Protsendiseadus uuel ringil – kaua võib?

Jaan Elken

Minule meeldib uue eelnõu eelmisest variandist selgem sõnastus. Eelmise versiooni nõrgim lüli oli teatavasti igasuguste viidete puudumine kontroll- ja järelevalvemehhanismidele. Praeguses on selgesõnaline viide kultuuriministeeriumile kui järelevalve teostajale. Eelnõu projekti justiitsministeeriumi käekiri, tuleb välja ka sellest, et eraldi paragrahvid on järelevalve (§ 4) ja vastutuse (§ 5) kohta, koos trahvisummadega. 

Pole mõtet kontsentreeruda sellele, et kaasatud ei ole omavalitsuste ehitusfinantseeringud, sest kultuuriministeeriumi kuluaaridest tuleva sõnumi sisu oli ja on umbes selline, et saate selle või mitte midagi, „rohkem ei ole praegu võimalik”. Ka tugeval dieedil olnule ei saa alustuseks liiga kanget leent anda, tuleb alustada lahjematest segudest, pealegi – seaduse rakendudes on tõepoolest võimalus seda täpsustada. Varem või hiljem peab avaliku  ruumi kunsti saama luua ka infrastruktuuri investeeringute toel, nagu näiteks Norras, kus ka Statoili naftapuurtornide püstitamisel Põhjamerre kunstile miljonid tiksuvad. Mäletatavasti olidki suurimad protesteerijad seaduse eelmise versiooni (vormiliselt koosnes see peaasjalikult riigihanke seadusse lisatud täiendustest) kooskõlastuste ringil omavalitsuste ja linnade liit. See on üpris kummaline, sest kelle muu kui Eestimaa ja  elanike hüvanguks nn avaliku ruumi kunstiseadust kavandatakse. Enamasti on teistel maadel protsendiprintsiip kõigepealt rakendunud just omavalitsuste tasandil vastu võetud õigusaktide ja memorandumite-määruste kaudu, meil tuleb initsiatiiv riigilt ja see on riigi väiksuse tõttu loogiline.

Niisiis, kui ka seadusega kunsti käsutusse tulev raha ei võimalda tellida/luua päevapealt suurejoonelisi planeerimisprojekte ja monumentaalkunstilaadseid  epopöasid avatud linnaruumi, on see parem kui hetkesituatsioon, kui Eesti kunstniku ainuke toitja on kultuurkapital või hüpoteetiline rikas ostja. Ei maksa ka loota, et üks seadus võiks päevapealt lahendada kõik kunstiga seotud vajadused ja olukorrad. Rahvas vajab harjutamist avaliku ruumi kunstiga. Seaduses näen pigem pikemaajalise dialoogi algust, ideaalversioonis võiks see kinni ajada „kuristiku”, mis Eestis  viimase kahekümne aastaga uuema kunstikeele ja kunstipubliku vahele on kujundatud. Möönan, et mõningatel juhtudel on tegu nii kunstnike valesti valitud strateegiatega, ignorantse (üksikjuhtudel ka pahatahtliku) massimeediaga ja kunstihariduslikest tühikutest põhjustatud möödarääkimistega. Igal juhul, dialoogi on vaja mõlemale poolele. Hollandi protsendikunsti näidete järgi on kunstnikud tihtipeale võtnud vanadekodudesse ja sotsiaalstruktuuri  (lasteasutused, koolid jms) mõeldud kunsti puhul pigem sotsiaaltöötaja kui ülbe kunstigeeniuse hoiaku, loobunud kõiketeadja epateerivatest rollimudelitest.

Pärast kaks aastakümmet kestnud paastu, mil pole olnud kujutava ja rakenduskunsti riigitellimust (erinevalt heliloomingust, riigiteatritest rääkimata), on osapooled jõudnud piisavalt lahku kasvada. Tuletame meelde, millise tulemuseni viisid ühelt poolt kaua rakendamist  mitte leidnud oskused, teiselt rahva üleskruvitud ootused ja meedia õli tulle valav roll Eesti seni suurima ja olulisima kunstihanke, Vabadussõja võidu samba konkursi- ja ehitussaaga puhul. Loomulikult on hea tahte akti (või kurja määruse toel – sõltub häälestusest) alusel kutsutud selle praktikaga ühinema ka omavalitsused, ka erakapitalile võiks nii nagu teistel maadel olla auasi seadust vabatahtlikkuse  alusel rakendada. Kui Tartus on linnaruumi rajatavate monumentidega asjad enam-vähem korras, s.t meetodiks on konkursid ja spetsialistidest žüriid, siis Tallinnas lokkab nn lellepoja sündroom ehk õukonnaskulptuur ja kokkuklopsitud, kallutatud žüriid. Selleks et väärikalt 2011. aasta kultuuripealinnana oma rolli astuda, tuleks riigi suurimat ehituslikku ressurssi käsutaval Tallinnal oma protsendiseadus kiiremas korras  luua. Tallinna viimaste aastate õnnestumised ongi valminud tänu erakapitali initsiatiivile: Viru keskust ilmestab nn Viru piiga (skulptor Mare Mikof) ja Solarise keskuse ette on rajatud PÖFFi-hunt (skulptor Simson Seakülast).

Karin Hallas-Murula tegi vajaliku tähelepaneku. Seaduse preambulis võiks olla viide, et „seadus lähtub Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustest” või et sellega peetakse silmas nimelt Eesti kunsti edendamist. Selle ettepaneku  lähetasime ka kultuuriministeeriumile. Kui vastavat märget ei tehta, on ideekonkursid avatud kõigile Euroopa Liidu liikmesmaade elanikele, miska ei ole millegagi välistatud, et suuremaid ideekonkursse ei hakka võitma väliskunstnikud. Kultuurisfääris on protektsionism mõnikord vajalik ja õigustatud. Seadus tehakse ju Eesti riigi raha suunamiseks Eesti kunstnikele, mitte Euroopa töötute kunstnike toetuseks.  Rahvusvahelisena võiks välja kuulutada ainult väga suurte projektidega kaasnevad kunstihanked, nagu ERM i või uue ooperiteatri puhul. Seal osutub üleliigseks takistuseks ka nn ühe miljoni piirang, sest ooperiteatrile sobivas mõõtkavas skulpturaalne installatsioon või purskkaev-veekaskaad ei pruugi mahtuda ka kahe-kolmemiljonilisesse eelarvesse. Seaduse projekti seletuskiri ei pea olema koht, kus detailselt lahti kirjutada kunstiteoste  ideekonkursside tingimused, kuid kui kultuuriministeerium need ka koostab, võiksid need olla läbi arutatud loomeliitudega (siis kunstnike ja arhitektide liitudega).

Praegune seletuskiri viitab arhitektide ja kunstnike liitude kõrval ka sisearhitektide liidule ja disainerite liidule. Loodavad žüriid ei peaks igal üksikul juhul kindlasti olema nimetatud nelja liidu esindajate mehaanilised kogumid, sest esiteks tuletan meelde, et kunstnikke liitu kuulub  tervelt 19 erialaliitu, igaühes pädevad praktikud ja teoreetikud. Teiseks ei tohi seaduse raames loodav kohaspetsiifiline kunst olla ei hoone ega interjööri teenindav disainiobjekt ega ruumikujundusobjekt (seletuskirja põhjal). Žüriiliikmed võiksid olla valitud/määratud loomeliidu juhtorgani/volikogu poolt. Sellega välditaks žüriiliikmete valimist tellija sõprade hulgast, žürii koostamist ministeeriumi ametnike suva järgi, samade nimede pidevat figureerimist  žüriides jms. Ka võiks žürii koosseisu iga kord kinnitada kultuuriministeerium, kuna seaduse toimimise eest tuleb vastutada niikuinii kultuuriministeeriumil. Žürii kohustusliku liikmena võiks seaduses või seletuskirjas olla nimetatud hoone arhitekt. Praegu on sellest juttu seletuskirjas, sedagi soovituslikult. Kui žürii on pädev, võiks tal olla õigus otsustada, millise konkursimudeli kasuks valik igal konkreetsel juhul langeb.

Avaliku konkursi  korraldamise kõrval on mitmete maade praktikas edukalt käibel ka kutsutud osalejatega konkursid. Kõiki rahuldava objektiivsuse saavutamine kunstikonkursside puhul, kus subjektiivsed maitseotsustused on paratamatus, on omaette teema. Kunsti ideekonkursid võiksid vajadusel olla kahe- või mitmeetapilised. Need ei pea ilmtingimata olema ka anonüümsed, sest osavalt kompileeritud kavand ei pruugi tagada professionaalset teostust (nt  septsiifilisel know-how’l põhineva maalikunsti, estampgraafika, figuraalplastiliste lahenduste jms puhul). Seadus näeb ette võimaluse ka olemasolevat loomingut kohandada. Teiste maade praktikast võib siin kasulikke teri üles korjata küll. Näiteks Saksamaal on hangetel/konkurssidel mõnikord piirangud peal, mõnikord rakendatakse koguni soolist ja ealist kvootika sihttellimust konkreetse kunstniku tööde saamiseks  või piiritletud konkurssi kindlale osalejate ringile. Eesti väiksust arvesse võttes oleks seaduse rakendamise algaastatel muidugi lausdemokraatia hädavajalik, edaspidi võib kerkida vajadus konkursitingimusi n-ö modelleerida. Arvan, et oleks vale kohe kopeerida näiteks Prantsusmaal (väidetavalt) rakendatavat piirangut, mille järgi lepingu saanud kunstnik ei tohi kaks aastat uutel võistlustel osaleda. Prantsusmaa on riik, kus protsendiseaduse  rakendamine on niigi sumbunud mitmetesse intriigidesse, selline tagasilõikav klausel madaldab aga kogu initsiatiivi sotsiaalabiga sarnaseks. Kui omaaegne Veneetsia oleks lähtunud neist printsiipidest, poleks meil poolt Tintoretto loomingut või Vatikani oma praegusel kujul, kui pidada silmas õuekunstniku Michelangelo võimast töömahtu. Mõlemad näited on siin nimme toodud: ei meeldiks ka kunstnikkonnale, kui konkursse võidavad aina  samad nimed, olgugi nad teistest „paremad” (või siis ettevõtlikumad, andekamad, „sidemetega” jne).

Ei tahaks siia lisada Lõuna-Euroopa kogemust, mille puhul on asjakohastele seadustele vaatamata õigusrikkumised ja korruptsioonihõngulised väärtõlgendused protsendiseaduse rakendamisel tavalised (Itaalia, Hispaania, üllatuslikult ka Prantsusmaa). Eesti on alati soovinud kuuluda Põhjamaade hulka, mis  on protsendiseaduse üks kindlamaid kantse Euroopas Iirimaa ja Hollandi väga õnnestunud praktika kõrval. Ühe miljoniga (milline summa tuleb kokku siis 100-miljonilisest ehitusmaksumusest) saab rajada ehk siseruumidesse sobiva dekoratiivskulptuuri või ruumilise installatsiooni, tasapinnalise kunstitöö (vitraaž, tahvelmaal) või ka tehnoloogilise vidina (uue meedia kaasamisel), üks miljon on täiesti arvestatav eelarve  nüüdiskunsti seeria loomiseks. Kui aga läheme planeerimistöid eeldavate projektideni, s.t hoonetevahelisele territooriumile, siis on päris avaliku ruumi (mille väärtustamiseks skulptorid ja arhitektid seda seadust eelkõige ootasid) puhul miljon vägagi tagasihoidlik summa. Nagu pole vettpidavat näidist protsendiseaduse rakendamise kohta eri maadel, et seda kriitikavabalt kopeerida (kultuuris üldjuhul koopialahendus ei tööta, kontekst on  igal pool kordumatu), tuleb kusagilt alustada ning äärmiselt ebakonstruktiivne oleks praegust seaduseelnõud „parendamise” sildi all väntsutada ja kottida, kuni see taas „hääbub” või, mis hullem, koalitsiooni lagunedes tolmu jääb koguma. Väärtuslik aeg jookseb aga sõrinal kui liiv pihkudest tühja ja Eesti kunstnikud, kes võiksid olla kui hüppevalmis tiigrid, elavad selle asemel loomade varjupaiga kassirojude elu, leppides kultuurkapitali dieedi ja  kuraatorite palukestega. Nii ei saa me kunagi tõendeid nende ande tegeliku suuruse ja loomingulise potentsiaali kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming