Projektijuhi kogemusega kuraator

Maria Arusoo ja Rebeka Põldsam

Alfredo Cramerotti: „Koostöö puhul on eriti oluline, et midagi ei tehtaks vaid rahvusvahelisuse sildi nimel.”Alfredo Cramerotti pidas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses aprillis loengu „Näituste, konverentside, paviljonide ja ehitiste kureerimine – kuraatori kummaline elu” („Curating Exhibitions, Conferences, Pavilions and Buildings: The Bizarre Life of the Curator”). Ta loeng käsitles kaasaegse kunsti kureerimise aspekte, tuues esile, et kaasaegse kunsti kultuur on enamat kui näitused. Cramerotti külastas Eestit 56. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni žürii välisliikmena. Alfredo Cramerotti on kunstnik, teoreetik ja kuraator, kes on töötanud televisioonis, raadios, kirjastustes, meediafestivalidel ja näituste korraldajana. Cramerotti juhib mainekat Walesi kaasaegse kunsti keskust Mostyn ning on Artist Pension Trusti peakuraator. Ta oli 2010. aastal „Manifesta” kaaskuraator ning 2013. aastal Veneetsia kunstibiennaali Maldiivide ja Walesi paviljoni kuraator.

Mis on Mostyn?
Alfredo Cramerotti: Mostyn on Walesi kaasaegse kunsti keskus. See ei ole pealinnas Cardiffis, vaid hoopis mereäärses suvituslinnas Llandudnos Walesi põhjarannikul. Meil on kuus imekaunist galeriid, haridusosakond, trendikas kohvik-restoran ja suurepärane tarbekunsti ja disaini pood. Mostyn on tõepoolest vapustav paik, kunstnikud kõnelevad Mostynist ikka ja jälle kui ühest kaunimast näitusepaigast Suur­britannias. Selle galerii asutas 1901. aastal Lady Augusta Mostyn ühe esimese naiskunstnike galeriina maailmas. Galeriihoonel on olnud mitmeid funktsioone: Esimese maailmasõja ajal kasutati seda sõjaväe drillisaalina, see on olnud pagulaskodu, postimaja ja klaverite müügisaal, 1970ndatel sai sellest uue kunsti näitusepaik.
Oleme aasta jaotanud kolmeks hooajaks: märts–juuni, juuli–oktoober ja november–veebruar mitmete isiku- ja grupinäituste ning avalike üritustega. Programm planeeritakse ette umbes kolm aastat, väiksemate galeriide programm on pisut paindlikum. Näituste kavas on kaks põhisuunda: kaasaegne-ajalooline, kus käsitletakse galerii ajalugu nüüdiskunstnike loomingu kaudu, ja kontekstipõhine programm, kus tõlgendatakse praeguse kunsti abil vanemaid kunstižanre nagu traditsiooniline maastikumaal, portree jne. Nii püüame üha uuesti mõtestada kunstniku rolli ühiskonnas, küsime, miks peaksime kunstnikest hoolima või nende positsiooni üle arutlema. Mõlemad suunad on üles ehitatud isiku- ja grupinäitustele ning publiku haridusprogrammile.

Kuidas sai sinust kuraator? Milline on sinu taust?
Olen oma peres noorim laps ja minu kaheksateist aastat vanem vend maalis noorena, ta vahetas selle siiski küllalt varakult reklaamivaldkonna vastu. Võimalik, et olen omaks võtnud mõne tema loomingulise lähenemisviisi, kui lapsena tema ateljees uudistamas käisin.
Pärast inseneriõpinguid alustasin tööd projektijuhina disaini jaemüügis, mis andis mulle kogemuse, kuidas ideid ellu viia: sain ressursside, inimeste ja tähtaegade haldamise kogemuse, mis on kunstivaldkonnas osutunud äärmiselt vajalikuks. 1990. aastate alguses asutasin väikese nüüdiskunsti galerii Pisas, kus vahetasime näitusi iga kolme nädala tagant – päris kurnav. Mõne aasta pärast kolisin Suurbritanniasse, et töötada täiskohaga kunstisfääris. Sain Londonis tegutseda kunstnikuna, elasin seal kolm aastat, tegin ka mitmesuguseid töid üüri tasumiseks, siis läksin mõneks kuuks stipendiumiga tööle Berliini kaasaegse kunsti projektiruumi, kus tutvusin Euroopa ja rahvusvahelise kaasaegse kunstiväljaga. Jäin Berliini magistri­õpingutele muuseumi- ja kuraatori­uuringutes ning siis läksin veel Rootsi Malmösse kriitilise teooria magistrantuuri. Olin juba kolmekümnendates, nii et kolleegidega võrreldes, tegin selle küllalt hilja läbi. Kokkuvõttes tuleb märkida, et projektijuhtimise kogemus on määranud nii mõndagi, kusjuures mitte ainult ideede ülesehituse, vaid ka kuraatorina nende elluviimise mõttes.

Oled algatanud mitmeid seminaride ja ümarlaudade seeriaid, kus käsitletakse kunsti ja kultuuri. Kuidas on sinu kogemuse põhjal kõige efektiivsem kunstist rääkida pressi, raadio, telega?
Arvan, et kunstil pole konkreetset „sihtmärki”, sest publik sõltub kunstist. Mõne kunstinähtuse kaudu räägitakse universaalsetest probleemidest, teise puhul jällegi spetsiifilistest teemadest. Mõni kunstinähtus jõuab hõlpsasti publikuni, sest vaataja võib olla sellises meeleolus. Kunsti mõju publikule ei saa ette planeerida. Usun, et kunst ei peaks end piirama ainult kunstisüsteemiga, mille moodustavad ateljeed, akadeemiad, galeriid, kunstimessid, biennaalid ja oksjonimajad. Kunsti abil tuleb püüda mõjutada, ühendada teisi valdkondi, mõneti neid häiridagi, parimal viisil panustada teistesse nn süsteemidesse: ajalehtedesse, televisiooni, raadiosse, internetti või kogukonna tegemistesse. Kunsti efektiivsus sõltub kunstniku lähtepunktist, kontekstist ja ajastusest. Minu eesmärk on konteksti muuta, isegi sama teose uuesti eksponeerimise puhul kontekst uuesti luua ja nii-öelda kanaliseerida see läbi mitmesuguste süsteemide. Digitaalajastul juhtub ikka, et miski avaldatakse, siis vaadatakse üle, muudetakse ja kasutatakse teistmoodi. Kunsti-, aga ka kogu humanitaarvaldkond näikse selles mõttes elavat analoog­ajastul.

Geograafilises plaanis on Wales perifeeria. Kes on teie publik? Teil on silmapaistev programm nii noorte kunstnikega nagu Nina Beier, Meriç Algün Ringborg, aga ka klassikutega nagu Franco Vaccari, Keith Arnatt jt. Nad on toonud teid maailma kunstikaardile. Milles seisneb maailmakaardil olemise väärtus, kui teie keskuses ei käi just väga suur hulk inimesi?
Tähtis pole olla ainult kunstiliselt nähtav, vaid eelkõige kultuuriliselt kõnekas. Ei ole mõtet tuua rahvusvaheliselt tuntud kunstnikke või kutsuda kunstimaailma „kuumi nimesid”, kui puudub kontekstipõhine side oma positsiooni, ajaloo, hirmude, ambitsioonidega. Kui panna paberile ilus programm heade kunstnikega, kes aga paraku ei ütle midagi publikule, kelle hulka ise kuulute, kaugenete ise oma kontekstist. Otsus Mostyni programm ehitada üles kahes eelmainitud suunas, toetudes meie püstitatud kriteeriumidele, on tehtud just sellepärast, et programm peab kõlama asjakohaselt ennekõike oma publikule. Aga ka nn „e-fluxi publikut” ei tohi eirata, üks ei välista teist. Oma publikule mõeldud programmiga saate muuta kunsti kaudu inimeste vaatenurka, kas või üheks päevaks ja üheainsa inimese oma. Seda saab teha ka online’is või hästi koostatud pressiteate abil, eriti oluline on see saavutada oma ruumis, galeriis, näitusepaigas. Tähtis on kogeda raskusi, leida motivatsioon, et olla eesliinil, vastasel juhul on kõik liiga kindel ja kunst (ja kunstiinstitutsioon) kaotab oma olulisuse. Ärge iial töötage nii-öelda mingi publikuga, töötage spiraali mööda, alustades sealt, kus ise asute, ja sellega, mida olete varemgi teinud. Koostöö puhul on eriti tähtis, et see toimib võrdsetel alustel, ent veel olulisem on, et midagi ei tehtaks vaid rahvusvahelisuse sildi nimel. Publik tunneb hea programmi instinktiivselt ära, samamoodi ka kehva programmi.

Kohtasid oma esimesel Eesti külastusel paljusid kunstnikke ja kunstiteadlasi. Kuidas võtad kohtumised kokku?
Kohtusin kaheteistkümne kunstnikuga, neil kõigil on üsna jõuline kunsti­keel. Neil on visioon, oskused, võrgustik ja nad suudavad endale leida töövõimalusi. Eesti kunstnikel pole põhjust kedagi kadestada, tänapäevased kultuuritegijad on mobiilsed, saavad luua kontakte ja olla teiste kunstnike ja institutsioonide tegemistega küllalt hõlpsalt kursis. Ent igaüks peab kõvasti töötama iga päev, tegema pidevalt nii-öelda kodutööd. Pole mõtet kurta perifeersuse pärast või et kuulutakse endisse Ida-Euroopasse. Lõpuks seisneb asi selles, kui palju sa oma töösse usud ja kuivõrd oled valmis pingutama, et saada, mida tahad. Tallinnas elamine pole seni veel majanduslikult võimatu (erinevalt näiteks Londonist), see pole piirang, vaid võimalus, vaimne ruum loomingu tegemiseks.
Ei ole võimalik mõelda ja teha kunsti, kui tuleb töötada teisel alal kümme tundi päevas, et maksta arveid, saada leivaraha jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming