Põgus pilk kohalikule kunstiareenile ehk Muljeid teisest galaktikast

Rael Artel

Berliini kuraatorit Ellen Blumensteini küsitleb Rael Artel          Ellen Blumenstein on sündinud 1976. aastal Saksamaal Witzenhausenis. Aastatel 1998–2005 tegutses ta Berliini Kaasaegse Kunsti Instituudis kuraatorina. 2007. aastal kureeris ta koos Felix Enssliniga Karlsruhe kunsti ja media keskuses näituse „Kahe surma vahel”, 2008. aastal Brasiilias São Paulos „Vajadusest arutada kaasaegse kunsti sotsiaalsete ülesannete üle”, 2009. aastal Luxembourg’is „Valumängu”, kui nimetada mõned tema kureeritud projektidest. Ta on koostanud katalooge ning 2009. aastal andis koos Iñaki Bonillase, Michael Mülleri, Dora García, Edgar Arcenaux’, Olaf Nicolai ja Nathalie Djurbergiga välja kunstnikuajakirja The World According To. R. V.          Kaasaegse kunsti festivali „ART IST KUKU NU UT ” kutsel viibis Eestis Berliini vabakutseline kuraator Ellen Blumenstein, et saada ülevaadet Eesti kaasaegsest kunstist. Tegemist oli Tartu sügisese festivali ettevalmistuse olulise osaga: Kunstwerke ja PS1 taustaga kuraator paneb kokku rahvusvahelise näituse Tartu Kunstimajas tänavu septembris. See võib esimesel pilgul tunduda n-ö  koloniaalne, kuid otsustasime kutsuda seda projekti kureerima nimeka külaliskuraatori, et selle abil natukenegi tutvustada kunstimaailmale kohapealset kunstivälja ja integreerida noorema põlvkonna tegijaid rahvusvahelisesse kunstivõrgustikku. Ellen Blumensteini nelja Eestis viibitud päeva sisustas küllaltki tihe programm, mille käigus ta tutvus 20 Eesti noorema põlvkonna kunstnikuga, kes on kas mingil moel seotud  Tartuga või kes ei kuulu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse huviorbiiti, kuid kelle looming haakub kuraatori huvide ringiga. Käesoleva intervjuu toon tuleneb eelkõige kohaliku kultuuriruumi alateadvuses pidevalt pakitsevast küsimusest: mida teised meist arvavad?     

 

Milline on sinu esmamulje eesti kaasaegsest kunstist või vähemalt sellest osast, millega põgusalt tutvusid?     

Saabusin Tartusse bussiga Riiast, nii et sain veidi aimu selle maa geograafiast. See on parem, sest lennukiga tundmatusse paika maanduda on väga desorienteeriv. Olin poolteist päeva Tartus ja kolm päeva Tallinnas, mis on piisav  vaid pealiskaudseks tutvumiseks. Tartus oli kohe tunda, et tegemist on väikelinnaga. Ma ise olen Kasselist, „documenta”linnast, mis on umbes sama suur. Kunstnikega kohtumisel avaldas muljet, et nende hulgas oli sedavõrd palju tugevaid ja omapäraseid karaktereid, üllatav oli väga paljude seotus semiootikaga. Mitmetel kunstnikel on väga spetsiifiline teoreetiline taust. Loomulikult ma tean, mis on semiootika, kuid näiteks Saksamaal pole  see eriti populaarne ja tugev. Samuti tundus mulle, et Tartus on väga tugev maalitraditsioon. Kohtusin mitme põlvkonna kunstnikega, nende hulgas oli nii aastakümneid töötanud kui ka äsja kooli lõpetanud kunstnikke. Paraku tundus mulle, et minu enda tausta ning sealsete kunstnike tegemiste vahel on üsna suur kuristik. Seda ma vist ei suutnudki ületada. Keeruline oli mõista, mida nad täpselt teevad ja milleks. Külastasin ka Tartu Kunstimaja, kus  näitus tuleb – arhitektuurselt väga kena ruum, mis on ka Tartu kunstnike liidu maja. Kuid kogu see süsteem, milles kunst Eestis elab, erineb niivõrd Saksamaa omast, et võttis päris palju aega ja pingutust, et saada aru, kuidas üldse asjad toimivad.       

Ka Tallinnas oli alguses raske mõista, mis  alustel kunstiinstitutsioonid töötavad. Berliinis on 600 kommertsgaleriid, kes põhiliselt ainult kunstnikke promovadki. See puudub siin täiesti. Samuti on Berliinis kindlate traditsioonidega institutsioonid, mis on tegutsenud 1960ndatest. Ma töötasin aastaid Kunstwerkes, mis on üks nooremaid institutsioone, loodud 1990ndate alguses pärast Berliini müüri langemist. See töötab kui Kunsthalle ehk Kunstihoone. Saksamaal tähendab Kunsthalle  eelkõige institutsiooni, mis on pühendunud kaasaegsete, elavate kunstnike loomingu produtseerimisele ja eksponeerimisele. Siin tundub Kunsthalle olevat midagi muud. Saksamaal on need keskendunud vaid sellele, mis on kunstimaailmas aktuaalne just praegu, millest kunstnikud mõtlevad ja huvituvad. Nii palju, kui ma aru sain, pole see Eestis just tavaline, et üks kuraator kureerib näitusepinna programmi ning paneb paika institutsiooni eesmärgi.  Saksamaal on see traditsioon väga tugev, nii kunsthalle’des, Kunstverein’ides kui ka kaasaegse kunsti muuseumides. Kunstnikud, kellega Tallinnas kohtusin, olid põhiliselt nooremast põlvkonnast, mida põhjendab asjaolu, et festivali huviks on promoda kohalikku noort kunstimaailma ja luua situatsioon, mis toob kokku rahvusvahelised ja Eestis tegutsevad kunstnikud. Tallinnas tundsin, et meil on kunstnikega samasugune reference  system, saame asjadest ühtemoodi aru. Selle põhjuseks on ilmselt, et Tallinn nagu iga teine pealinn on puutunud rohkem kokku globaalse arenguga. Mul oli lihtsam kunstnikega kontakti saada. Oli väga muljetavaldav, kui palju huvitavat siin toimub ja kui vähe sellest ülejäänud maailmale teada antakse. Olen tegelikult väga tänulik, et te mu siia tõite ja et mul on võimalus teha midagi festivali heaks. Need neli päeva olid üliintensiivsed. Loodan, et mul õnnestub  mingi osa sellest väljapoole viia. Ma muidugi ei tea, kas kohalik kunstisüsteem üldse seda soovib. Süsteem tundub olevat täiesti ignorantne, kuid see toetus oleks väga vajalik. 

Palun kirjelda veidi, mida huvitavat ja üllatavat sa kunstnike loomingus märkasid.         

Juba esimese Tartu päeva järel tundus, et on teatud teemade ring, mis ikka ja jälle esile kerkib. Loomulikult mitmel viisil ja totaalselt erineva kunstilähenemise kaudu. Mul on praegu  keeruline midagi põhjapanevat öelda, olen ikka veel siin ja pole jõudnud kogu materjali läbi seedida, kuid nimetaksin märksõnu. Paljud kunstnikud tegelevad tööteemaga, seda nii ühiskonnas laiemalt kui ka seoses kunstnikutööga. Üldiselt öeldes: mida tähendab olla kunstnik tänapäeval selles ühiskonnas? Kuulsin mitmete kunstnike suust lauset „Tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Ma polnud seda kunagi kuulnud ega mitte kunagi seostanud tööd  armastusega. Kõlab üsna protestantlikult. Arusaam identiteedist, mis on seotud tööga, näib siin väga tugev olevat. Teine märksõna võiks olla „post-kommunistlik situatsioon”. Kohtusin mitme geikunstnikuga ja mitme naiskunstnikuga, kelle kunsti võib pidada feministlikuks. Üks keskseid küsimusi oli, kuidas indiviid või teema leiab endale koha ühiskonnas pärast nii paljusid muutusi. Sellel tundub olevat suur mõju nii kunstnikele,  kes töötavad väga isiklike teemadega, kui ka neile, kes töötavad ühiskonna ja avaliku ruumiga. Olin täiesti šokeeritud faktist, kui mitmed kunstnikud rääkisid mulle, et nende avalikus ruumis teostatud aktsioone uuris politsei ning keelas need ära, et nende kohta ilmusid artiklid päevalehtedes jne. See on väga kummaline, Saksamaal juhtub üliharva, et kunst kedagi provotseeriks. Kunst oli probleemiks 1960ndatel. See, millist mõju võib kunst avaldada Eestis  ühiskonnale, on hämmastav ja uskumatu. Eriti seetõttu, et ühelt poolt tunduvad riik ja ühiskond kunstivaldkonna suhtes olevat väga ignorantsed, ent politsei ja meedia reageerivad igale kunstniku avalikus ruumis tehtud liigutusele. Kunstnikud võiksid sellise ühiskonna tundlikkuse ära kasutada. 

Milline on su enda taust? Milliste teemade ja ettevõtmistega sa ise praegu professionaalselt  hõivatud oled? Tean, et kureerid Islandi paviljoni järgmisele Veneetsia biennaalile ning teed veel mitut projekti.         

Kuna olen kasvanud üles Lääne- ja Ida-Saksamaa piirialal, olen alati mõelnud Saksamaa minevikule ja Euroopa ajaloole. See hõlmab III Reich’i ja natsionaalsotsialismi, mis omakorda viib tagasi rahvusriikide ja Euroopa arengu juurde, kuid ka traumat, mille tekitas Saksamaa ühendamine. Just sellisest ajaloolis-antropoloogilisest huvist lähtub ka minu tegevus kunstimaailmas. 2005. aastal kureerisin koos Klaus Biesenbachi  ja Felix Enssliniga terrorismi teemal ühe suure näituse „Regarding Terror” („Vaadeldes terrorit”) Kunstwerkes ja Neue Galeries, Landesmuseum Joanneum’is ja Grazis. See oli väga oluline teema Saksamaal. Osalt ka selle näituse tulemusena on mul oma projektiruum Salon Populaire, kus me ei korralda näitusi. See ei tähenda, nagu poleks ma kuraatorina enam huvitatud näitusevormist, kuid praegu on Berliinis suur puudus ruumist, kus saaks  vahetada ideid ja eksperimenteerida erinevate mõtlemisviisiga. Oleme omamoodi võtnud üle e-flux’i initsiatiivi ja United Nation Plaza rolli. Salon Populaire on ruum ühes korteris, meil on regulaarne programm. Näiteks vaatame koos jaapani uue laine filme. Või näiteks, kui Berliinis viibis Horvaatia kunstnik Mladen Stilinović, siis ma kutsusin ta salongi ja me rääkisime laiskusest ja aja mahavõtmisest, millel on oluline koht tema enda loomingus. Või näiteks toimus 

Berliini linnavalitsuse kultuuripoliitika teemal diskussioon, mis kasvas üle poliitiliseks liikumiseks. Või arutlesime Renzo Martensi väga vastuolulise teose „Enjoy Poverty” („Naudi vaesust”) üle, mida näidati Berliini biennaalil (seda näidati ka Tallinnas 2010. aasta kevadel Rüütelkonna hoones konverentsil „Kunst, kujutis ja ekspluateerimine” – toim), aga selle üle polnud võimalust avalikult arvamusi vahetada. Salon Populaire pole jäik institutsioon,  püüame olla väga paindlikud. Seetõttu saime kutsuda Renzo Martensi, kui ta külastas Berliini, operatiivselt diskussioonile. Selles osales 90 inimest. Salon Populaire on selline poolavalik ruum, kus vahel korraldame midagi vaid viiele inimesele. Võime mängida ürituste suuruse ja formaadiga: võime korraldada vanakreeka sümpoosioni stiilis õhtusöögi ja samas ka poliitilise miitingu. Seda institutsioonid endale tihti  lubada ei saa. Oleme tegutsenud vähem kui aasta, kuid Salon Populaire on juba tõestanud oma vajalikkust. See on muutunud diskussiooniplatvormiks, kuhu regulaarselt kohale tullakse. Ja ei tule sugugi mitte ainult meie sõbrad. Tahame kutsuda väga erinevaid inimesi, et omavahel kohtuksid mitmesugused huviliste ringid ja sõpruskonnad. Seal kohtun minagi inimestega, keda pole kunagi näinud või keda tean, kuid kellega ma koos ei tööta, kuna meie  tegevusala ei kattu. Võib-olla võiks Salon olla ka mingis mõttes lähtekoht sellele, mida kavatsen teha festivali „AR T IST KUKU NU UT” heaks – võib-olla mitte formaalselt, vaid pigem sisulises plaanis. Ma ei saa aru Eesti kunstikontekstist, aga on kindlasti teatud teemad, millega haakuvad peale minu ka kunstnikud. See kohtumispaiga idee võiks olla alguspunkt nii minule kui kunstnikele kui ka Tartu kunstipublikule. Mõtlen sellest kui  kohtumisest kellegagi, kes tuleb väljastpoolt ja toob võib-olla midagi uut kaasa.

Üles kirjutanud Rael Artel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming