Põlvkondlik ja individuaalne

Tiiu Pallo rahutu natuur pole lasknud tal arendada välja oma laadi, aga viimaste aastakümnete abstraktses maalis on ta tugev tegija.

MAI LEVIN

Tiiu Pallo näitus „Vaikelu“ Vaalas kuni 15. VII.

Tiiu Pallo Suislepa ja Hiiumaa akvarellid 1980ndate algusest on ilmekas näide, kuidas on transformeerunud väljamaa nipp siinsesse mulda istutatult – lüüriliseks suveelamuse hetkejäädvustuseks.

Tiiu Pallo Suislepa ja Hiiumaa akvarellid 1980ndate algusest on ilmekas näide, kuidas on transformeerunud väljamaa nipp siinsesse mulda istutatult – lüüriliseks suveelamuse hetkejäädvustuseks.

Vaal

Kunstnikuga kohtumine 21. juunil Vaalas kujunes kuuekümnendate põlvkonna noorusaastate meenutamiseks: Tiiu Pallole sekundeerisid Enn Tegova ja Kristiina Kaasik.

Tiiu Pallo on pärit Tapalt. Oma isikunäituse avamisel neli aastat tagasi Kumus märkis Tõnis Vint kriitiliselt, et Firenze polnud renessansiajal suurem kui Paide praegu, ent kuivõrd erinev oli kunstiline potentsiaal. Vint eksis: Firenze oli juba enne XIV sajandi katku­lainet praegusest Paidest ligi kümme korda suurem. Eesti kunstiline pale oli hiliskeskajal üpris põnev ja potentsiaal on hiljemgi olnud üsna tubli, kusjuures sellesse on panustanud ka väiksemad linnad ja maakohad. Mis puutub Tapasse, siis seal on sündinud Ado Vabbe ja Evi Tihemets, sealse keskkooli lõpetanud Helle Vahersalu ja Priit Pärn. Tiiu Pallo joonistusõpetaja oli Ats Jänes, arhitekt Peep Jänese isa, kellele Pallo on tänulik materjali austama õpetamise eest. Kunagise pallaslase mentaliteet ei sobinud nähtavasti Stalini-aegsesse kooli ja viiendas klassis tuli tulevasel kunstnikul õpetajaga hüvasti jätta. Aga kunstipisiku oli tüdruk nähtavasti külge saanud, nii et pärast seitsmenda klassi lõpetamist läks ta Tartu kunstikooli.

Tänavu oma 65. sünnipäeva tähistav Tartu kunstikool on olnud oluline etapp paljude kunstnike elus. Sageli järgnes kuuele õppeaastale seal veel kuus Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI). Tiiu Pallo õppejõududeks olid 1950ndate päris algul Tartu Riikliku Kunstiinstituudi Johannes Võerahansu õpilastena lõpetanud Harri Pudersell, Kaljo ja Ellen Polli ning 1954. aastal ERKI lõpetanud Ilmar Malin ja Lola Liivat. Pallo kiidab Ellen Pollit kui head joonistusõpetajat, Kaljo Pollit kui maaliõpetajat. Hea teineteisemõistmine kujunes Ilmar Maliniga, kes avas ta silmad mitmesugustele käsitlusvõimalustele akvarellis. 1958. aastal lisandus Aleksander Suuman, kes juhendas peamiselt suvepraktikat ja köitis õpilasi isiksusena.

See oli luulelembene aeg, uue kümnendi künnisel sisenesid Tartu luuleellu Andres Ehin, Jaan Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo, keda mõjutas 1958. aastal Venemaalt naasnud nonkonformistlik Artur Alliksaar. Pallo Alliksaare-vaimustus on kestnud siiani. Ülikooli kohvikus kohtas huvitavaid inimesi, näiteks tulevast bioloogiadoktorit Ain Raitviiru või Panevėžysi teatri tulevast kirjandusala juhatajat Tõnu Kõivu, kelle paari käsikirjalist lehte „pigistet kromanjoonlaste“ iseloomustusega on kunstnik hoidnud alles kui vaimukat kildu sellest vaimse käärimise ajast. Enn Tegova meenutas tollaseid salonge nagu Lola Liivati oma, kus oli paleuseks 1957. aasta Moskva noorsoofestivalil avastatud Jackson Pollock, või Äksi nõia Hermeliine Jürgensoni oma, kus too ennustas kõigile tulevikku.

Lõputöö – figuur, mille modelliks oli kursusekaaslane Lilia Sink (tollal Samoilov) – sillutas Pallole samal aastal pääsu ERKIsse. Tiiu Pallo peab privileegiks, et kogu tema kunstiõppimise aja juhendas teda maali alal Johannes Võerahansu, kes aastail 1955–1957 õpetas ka Tartu Kunstikoolis. Võerahansu metoodika oli intuitiivne: ta pigem mühatas nagu Alo Hoidre või piirdus napisõnaliste asjalike märkustega. Head suhted Võerahansu ja hiljem ka tema abikaasa Erna Saarega jäid püsima, Tiiu Pallo on mõlemat portreteerinud. Teistest õppejõududest rõhutab Pallo eriti Leo Soonpää osa tudengite toetajana nende püüdlustes nüüdiskunsti keele ja info poole. Need püüdlused ühendasid Tallinnaski mitmete erialade noori: väga tihe oli kunstnike koostöö muusikutega, eesotsas Arbo Valdmaga. ANK’64 heroilistest päevadest on palju kirjutatud ning kuna anklaste kunst oli esinduslikult eksponeeritud Tallinna Kunstihoones 2012. aastal ja ka Kumus 2015. aastal („Kunstirevolutsioon 1966“), siis on see lõik Pallo näitusel Vaalas nimme välja jäetud.

Tiiu Pallo diplomitöö ERKIs (1967) oli tööstusteemaline (kommivabriku interjöör torude ja masinatega, midagi Ilmar Malini Kohtla-Järve motiivide laadset), ANKi vaimus vabalooming aga peamiselt abstraktne, sürrealismi ja popkunsti sugemetega. Popkunst tõi kunsti taas esemelisuse juurde ning selle mõju on mõnevõrra tunda Pallo 1970ndate alguse lillemaalides. Seda ei näe küll nii kontsentreeritud kujul kui tema Tartu Kunstikooli kursusekaaslasel Malle Leisil, kes lõpetas ERKI samuti 1967. aastal lavakujunduse erialal.

Popkunst ei istunud Tiiu Pallole eriti. Ta armastas paigutada helendavad lilled või figuuri tumedale foonile, mis ümbritseb neid kummaliselt määratlematu ruumina. Selles on natuke jüripalmilikku saladuslike allhoovustega vormiselgust. Hüperrealismist mõjutatud fotoliku efekti taotlemise ja slaidikasutusega, mis haaras eesti kunsti 1970ndatel ja 1980ndate algul ja millele on pühendatud Kumus praegu avatud näitus „Külm pilk“, läks Pallo hoopis loomulikumalt kaasa. Tema arvates oli eesti kunsti pilk tollal pigem kuum, võiks öelda – ähmastumiseni teravdatud. Sellal avastas ta valguse võimalused väljendusvahendina, valguse-värvi suhted. Tolleaegsed akvarellid Suislepalt ja Hiiumaalt oma tugevate valguse ja varju kontrastidega, pingega quasi-fotograafilisuse ja maalilise teostuse vahel on väga omapärased – ilmekas näide, kuidas transformeerub üks väljamaa nipp siinsesse mulda istutatult (antud juhul lüüriliseks suveelamuse hetkejäädvustuseks).

Oleks päris huvitav eksponeerida ükskord Tiiu Pallo ja tema kursusekaaslase Kristiina Kaasiku töid koos, vaadata, millal nad on oma kunstis teineteisele lähenenud, millal kaugenenud. Selle mõtte peale on nad 1980ndate algul isegi tulnud. Tiiu Pallo hõõguvpunased-rohelised täppetehnikas „Vaated“ ja „Valgused“ kümnendi lõpust sobiksid hästi Kristiina Kaasiku värvi- ja valguslaviinide kõrvale („Kõrvenurga“, 1984).

Toona oli eesti kunstis müstilis-müütiline aeg, nagu poliitilises eluski. Eesti iseseisvuse taastamine andis kunstnikele loominguvabaduse ja vabaduse käia, näha teiste maade kunsti originaalis. Teatud määral oli käidud varemgi: Pallo meenutas 1979. aasta reisi Inglismaale ja seal nähtud William Turneri suurt näitust, mis jättis talle võimsa mulje. Uuem suur kunstielamus oli Anselm Kieferi näitus Bilbao Guggenheimi muuseumis. Kieferi puhul haarab teda idee maksmapanek mis tahes materjalis, monumentaalsus ja ühtaegu tundlikkus. Kieferi mainimisel tuleb silme ette temalt Louvre’ile tellitud „Athanor“ (2007), üksteist meetrit kõrge seinamaal samal teemal, nagu on Kristjan Raua joonistuste sarjal „Inimene ja öö“. Midagi sellest saksa kunstniku tööst nagu heiastuks Pallo „Pürgimuses“ (2005), mis on paraku varem maalitud. Kui õhtupäike paistis Vaala akendest „Pürgimusele“, „Kadunud linnale“ (2011) ja ka hallidele „Maastikele“ (2013), läks mõte hoopis Võerahansu koolile.

Tiiu Pallo nime on viimastel aastakümnetel enamasti seostatud heledatoonilise ja peenelt nüansseeritud, sageli kollaažiga täiendatud akvarelliga. Sellest olulisest ja ilusast osast tema loomingus on Vaala rõdukorrusel välja pandud mõned näited. Pearuum on õli-akrüülitehnikas suurte, sageli kaheosaliste maalide päralt ning mõjub monumentaalselt, värvikalt ja mitmekesiselt. Pallo tunnistab ise, et ta on rahutu natuur, pole kärsinud arendada oma laadi pikemat aega ühes suunas, on tundnud vajadust proovida midagi uut. See omadus ei vaja väljavabandamist, nagu ei vaja õigustamist ka vastupidine loomistüüp. Pallo on olnud tugev tegija viimaste aastakümnete abstraktses maalis. Ta ei ole teoretiseerija, aga nõustub kahtlemata abstraktse maali võimalusi ja tähendust (nii üldises kui ka isiklikus plaanis) puudutava tõdemusega, mille on hästi formuleerinud Jaan Elken oma Draakoni näituse pressitekstis: „Abstraktse kunsti võime lugusid jutustada on piiramatu [—] Tulemus võiks meenutada embrüaalses staadiumis mõistete ja kujundite artikuleerimise katset või meditatsiooniprotsessi, kus suund on keeruliselt lihtsa(ma)le.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar