välja siuglevad teraskonstruktsioonid ja rannas pudenev betoon on pildistatud romantilise loodusfotona. Nihe on õnnestunud ja lagastatud rand mõjub tegelikult väga kutsuvalt.

Reimo Võsa-Tangsoo teeb rännaku vastassuunas: ta esitab loodust tõrjuva ja ligipääsmatuna. Samast vaatepunktist üksteise järel tehtud fotod üritavad kunstnikku pildi sisse rammida ja samas arutlevad selle võimatuse üle. Fotorida tihedast, läbimatust võsast, mille kummaski servas on sisenemist keelav märk, toob meelde geriljakunstnik Banksy sarkasmi. Kui Iisrael ehitas Läänekaldale kõrge müüri, et palestiinlased eemal hoida, lisas Banksy ehitisele maalingud, mis jätsid Palestiina poolt vaadates mulje, et müüris on augud ja sealt paistab hüsteeriliselt paradiislik tõotatud maa.

 

Isad

 

Anna Hintsi kureeritud näitus toimus kaubanduskeskuses Eeden. Et ühes töös tsiteeriti piiblit, et näitus lõppes pühapäeval, et näituse toimumiskoha lähedal oli müügilett kirjaga “Surnumere ravisoolad” ning ühe kunstniku töö aeti Eedenist välja, võiks väljapanekut vaadelda piibli metafoori kaudu.

Eedeni keskusest eemaldati Kalev Vapra teos. Kunstnik oli mõtestanud selles isa kujundi lahti poliitilise ikonograafia abil, pakkudes müügiks tuntud tipp-poliitiku silmade lähivõttelist eri mõõdus reprot. Töö “Kaunistagem Eesti kojad Savisaare pildiga”, mille Peeter Linnap arvatavasti meediarefleksiivseks liigitaks, leidis uue koha Y-galeriis.

Anna-Stina Treumund tõestab oma töös “Minu armas issi” kujundi emotsionaalse väärtuse triumfeerimist esteetilise üle. Lisaks jätab pildil kujutatud mehe suure kõhu eksponeerimine otsad lahti nii isadusele kui ka emadusele. Meenuvad XVIII sajandi  teadlased, kes nägid veel algeliste mikroskoopide all spermatosoidides inimese tillukest, kuid muidu identset koopiat, kes peab vaid ema kõhus veidi suuremaks kasvama. Arutlust loogiliselt jätkates järeldasid nad, et kui koopia on täpne, siis peab ka koopial olema väiksemaid, kuid valmis sugurakke, kus on veel pisemad inimesed. Ja nii aina edasi. Isadus ad infinitum sisaldub selles töös.

Nele Tammeaid juurdleb oma töös “Vali ideaalne isa” isaduse ja isasuse üle. Laste mänguasja action-mehe pildi kõrval on esitatud andmed, mida spermadoonorit valivad naised saavad doonorite kohta teada: vanus, pikkus, kaal, haridus, rahvus jne. Selge, et selliste kriteeriumide silmaspidamine pole pelk arvestus, kuivõrd tavaelus võivad saada isa valimisel otsustavaks täiesti kõrvalised asjad: näiteks, kas meeldib Michael Boltonit või Tiger Lillies’t kuulata. 1980. aastatel kiitis USAs ühe viljatuskliiniku arst dr Cecil Jacobson kliinikus kasutatava sperma head kvaliteeti ja rangeid valikukriteeriume. Hiljem kahtluste tekkides leiti DNA analüüsi alusel, et vähemalt seitse last oli saadud dr Jacobsoni enda spermaga. Veel umbes 75 abielupaari laste osas oli kahtlusi, kuid nende vanemad keeldusid testidest, eelistades teadmatust.

Anna Hints jätkab konventsionaalseid isaduse-arusaamu laiendavat teemat, näidates koera fotot ja loetledes arvukate kutsikate nimed, kelle isa too on.

Laura Toots esitab ilusa ja siira austusavalduse oma suguvõsa isadele, võrreldes neid vastupidavuselt Kolonel Aurelianoga (kes mäletatavasti olevat üle elanud 14 atentaati, 73 varitsust ja ühe hukkamise).

Vahetult puudumist või kaotamist käsitlevad Anna Hints ja Kadi Põdersalu töö isa surmast, Lea Tui töö üksikemadest, Nele Tammeaid lapse kirjas sisalduvast igatsusest isa järele.

Lõbusamas ehk isadepäeva kui isa oma pidupäeva meeleolus on Taaniel Raudsepa fotoseeria isast ja pojast, kes on sattunud koos mürgeldama ning kellel lähevad selle segaduse käigus vahetusse nii rollid kui ka välimus; vaatepunkte vahetades jõutakse lõpuks uue äratundmise ja selguseni.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming