“PostsovkhoZ 6. Inimloomaaed”

Maris Palgi

MoKSi rahvusvaheline kunstisümpoosion 28. VII – 13. VIII Moostes.  

Londoni kunstnik Patrick McGinley asetas põrandale heinad, sidus osalejate silmad musta rätikuga kinni, asetas neile pähe kõrvaklapid, kust kostus südamlik naisehääl. Hoolimata lihtsameelsest tekstist, oli  projekt osalejatele haarav.  John Gzrnich

 

MoKSi (Mooste Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskus) suvist kunstiüritust “PostsovkhoZi” peeti tänavu kuuendat korda. Seekordne, alapealkirjaga “Inimloomaaed”, kestis tervelt 16 päeva. Mitmete maade kunstnikud elasid ja töötasid Moostes, nende kunstiprojekte võis publik näha peamiselt kahel nädalavahetusel, 5. ja 6. VIII ning 12. ja 13. VIII.

Esimese nädala lõpp päädis heliinstallatsioonide ja “Heliveski” eksperimentaal-muusika ja -videoprogrammiga Mooste koolimajas. Belgia-Ameerika-Kanada taustaga multimeediakunstnikud Phill Niblock ja Katherine Libe-rovskaya esitasid oma varasemaid töid, Soome tütarlastebänd Kukkiva Poliisi eksperimenteeris muusika ja pillidega; heli- ja videoperformance’eid tegid veel John Grzinichi ja Eku alias Evelyn Müürsepp, Hitoshi Kojo, Nakajima Rie Jaapanist, murmer alias Patrick McGinnley Londonist ja Maksims Šentelevs ja Ivars Smitds Lätist.

Igal aastal on “PostsovkhoZi” korraldajad üritanud haarata oma tegemistesse ka kohalikke elanikke, mis suuremal või vähemal määral on ka õnnestunud. Kui täiskasvanud elanikke püüti põhiliselt kaasata projektidesse uurimisobjektidena, siis noortele pakuti osalemisrõõmu. Lisaks sellele, et noored said osaleda töötubades (prantslanna Marie Roux’ foto- ja kanadalase Vida Simoni paberkoopia workshop olid spetsiaalselt noortele mõeldud), olid kohalikud lapsed kaasatud ka giidide ja vabatahtlikena.

Kunstnike huvi Mooste vastu oli suur: agaralt kaardistati küla ja usutleti elanikke. Katherine Liberovskaya näitas Mooste inimesi, kui kunstnikud küsitlesid neid seotuse kohta Moostega, suurel ekraanil. Hispaanlanna Anna Recasens püüdis lapsi küsitledes panna kokku mälestuste- ja tähendusterikast turismirada ning seadis mahajäetud majja üles kaootilise näituse, täis sentimentaalseid kirjutisi, kriipseldusi ja ülesvõtteid Moostest. Sloveenlased Barbara Kanč ja Metod Blječ kõndisid kella neljast laupäeva hommikul kuni kella kolmeni päeval mööda Moostet. Mees Blječ tegi siksakke läbi küla, püüdes tajuda selle ruumimõõdet, naine Kanč tiirutas ümber küla, et tunnetada aega – naistel pidi see omadus tugevam olema.

Kui ühed kunstnikud tegelesid peamiselt moostelaste jälgimisega, siiski neid loomadena esitlemata, siis teised lähtusid “PostsovkhoZi” alapealkirjast juba otseselt.

Eesti fotogrupp 13er, naiskunstnike rühmitus OMP, maalikunstnik Kaie Luik ja Tartu ülikooli bioloogia doktorant Eero Talts olid Mooste koolimaja seintele riputanud plakatid naistest kui loomadest ja naistest kui masinatest koos ladinakeelsete nimede ja tehniliste parameetritega. Margus Kiis ja Eero Talts pidasid projekti raames pseudoteadusliku loengu “Naine-loom, naine-masin”.

Ameeriklased Joseph Ravens, Silvia Ruzanka, Katherine Behar ja Ben Chang mõtlesid algselt GPS-süsteemiga sigu jälgida, kuid loobusid plaanist ja otsustasid teisiti: “PostsovkhoZi” vältel võis näha küla vahel kahte meest ja kahte naist, peas roosad heegeldatud seakõrvad ja ümber seasabavöö. Sarnasus loomadega oli üsna teatraalne. Sama teatraalne oli ka nende video, mis mängis kujunduses ohtra roosa ja inimene-sea logoga. Ameerika kunstnikud näitasid oma töös ülepingutatud miimikaga lühikesi klišeelikke klippe inimeste igapäevastest toimetamistest: närviline ootaja bussipeatuses, Barbie koolilõpukallistus jne. Tinglikkusest hoolimata mõjusid need lühilood kui võõrliigi tegemised. Vähemalt sai publik palju naerda.

Huvitavamat osa Moostes tehtud kunstist saigi näha filmiprogrammis. EKA graafikatudeng Riho Kall näitas koos 12aastase Siimuga peaasjalikult lehmadest tehtud filmi “Pärast kolhoosi”. Kaamera hüples ja heli kärises, kuid suvalise kompositsiooniga kaadrid augustikuistest viljapõldudest ning töötavatest masinatest mõjusid väga värskelt. Mõnus film ilma liigse allegooriata inimeste kui loomade teemal, alternatiivne võimalus käsitleda Moostet.

Juba mitmendat korda Moostesse jõudnud hipivälimusega läti kunstnikud Maksims Šentelevs ja Ivars Smitds paistsid töönädalate kestel lihtsalt tšillivat ja vesipiipu popsutavat, kuid, nagu eelmiselgi aastal, said nad valmis korraliku filmi. Nende psühhedeelses animatsioonis ilmusid Mooste mõisapargist sürrealistlikud kujundid-sümbolid ja astusid abstraktsetesse süsteemidesse ja mängudesse, luues mingi keerulise sisemise loogikaga kombinatsioone.

Soome naiskunstnik Päivi Maunu puhastas lagunenud silotornis kõigi soovijate aurat. Oma lihtsuses oli see castanedalik aktsioon esteetiliselt mõjuv ja nauditav.

Ühte vanasse maakividest hoonesse oli Londoni kunstnik Patrick McGinley asetanud põrandale heinad ja piiranud need kõrkjatest hõreda kardinaga. Heintel oli kaks kohta vastamisi istuvatele osalejatele. Kunstnik ise sidus osalejate silmad musta rätikuga kinni ja asetas neile pähe kõrvaklapid, millest ühest tuli inglise, teisest eesti keelt. Kõrvaklappidest kostus vihmakallamist ja muid loodushelisid ja äkki hakkas ruumis liikumist imiteerides rääkima südamlik naisehääl, mis julgustas otsima kaaslast ja haarama teise käest, samas ei olnud hääleke otseselt käskiv. Hoolimata lihtsameelsest tekstist, oli antud projekt osalejale haarav, tuli see siis heli kvaliteedist või mingist kriipivast tundest, äkki… leiangi oma elu õnne, siin, heinte pääl, kõrvaklapid pääs?

Seekordne “PostsovkhoZ” oli rahulik ning väga mõnus, kunagisest pea ainukesest MoKSi korraldatut üritusest on saanud üks paljudest toimiva organisatsiooni ettevõtmistest. Võib-olla veidi igav, kuid eks stabiilsuselgi ole oma hind, ja see et Mooste pole enam mingi mahajäänud koht, on niimoodi võib-olla suuresti tänu MoKSile.