Protofeministlikud kunstimängud Viinis

Mare Tralla

Naispopkunstnike näitus „Power Up – Female Pop Art” („Käivita – naispopkunst”) Viini Kunsthalles kuni 6. III , kuraator Angela Stief.  Viimase nelja aasta jooksul on toimunud Ameerikas ja Euroopas mitmeid suuri rahvusvahelisi ülevaatlikke feministliku kunsti näitusi. Aprillis rändab näitus Viinist Eestile lähemale, Hamburgi.  Vaatamata sellele, et aeg-ajalt on ka minu loomingus esinenud popkunsti elemente ja et mulle meeldib popkunsti irooniline suhtumine tarbimisühiskonda, selle mänguline vastandamine ekspressionistlikule kunstile ning  massikultuuri oskuslik taaskasutamine, pean tunnistama, et ma pole kunagi olnud popkunsti innustunud fänn. Eelkõige seetõttu, et mind on häirinud, kuidas reeglina mehed-popkunstnikud on kasutanud naist oma teostes – just samasuguse seksualiseeritud objektina, nagu tarbimisühiskonna massikultuur seda teeb. 1950ndatel Suurbritannias alguse saanud popkunsti populaarsed käsitlused vaatlevad seda kunstivoolu eelkõige prominentsete  meeskunstnike loomingu kaudu. 

Viini 1960ndate ja 1970ndate üheksa silmapaistva kunstniku Evelyne Axelli, Õde Corita, Christa Dichgansi, Rosalyn Drexleri, Jann Haworthi, Dorothy Iannone’i, Kiki Kogelniki, Marisoli ja Niki de Saint Phalle’i näitusega avastasin popkunsti uuesti. Esmapilgul ei erine  seal esitatud naiskunstnike popkunst sama perioodi meeste loodust: ka naised kasutavad kirkaid värve, graafilist joont, selgeid ja stiliseeritud vorme ning massikultuurist laenatud sümboleid. Samas on nende tööd selgelt tolleaegsete poliitiliste ja argiprotsesside ühiskonnakriitilised kommentaarid. Näiteks Niki  Kogelnik on kasutanud küll popkunsti keelt, kuid samas on tema „War Baby” („Sõjalaps”) või „Bombs in Love” („Pommid armastuses”) selgelt Vietnami sõja vastu suunatud. Veendunud rahuaktivisti Õde Corita nn igapäevaelu väikestest imedest inspireeritud, lakoonilistes, tekstil põhinevates teostes on massikultuuritekste, kuid need sisaldavad uut sotsiopoliitilist sõnumit. Nii on ka selle näituse pealkiri  laenatud Õde Corita 1965. aastal vaesuse vastu võitleva liikumise toetuseks loodud teosest „Power Up”, kus ta on kasutanud naftafirma reklaami osa („to power up your car” /„käivita oma auto”).       

Christa Dichgansi sageli laste mänguasju kujutavad maalid, Jann Haworthi ülisuured tekstiilist kitšilikud objektid ja Rosalyn Drexleri massimeedia ja superstaaride klišeedel põhinevad tööd paljastavad tarbimisühiskonna pealispindsust. Kasutades banaalseid igapäeva koduse sfääri ja lastega seotud objekte, neid objekte suurendades, kontekstist välja rebides,  muudetakse tuttavlik ebamugavaks ja tundmatuks, viidates tarbimisühiskonna kriisile naise kaudu.     

Kiki Kogelnik, Marisol, Evelyne Axell, Dorothy Iannone ja Niki de Saint Phalle kommenteerivad ja analüüsivad oma loomingus tollase ühiskonna naise tähenduse, soorollide defineerimise, massikultuuris ja -kunstis naise  kujutamise mitmeid aspekte. Evelyne Axelli ja Dorothy Iannone’i provokatiivsetel töödel on naisaktid, kuid nad ei kujuta vuajeristlikult vaadeldud keha, vaid iseteadlikku, oma seksuaalsusest teadlikku naisekeha. Mõlemat kunstnikku on huvitanud armastus, kirg, seks ja erootika. Iannones’i koomiksilaadsed tööd mängivad pornograafia piirialadel, manifesteerides kunstniku konflikti võimu ja tsensuuriga. Axelli naisaktid on emantsipeerunud, vabastatud  pornograafia repressiivsest kontekstist, tema maalid nagu „Erotomobile” esitavad (homo)erootilisi kujutisi.   

Kiki Kogelniku kõige iseloomulikumateks teosteks on kehade „väljalõiked”: ta teeb neid oma tuttavatest ja sõpradest ning need meenutavad kuriteopaiku markeerivaid joonistusi. Neid väljalõikeid kasutab ta seejärel kas  tänava-performance’ites või installatsioonides. Kogelniki on huvitanud eelkõige mehaaniline ja tehislik, mis on iseloomulik 1960ndate kosmose avastamise vaimsusele.   

Marisoli assamblaažid ja värvitud puuskulptuurid on samuti midagi elusa ja elutu, realistliku ja nukuliku vahepealset, need on fragmenteeritud, sageli näiliselt eraldi seisvad  sürrealistlikud kooslused, mis mõjuvad isegi kummituslikena. Iseenda identiteedi otsimisel on ta kasutanud skulptuurides oma keha osi ja näona oma fotot. Nii on teoses „Pulm” nii mõrsja kui ka peiu nägu Marisoli oma, ehkki üks on maalitud ja teine foto.   

Niki de Saint Phalle’i tunneb laiem kunstipublik eelkõige värviliste, suurte, mänguliste ja erootiliste skulptuuride järgi, mida peaaegu kõigi suuremate kunstimuuseumide lähedusest võib leida. Viini näitusel on ta esindatud mitmete töödega, mis annavad tõelise ülevaate 1960ndate alguse mässulisest naiskunstnikust,  kelle loomingus on läbi põimunud biograafiline, sotsiaalne ja poliitiline reaalsus muinasjutulisega. 

Nii oligi minu jaoks näituse kõige suuremaks avastuseks Niki de Saint Phalle’i ja Peter Whiteheadi üliharva nähtav 1972. ja 1973. aasta film „Daddy” („Issi”). See 90minutiline film põhineb kunstniku lapsepõlve seksuaalse ahistamise kogemusel. Niki de Saint Phalle lavastab irooniliselt kunagi toimunu, segades sellesse sürrealistlikke episoode, kus kunstnik maksab sümboolselt kätte nii isale  kui iseendale ammuse trauma eest. Tütre, ema ja isa võimusuhted on pidevas muutumises, aeg-ajalt osutub ohver provotseerijaks, kes hiljem omakorda kedagi teist ära kasutab ja vägivallatseja muudetakse omakorda ohvriks. Vaatamata filmi mängulisusele, popilikule ja sürrealistlikule keelele, on tegemist väga valusaid teemasid ausalt, efektselt ja mitmetasandiliselt käsitleva teosega, mida on kohati raske vaadata. Selle filmi näitamine tekitaks ilmselt  paljudes riikides vastuseisu ja mittemõistmist just seetõttu, et kunstnik analüüsib nii mänglevalt ja sageli eneseirooniliselt ahistaja ja lapsest ahistatava võimusuhteid, pöörates need aeg-ajalt täiesti pea peale. Filmi lõpus tunnistab kunstnik-peategelane, et ta lootis oma isa tapmise abil vabaneda traumaatilisest seksuaalsest mälestusest, ometigi muutus isa-, painajakujutis, sellest kättemaksust veelgi võimsamaks. Trauma jääb lahenduseta, nagu  ilmselt enamiku seksuaalse vägivalla ohvrite puhul.     

Tõepoolest, see näitus täitis igati popkunsti taasavastamise lubaduse, enamgi veel. Naispopkunstnikud demonstreerivad julgelt, kuidas masside aktsepteeritud kunstistiili kaudu on võimalik edastada poliitilist sõnumit, muutes  popi anonüümse keele protofeministlikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming