Printsess ja tema loss

Jaan Elken

Laura Põllu näitusel on oluline loo jutustaja hääletoon.Laura Põllu näitus „Loss” Vaala galeriis kuni 31. V.

Laura Põld saavutas pärast magistrikraadi kaitsmist Tartu ülikoolis 2010. aastal oma suureformaadiliste maalide ja neile projitseeritud Lumivalgekese lugude modifikatsioonidega väga kiire läbimurde. Video ja maalivahendite selline ühitamine oli meil suhteliselt uudne. Kiirelt saavutatud maalikvaliteet, justkui üleoleva ja luitunud ükskõiksusega maalitud kieferlik-richterlikud pinnad olid ikka veel midagi uut siinse maalikogemuse kontekstis, videote ürgne, alateadvuse hämaraid ja represseeritud kihte kaasav ja kriipiv toime aga seksuaalselt pingestatud. Kääbuse ja Lumivalgekese lood olid originaaltekstiga küll lootusetult nihkes, kuid muinasjutupärase ainese kohalolek ilmselge (kas tagaplaanil või vaataja mälus), mis andis Laura Põllu davidlynchilikele variatsioonidele tõsiseltvõetavuse ja kindlustas vaataja usalduse. Toimivad, arhetüüpsed lood tagavad vaatamisnaudingu ning postmodernse vaataja usaldus selliste kultuurihübriidide vastu on tavatult kõrge.
Aplombiga alustanud kunstnik nagu Laura Põld on tavaliselt alati teatud raskuste ees: kuidas minna edasi, kui sammude rütm ja pikkus on juba välja mõõdetud ja publik harjutatud uusi eneseületusi kogema? Laura Põllu järgmine Tallinna näitus oli Linnagaleriis: maalivahenditele rajatud ekspositsiooniga jätkas ta valitud suunda, kuid tunnistan, et puudus üllatusmoment.
2013. aasta veebruaris nägin Lõuna-Saksamaal Kulmbachis Plassenburgi lossis kunstnike ühenduse Focus Europa korraldatud näituse raames, kuhu oli esinema kutsutud ka viis noort eesti kunstnikku, juba uut Laura Põldu. Viinis elatud paari aastaga tema loomingusse jõudnud tahvelmaali meenutavad tekstiiliassamblaažid olid sealt kadunud.
Keskkonda silmas pidavatesse, kuid olude sunnil enamasti installatsioonina realiseeritud ruumiseadetesse (neid oli ka 2013. aastal Tallinna Kunstihoone galerii isikunäitusel) on Põld kaasanud orgaanilise materjali (puuoks), võõrandades selle värviga algsest kontekstist. Tundub, nagu looks ta uut ruumilist vaatemaali, ainult et vaatajal on nüüd võimalik otsida endale vaatepunkt otse töö sees. Kunstnik kutsuks meid justkui sisenema maalimateeria sisse. Kasutatud kapid, moest läinud sektsioonmööbel, harva ka uued tisleritöö tooted, on sellisel juhul nagu vaatemaalis ikka tehismaailma tähistajad. Vaalas on varemete pargi ehitamisega kõige kaugemale jõutud, pseudo-triumfikaart meenutav motiiv kokkuklapitud maalipaanidest on maalitud nii-öelda all-over printsiibil. Ühtlase nõtke rütmiga seina kattev pollocklik pattern painting meenutab juurteräga. Maalipaanide ehitusklotsidena/ehitusmaterjalina kasutamine võib viidata ka nüüdismaali paratamatule saatusele tarbimisühiskonnas, kuigi tapeet kellegi lossis pole ju mitte kõige halvem asjade käik! Maalikontseptsioon kui vaipkate toetab antud kontekstis taotletud Gesamtkunstwerk’i ideed. See ei ole enam tahvelmaal harjumuspärases tähenduses, vaid maalitud pind. See seisukohavõtt on juba hinnanguline. Kogu see visuaalne vangerdus on aktsen­tueeritud biidermeierliku, väärtusetu portselankoerakesega ja kunagi kellelegi ehk midagi tähendanud perefotodega, mis on kleebitud vähenõudlikult dekoratiivsete, väikeseformaadiliste maalide peale. Tulemus on küll veidi shabby, kuid sellel on seos referentse tegelikkusega. Vaala põrandakorrusel rakendatud maalimaneeriga  kontrasteeruvad seitse väikest puutahvlitele maalitud vaatemaali Schönbrunni lossist ja seda ümbritsevast pargist. Need demonstreerivad oskust hakkama saada õlirikka, klassikaliselt pastoosse värvimassiga.
Eraldi plusspunktid võiks anda ka Vaala rõduga hakkamasaamise eest. Erkpunase mistraga tahveldatud põrand imelikul kombel ei häirigi enam, on tunne, nagu oleks sattunud lossi katusealuse all kulgevasse koridori, mida ääristavad seitse tillukest  katuseakent. Detailideni läbi mõeldud installatsioonis võib see tähendada vaid ühte: kõik on võimalik, „traditsiooniline maal” on selle läbi leidnud näitusel tähistamist.
Tuleb arvestada, et installatsioon on küpsenud traditsioonilisest ja ka nüüdiskunstist üleküllastunud Viinis, kus valitseb pöörane ideede konkurents ja üleküllus. Agressiooni ei ole, kuid pole põhjust ka pöörasusteks. See on hea selles mõttes, et vandalismi üle elanud sektsioonmööblit oleme viimase kahe kümnendi rahvusvahelises näitusepildis näinud piisavalt. Enamasti mõtestavad kunstnikud selle kaudu sotsiaalseid olusid või ka paneelmajade räppi, masstootmist, mida tahes. Tasalülituvas Euroopas, tooraine- ja energiakriisis vaevlevas mitte nii kauges tulevikus ei pruugi taaskasutus olla mitte ainult hilisimmigrandi pärisosa, eriti kui su elukohaks ei ole just Schönbrunni loss.
Põld on selles installatsioonis katkestanud sektsioonkapi materjalina tajumise loo, lihvimismasinaga üle käidud ornament hägustab sotsiaalset determineeritust, mis sellistel kappidel  märgina on. Jääb inimkätega valmistatud puidutoodete vaikne hala, haljaste vineerpindade diskreetne sarm ja „vabana kasvanud”, teistsuguste okste dihhotoomiast sündinud vastandumine. Need on universaalselt loetavad koodid ega toonita autori lähisugulus­astet Ida-Euroopaga. Justkui läbi kapi kasvanud võsa on hea leid, ja selle võiks teinekord mõnes, teises galeriis ja seades ka fookusesse asetada.
Sektsioonkapivahedest avanevad lavapildid on veidi kitšlikud: luukeresid, ei otseses ega ülekantud tähenduses ei märka, jääb mulje, et väga isiklik kraam on  vaataja silme alt  ikkagi ära koristatud, valik on hillitsetud, ohutu ja matjas. Mis siis, kui  Laura Põld on esitanud meile oma installatsiooni kaudu oma tervenemis- ja/või nii-öelda uue identiteedi konstrueerimise loo? Ka sel juhul muutub tulemuseni jõudnu käidud tee dokumenteerimise osas. Teatud pseudodokumentatsioonina meile  serveeritud näitus sisaldab ka ühe videotöö, kus muu hulgas ületatakse veteavarusi ja kuuldub kanaarilindude (puurilinnud!) laulu. Kultuurišokk ja võõrandumise kogemine, aga ka teravam pilk meid ümbritsevast (materiaalsest) arusaamisel käib elukohavahetusega enam-vähem alati kaasas. Selles mõttes on ekspositsioon siiras ja ajakohane, kohati lummav.
Nii tuleb kappidest ja laegastest lagedale ka ammu tuntud vana: ühevärvilise glasuuriga kaetud keraamilised, veidi lontis stuupad on loodud geodeetiliste kõrgusjoonte eeskujul (EKAs lõpetas kunstnik  bakalaureuseastme teatavasti keraamikuna). Tundub, et Vaala näituse kontekstis on leidmaterjali esitamine isiklikuna  kunstnikule vastuhaku vorm. Võõraste perefotode kasutamine jätab mulje, et Laura Põld oli viinlane juba 1950ndatel, ajalooline kraam on osavalt integreeritud iseenda „lisamäluna”  näituse kunstilise DNA teenistusse. Lood Schönbrunni lossist ja Haljava mõisa arhitektoonikast on  olnud ettekäändeks ehitada Vaala kõrgustesse avaneva lae alla keeruline, mitmesuguseid aistinguid pakkuv ruumiline labürint. Kuigi installatsioon toimib siin suurepäraselt, teab selle tegelikku tähendust vaid mälupulga valdaja Laura Põld. Tähtis ei olegi lugu, vaid jutustaja hääletoon: Laura Põllul on helisev hääl!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming