Potentsiaaliga maalilend

Siram

Tartu ülikooli maaliosakonnas tuleks õpetada ka ruumi ja mahtudega ringi käima, sest installatsioonide vastu on huvi.

Tartu ülikooli maaliosakonna selleaastased bakalaureused on oma loomingus meeldivalt eripalgelised. Paar aastat tagasi kaitsmisel osaledes jäi mällu valdavalt figuraalmanerismi, Pallase ja fotorealismi vahepealne. Sel aastal hiilgasid lõpetajad märksa suurema omanäolisusega.

Kõige enesekindlamalt esines Nadežda Tšernobai maaliseeriaga “Kollane suudlus”. Ida-Virumaa noor kunstnik on sooritanud intelligentse psühhoanalüüsi abstraktsele urbaniseerunud kaasaja inimesele. Kahel maalil näeme kummituslikke jonnipunne: mäletate vast veel neid nõuka-aegseid mänguasju, mis alati end püsti ajavad. Siin ei ole hinnanguid, kas need on head või halvad, need ongi mitmepalgelised oma heade külgede ja vigadega nagu enamik lastetoa mõjutusi. Nad sümboliseerivad üheaegselt nii jonnakat autoripositsiooni – see on enesereflektiivne tasand – kui ka ühiskonda, mis üksikisikut mõjutab.

Ülejäänud kahel maalil on pildikesed jäneste suguelust: jänesemaskis mees, kes tühjaksimetuna vaatajat jõllitab, ja teisel paarituv jänkupaar. Maalide üldine koloriit ja kujutamisviis loovad atmosfääri, mis on cool, kuid ähvardav. Siin on üksindus, teesklus, suletus ja samas igatsus.

Tšernobai on saanud Jõhvi lastekunstikoolis hea põhja ja täiendanud end lisaks TÜ maaliosakonnale ka EKAs ja Läti Kunstiakadeemias, seetõttu on tema käekirja integreeritud mitmeid erinevaid stiile ja mõtlemisviise. Nendest moodustub harmooniline tervik, autori isikupärane loomemeetod.

Kaitsmisel lisas ta maalidele ka vilkuva strobovalguse, taotluslikult õõvastava keskkonna. Kuna autor selle aga publiku soovidele vastu tulles välja lülitas, siis ei saa projekti siiski installatsioonina võtta. Tegelikult antud juhtumil maalidest täiesti piisab.

Ka Roland Baumann oli ekspositsiooni üles ehitanud installatsioonina, kus lisaks maalidele nägime videot ja kuulsime temaatilist helitausta. Siingi jäi installatiivne osa nõrgaks ja fragmentaarseks. See viib omakorda mõttele, et kui noored juba tahavad installeerimise ja muude moodsate kunstivormidega mässata, ehk peaks neid siis TÜ maaliosakonnas ka veidi õpetama. Üks asi on rahalised ja tehnilised võimalused, mis mõistagi ei ole piisavad, kuid teine asi on oskus ruumi, mahtude ja vaataja emotsioonidega mängida, mida kindlasti on võimalik arendada.

Baumanni maalid on inspireeritud grafitist, laiemalt võttes subkultuuridest, mis tegelikult meie ühiskonnas – ei väikeses puulinnas Tartus ega Baumanni kodulinnas Kuressaares – pole oma massiivsuselt võrreldavad tõeliste suurlinnadega. Seetõttu on kunstnikul kõrvaltvaataja positsioon, mida ta ise kerge eneseirooniaga ka teadvustab. Gängsta-kultuur on seksikas ja ahvatlev, samas kaasneb sellega palju halba – ja need vastuolud on Baumanni maalidel olemas.

Huvitaval kombel on kõik pildid stilistiliselt ja ka sisult erinevad: on filosoofilise tühjusega faktuure, reklaamihõngulisi tibisid, sügava sotsiaalse sisuga tekste, lihtsalt portreid ja lõpeks ristsugutis vikatimehest ja onu Samist, kes hoiatab meid AIDSi eest. Ekspositsioonil puudub epitsenter ja see on kujutatava materjaliga täielikult kooskõlas, sest ka subkultuurid ei ole tsentraliseeritud juhtimisega. Tõepoolest, selles viidete ja vaadete rägastikus kuluks ära monumentaalne installatiivne mõõde.

Mõlemad eelkirjeldatud tööd olid eksponeeritud Tartu Kunstnike Majas ja sinna mahtus veel ka Jäppe Johansoni “Mälupildid”. Tartuliku käekirja ja koloriidiga tööd kujutasid hetki autori vaimuhaigusest. On ju iseenesest loogiline, et need pildikesed peavadki olema üsna segased ja arusaamatud. Oma tervisliku seisundi kujutamine on hinnatav aususe märk, samas tekkis kahtlus, kas järsku pole tegu komisjoni ja publikuga manipuleerimisega, kaastundele apelleerimisega. Kaitsmisprotseduur hakkas meenutama arstliku komisjoni läbivaatust ja tekkis tunne, et kunstiprofessorite asemel võinuks saalis olla vabalt hoopis arstiteaduskonna esindajad.

Ülejäänud lõpetajate töid kaitsti Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas. Siit on eredaimana meeles Margit Lõhmus, kelle maaliseeria kandis tantsukunstist laenatud pealkirja “Manusega mõtted”, mille asemel võinuks vabalt olla ka “Tütarlapsest sirgub naine”. Lõhmuse stiil on segu ekspressiivsest Tartu traditsioonist ja pungist. See kombinatsioon on väga hea, välistab igavuse ja ülepingutatuse. Lõhmus balansseerib maalides lohakuse ja teadliku arrogantsi  piiril, siin on veel arenguruumi elegantsi ja täpsuse osas, kuid praegunegi tulemus on piisavalt efektne. Ja ka sugestiivne, sest need tööd ei jäta vaatajat puudutamata.

Kujutatud on noorte naiste figuure, valdavalt on aineseks autor ise oma erinevate meeleolude ja hirmudega. Hirmu ületamine selle ülesmaalimise teel ongi seeria eesmärk. Naiseks olemine on kahtlemata hirmuäratav kogemus, kui selle peale sügavamalt mõelda. Oma seksuaalsuse valamine ühiskonnas aktsepteeritavasse vormi ilma suuremate vaimsete kahjudeta on ülesanne, mis seisab kõigi ees. Ehk on lihtsam teemat ignoreerides ja tunge alla surudes elada, aga kui kuradile on juba kord sõrm antud, siis tagasiteed enam ei ole.

Seksuaalsuse teemaga tegeleb ka Helen Kikkas. Tema maalikeel on ilmselt kõnealustest kõige trendikam. Siiski pole see kuiv realism, minimalistliku pinna all on tunda kogemusega maalijat. Seeria kõneleb mehe ja masina suhtest, kus armastus ja iha leiavad väljenduse elektrooniliste seadmete kaudu ja võib juhtuda, et need seadmed ise saavadki iha objektiks. See kontsept on veidi naivistlik, kuid peab tunnistama, et aktuaalne – mõelgem kas või autopedendusele, netipornosõltuvusele või telefonide fetišeerimisele.

Veiko Klemmer on ilmselt eelkirjeldatud nähtuse ohver, tema sari “Mõttetu mees” kujutabki meest, kes on tehnilistest mänguasjadest ilma jäetud ja seetõttu nii sisemiselt kui väliselt tühjaks jäänud. Nürimeelsus on ühiskonnas levinud nähtus, kuid kui seda kunstis reprodutseerida, siis kipub ka tulemus igav ja nüri olema.

Üldjoontes aga tunduvad kõik need sel aastal TÜs maalibakalaureuseks saanud noored potentsiaalikad. Loomulikult näitab aeg, kel neist on tahtmist tõepoolest kunstnikuks saada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming