Prantsuse disaini lühikursus

Prantsuse disainiikoonide puhul ei küsita, kas objekt on kasulik ja hea, vaid otsitakse võimalust peegeldada maailma ja ajastut.

KAI LOBJAKAS

Näitus „20 prantsuse disainiikooni“ Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 4. I 2015, kuraatorid Cédric Morisset ja Hélène Convert.

Philippe Starcki äriliselt kõige edukamaks esemeks kujunes sidrunipress Juicy Salif, paljudelt sisekujundusvaadetelt tuttav skulpturaalne vorm.

Philippe Starcki äriliselt kõige edukamaks esemeks kujunes sidrunipress Juicy Salif, paljudelt sisekujundusvaadetelt tuttav skulpturaalne vorm.

Pressifoto

Prantsuse disain ei ole siinsele publikule kindlasti sedavõrd elementaarselt tuntud nähtus nagu soome, taani, laiemalt skandinaavia või itaalia oma, ent vähegi disainihuviline vaataja teab kindlasti autoreid nagu Le Corbusier või Philippe Starck.

Näitusele „20 prantsuse disainiikooni“ on koondatud sealse disaini raskuspunktid eesmärgiga kaardistada prantsuse disainimaastik esemete kaudu, mis on mõjutanud viimasel kaheksakümnel aastal mitmeid põlvkondi. Näitusel tutvustatakse prantsuse kujunduskunsti võtmeobjekte 1920. aastatest selle sajandi alguseni.

Prantsuse disaini vaadeldakse väljapanekus kultuseseme positsiooni kaudu. Näitusega üritatakse seada küsimärgi alla objekti välise kuju positsioon disainimaailmas, aga ka laiemalt lääne ühiskonnas. Kas objektile tagab ikoonistaatuse ajalugu, kaubanduslik edu, maine või rahva omaksvõtt ja avalik tunnustus? Ilmselt kõik need korraga. Kahtlemata on tähtis ka objekti võime jätta sümboolne ja visuaalne jälg oma ajastusse, tõugata kasutusväärtus kas või korraks tagaplaanile.

Eksponeeritud on paarkümmend eset, mis ühel või teisel moel on mõjutanud nii prantsuse argikultuuri ja arusaama disainist kui ka jõudnud rahvusvahelisele areenile ja kujundanud omakorda arusaama prantsuse disainist. Just see ongi näituse kõige kandvam intriig. Väike, aga mõjus mosaiik koosneb tinglikult kahest poolest.

Nii ongi eksponeeritud Le Corbusier’, Charlotte Perriand’i ja Pierre Jeanneret’ absoluutse klassika kategooriasse kuuluv lamamistool B306(LC4), mille saab kerge käeliigutusega istumisasendist lamamisasendisse viia. See on nende kujundajate koostöö üks tulemusi terastorumööbli sarjast, mis kasvas välja Le Corbusier’ maja kui elamismasina kontseptsioonist, mille juurde kuulus ka funktsionaalne mööbel ehk elamisvahend. Tooli esitleti esmakordselt äärmiselt ergonoomilise mööbliesemena 1928. aastal, kui seda hakkas tootma ettevõte Embru & Thonet. 1980. aastast alustas taastootmist Cassina.

1953. aastast pärineb Serge Mouille’i kolmeharuline lamp Lampadaire 3, dioriliku elegantsi vaste tootedisainis, mis putukaliku graatsilise, kuid mastaapse vormiga on kinnistatud pariislikult šikki interjööri tänaseni.

Nii disaini- kui filmiajalukku kuulub Olivier Mourgue’i lamamistool Džinn (Djinn, 1964). Mourgue oli kasvanud üles ampiirstiilis mööbli keskel, mis sundis teda disainerina otsima kogetust teistsuguseid lahendusi. Popkunstilik lamamistool on seda kindlasti värvilt ja ka vormilt: sellega viidatakse džinni võimele end kõikvõimalikul viisil ilmutada. Toolid pälvisid erilise tähelepanu pärast seda, kui neid kasutati Stanley Kubricku filmi „2001: kosmoseodüsseia“ (1968) kujunduses.

Kõige rohkem tähelepanu on näitusel pööratud Philippe Starckile, kes on kahtlemata XX sajandi prantsuse disaini kuvandis üks kandvamaid jõude. Tema panus on esindatud nelja tootega. Pingi Bubu (1991), hambaharja Dr. Kiss (1996) ja Harcourt’i pokaalide kõrval on kuulsaim kindlasti sidrunipress Juicy Salif Alessile aastast 1990. Starck astus esemedisaini maastikule 1980. aastal, kui ta asutas oma büroo, et hakata tootma varem loodud esemeid. Starckist sai disaini superstaar, temaga algas ühtlasi nimekeskne periood disainiajaloos: disaineri nimest sai tugevaim kapital kõige muu kõrval. Äriliselt kõige edukamaks esemeks kujuneski Juicy Salif, paljudelt sisekujundusvaadetelt tuttav skulpturaalne vorm. Tegu on kindlasti ühe enim kõneainet pakkunud esemega disainiajaloos. See annab võimaluse käsitleda seda kui edeva ja ebafunktsionaalse nn disaineseme musternäidet. Teiselt poolt peegeldab see aga ajastuspetsiifilist poolehoidu eelnenud kümnendite argikeskkonna standardiseerimiskontseptsioonile – vastanduti ebaharilikule ja ebakonventsionaalsele. Seda eset on käsitletud pigem võrgutava kui funktsionaalsena. Starck ise on öelnud Amalfi rannikul einestamise ajal salvrätile kalmaarist inspireeritud kavandist välja kasvanud kultustoote kohta, et „see ei ole mõeldud sidrunite pressimiseks, vaid algatamaks vestlust“. Juubeli puhul kuldsena toodetud pressiga oli kaasas juhend, mis soovitas vältida selle kokkupuudet tsitrusviljadega.

Nimeliselt tuntud legendaarsete tööde kõrval on eksponeeritud koosluses ka argisemaid ja disaini tähendust elitaarsusest otsustavalt eemale suunavaid ja selle määratlust meeldivalt laiendavaid näiteid.

Üks selliseid on plekist kodutarvete loomisele ja tootmisele keskendunud Xavier Pauchard’i industriaalesteetikat esindav metalltool Tolix A 1927. aastast. See on praeguseks mitmete nimekate Euroopa ja Ameerika muuseumide kogudes, aga seda algselt tehastesse, haiglatesse ja kontoritesse mõeldud eset kasutatakse siiani ka kohvikute ja välisterrasside sisustuselemendina. Teise, argikeskkonnas peaaegu nähtamatu tootena on kaasatud plastikust pastapliiats BIC. Neutraalne ese, mida toodetakse ja müüakse miljoneid päevas, läks masstootmisesse 1952. aastal. Kuulotsaga pastakad olid leiutatud juba XIX sajandi lõpus, kuid prantsuse parun Marcel Bich alustas selle tööstuslikku tootmist pärast patendi omandamist ungarlaselt László Bírólt. 1953. aastast on prantslaste olme lahutamatu seade kiirkeedupott Coccotte-Minute, tööstusdisaini uuendus, mis tõi kaasa muutuse elustiilis. Vaakummeetodil toidu aurutamine juurdus tarbijate seas sedavõrd, et tootmise esimesel aastal müüdi 150 000 potti ja 1999. aastal viis miljonit. Ka legendaarse Philip Starcki toode on jõudnud, vaatamata elitaarsuse varjule, iga prantslase kodukeskkonda. Pinki Bubu on 1991. aastast müüdud 40 000 tükki, sest selle esimene versioon loodi postimüügikataloogi „3 Suisses“ tarbeks. Seega sai Bubust nimeka disaineri loodud laiatarbeese.

„Me ei küsi, kas objekt on kasulik ja hea, vaid otsime selle võimalusi peegeldada maailma ja ajastut ning esemete kohta selles maailmas,“ väidavad disainikriitikud Claire Fayolle ja Chloé Braunstein. Sellelt pinnalt on lähtunud ka näituse kuraatorid Cédric Morisset ja Hélene Convert ning see kajastub selgelt ka näitusele valitud tööde koosluses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar