Portreteeritava hääl

Ilmar Kruusamäe: „Peale kohtumiste ja mälukillukeste annab pideva impulsi ka portreteeritava hääl, tuletab meelde ruumi, kus kohtusime, ka sealseid lõhnu.“

RAIVO KELOMEES

Ilmar Kruusamäe ja Tiiu Kirsipuu näitus „Inimesed“ ERMis kuni 17. IX.

Ilmar Kruusamäel on koos Tiiu Kirsipuuga väljas suurejooneline näitus. Autoreid ühendab ülirealistlik portree- ja figuurikäsitlus. Kunstnikud täiendavad teineteist vaimustavalt. Fotorealistlikkuse kõrval ühendab neid mängulisus ja iroonia. Portreteeritavat esitatakse karakteerse mängu ja vaatenurga kaudu, kuid nõudlikus tehnilises teostuses.

Kuna olen ka ise Ilmar Kruusamäe portreeohvriks langenud ja tunnen teda üle kolmekümne aasta, siis on paslik esitada vastukäigu vormis küsimusi, mis sisaldavad ehk midagi enamat kui pelgalt „kuidas end tunned, kuuekümnene?“ õlalepatsutust.

Mäletan ühte sinu silmapaistvamat portreed Valdur Ohakast 1983. aastast. Sattusin siis Ohakaga vestlema ning selgus, et see portree olevat tema elu märgatavalt mõjutanud. Sa paigutasid Ohaka portreel kujutatud heinakõrtesse tillukesi linnukesi, nagu vinte ja pääsukesi. Kriitikud nimetasid seda tööd veidi pahaseltki kruusamäelikuks. Mille poolest see portree mõjutas Ohakat?

See kandis pealkirja „Kütioru vaade“. Valdur sai detailselt pastapliiatsijoonistusena läbi joonistatud, kui Ohakatel Meriväljal külas käisin. Maalisin paar-kolm kuud, taustas leidus tõesti veel kolmkümmend kunstnikku, kelle nime olin floora-fauna sümbolitena kujutanud.

Valdur mainis hiljem korduvalt, et tema suhtlemine paljude noortega muutus tunduvalt vabamaks, kui see portree jõudis näitustele ja reprodutseeriti mitmes trükises.

„Kütioru vaade“ oli minu kingitus Valdurile 60. sünnipäevaks, kahjuks sai see maal rippuda Ohakate kodus vaid napilt kuus aastat … (Maal hukkus tulekahjus – R. K.)

Oled esinenud Viljar Valdi pseudonüümi all. Valdina teostasid eesti kõige kanoonilisemaid hüperrealistlikke maale, kujutades neoonreklaame, peegeldusi vaateakendel jms. Ka su enda nime all tehtud maalid on hüperrealistlikud, see oli siis paljusid kunstnikke mõjutanud suundumus, kui sa oma tegevust 1970ndate aastate lõpus alustasid. Kuidas hüperrealism sinuni jõudis?

Pseudonüüm Viljar Valdi oli eelkõige vajalik mulle selleks, et saada oma loomingule objektiivset tagasisidet.

Mu enda nime all esitatud maaliloomingule hakkas tasapisi kerkima nähtamatuid takistusi. Viljar Valdi oli neutraalne linnakunstnik, kelle kaheksa linnavaadet said näitustel mitme aasta jooksul piisavalt tähelepanu. Hüper jõudis minuni siis, kui püüdsin väikse must-valge stuudiofoto, umbes 6 × 9 sentimeetrit, järgi oma kolmeaastasest õest Angelast värvilist portreed maalida. Kunstikabinetis nägin hiljem ka Andrus Kasemaale kingitud kunsti­albumit Ameerika hüperrealistmist. Selle raamatu järgi maalisin sahtlipõhja 1980. aastal õlimaali „Pühendusega“, pühendatud Ants Juskele. (Kuna Ants Juske soovitas ühes arvustuses Kruusamäel ja Miljard Kilgil rohkem sahtlisse maalida, siis võttiski Kruusamäe ülikooli kunstikabinetist vana sahtli. Maal põhines ilmselt John C. Kacere’i maalil, mis kujutab aluspesus lamavat naisterahvast. Kruusamäe maali hinnasildil on „99% tööd, 1% fotot“ – R. K.)

Esimest korda nägin hüperrealistlikku maali 1990. aasta kevadel, kui külastasime Andrus Kasemaaga Lääne-Berliini Moodsa Kunsti Muusemi.

Ilmar Kruusamäe. Parem varblane peos … Hannese portree. Õli, lõuend, 2011, 200 × 150 cm.

Malev Toom

Kirjelda, palun, oma portreemaali valmimisprotsessi. Väidetavalt maalid ainult päevavalgusega ja talvisel valgusvaesel ajal ei maali üldse.

1995. aastast peale olen maalinud ainult päevavalgel. Seetõttu ongi mu põhiline maalimisperiood jaanuarist suveni, vahel ka sügiseni. Valgusvaestel perioodidel maalin vahel natuurist monokroomseid aktipoose, samuti joonistan pastapliiatsiga lühiajalisemaid sümboleid ja sürri täis joonmõtteid.

Portreteeritavate valikut alustasin vanadest pikaaegsetest tuttavatest ja eelkõige tartlastest. Neid on hea kerge üles otsida ja pikema vestluse käigus uurida. Tasapisi kujuneski portreede maalimisest põnev mälutreening, kuna jutuajamise käigus saab inimest paremini vaadelda. Tallinlaste vaatlemistulemusi sai kõige varem 24 tunni pärast, s.t järgmisel lõunavalgusel, lõuendile kanda, sest Tallinnast tuli Tartu sõita. Üllatavalt hästi hakkasid maalimise käigus toimima ka telefonikõned modelliga.

Kas portreemaali tegemisel saad portreteerivast midagi teada või on see olemasolevate teadmiste kokkuvõte sellest isikust?

Mul ei ole kunagi olnud valmis kavandit portreteeritavast, seda ei kompositsioonis ega koloriidis. On vaid stardijoon, tavaliselt mind köitev modelli isiku­pärane moment, millest hakkab kuude jooksul seriaal hargnema ja vormub lõpuks ainsaks kaadriks.

Pidev suhtlemine aitab kiht-kihilt edasi minna. Anatoomilise vormi loomine, koloriidi otsimine, pidev vabadus teha muudatusi ja samal ajal kindlalt kurssi hoida, et sarnasust mitte kreeni keerata. Mulle on väga oluline, et näituse­külastajad tunneksid portreteeritava ära.

Millist persooni/tüüpi on kerge maalida, millist raske? Millised näo omadused (habe, juuksed või nende puudumine) aitavad, millised takistavad tööd?

Kauaaegset tuttavat, lahtise olekuga inimest on kergem maalida. Tuima ja igavat inimest oleks vahest ebameeldiv, raskem maalida. Huvitav isikupärane anatoomia soodustab kindlasti portreelisi kulgemisi, arenguid, vallatusi. Peale kohtumiste ja mälukillukeste annab pideva impulsi ka portreteeritava hääl. Kui selle hääle kõla hakkab loomeprotsessis tuhmuma, siis haaran tihti mobiili ja saan värskendust.

Andrus Kasemaa portree kõrval on mul teiseks lemmikuks Hannese (Varblane) portree, seda nii põnevate vormimängude võimaluste kui ka rohkete värvikate kohtumiste ja vestluste pärast.

Missuguse portreteeritava hääl on kujutist kõige rohkem mõjutanud?

Modellide, kellega ei ole lihtne kohtuda, hääl on olnud oluline. Tuttavad, kellega pole just sageli kokku saanud. Teatud hääled tuletasid meelde ruumi, kus olin portreteeritavaga kohtunud, ka lõhnu selles ruumis. Kas ta teeb pannkooke või mingi teist sööki … Teise olme ja kodu tajumine on seostunud lõhnadega. Mobiilikõne on olnud oluline infoandja, mis oli ka mulle endale üllatus.

Su portreteeritavad on kortsulisemad, kui nad tegelikult on. Kuidas seda seletada?

Olen väike luiskaja. Tegelikkuses olen tunduvalt leebem. Kui näen kurdu ja kortsu näos, teen need peenemaks, mitte küll niiviisi, kuidas need peaksid välja nägema – enamasti on maalid 200 × 150, mõni ka 260 × 188 cm. Pigem ilustan: vähendan vistrikke, kortse ja sünnimärke.

Kui on poorne nägu, siis iga poor peab olema sõrmejäljesuurune, teen need aga väiksemaks, et maal jääks laiguline. Selles mõttes on suurel portreel oma spetsiifika, fotorealistlik maal ei ole pelgalt suurendatud foto.

Enamasti on maalidel kultuuritegelased, luuletajad, kunstikriitikud ja kunstnikud. Kui peaksid portreteerima poliitikut või mafioosot, millise tulemuseni jõuaksid?

Ma ei olegi kunagi suurt tellimusportreed teinud. Kiire tellimusportree oleks ebahuvitav, sest suhtlemisaega ei jää. Maalitsükkel nõuab pikka suhtlemist, mõtlemist, see on võimatu lühikese aja jooksul. Minu tutvusringkonnas ei ole selle kategooria – poliitikud, maffiamehed – huvipakkuvat modelli. Need, keda maalin, on inimesed, kes on mu ümber aastaid olnud, kõige selgemalt ja paremini läbi tunnetatud isikud.

Mul läheb palju aega, vähemalt pool aastat portree tegemiseks, õlimaal tahab kihiti töötamist. Kui teha tellimust, siis tahetakse tulemust paari nädalaga, aga selle ajaga ei saa soovitud tulemust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming