Pintsliga jutustatud ajalugu

Kogumiku teemad ja seal käsitletud probleemid kõnetavad kõiki, sest need saab hõlpsasti tänapäeva üle kanda.

KRISTA KODRES

Eesti Kunstimuuseumi arhiiv

Seminari juhtinud Linda Kaljundi valis seminari starterpildiks EKMi 1952. aasta näituse foto kui metafoori: uhked hiigelsuured sotsrealistlikud maalid Kadrioru lossi interjööris, selgelt meie kontekstist väljas. Just nii on Eestis ajaloopildile lähenetud: seda on käsitletud võõrana, mis ei sobitu eesti kultuuriga, mis on võõra ideoloogia osa.

Eesti Kunstimuuseumi arhiiv

Läinud aasta lõpul ilmunud artiklikogumik „Kunstnik ja Kleio. Ajalugu ja kunst 19. sajandil“ on tähelepanuväärne mitmel moel. Eesti Kunstimuuseum pöörab oma toimetiste sarja kümnenda köitega avalikkuse tähelepanu teemavaldkonnale, millega me kõik, seda endale enamasti teadvustamata, peaaegu iga päev kokku puutume. Pildid ja kujutised ümbritsevad meid igal pool ja kogu aeg: tänaval, ajalehes, internetis, raamatutes, eriti õpikutes. Muu hulgas täidavad need visuaalse informatsiooni kandja rolli, kujundades suuresti seda, kuidas maailma kogeme ja sellest aru saame.

Kõnealuses kogumikus vaadeldakse üht visuaalset valdkonda: kaheteistkümnes artiklis tegeldakse ajalooteemaliste piltidega, mis on loodud spetsiaalselt selleks, et mäletataks minevikku. Kogumiku juhtivaid teese on, et iga kunstnik toimib seejuures nagu ajaloolane, pakub vaatamiseks visuaalsete vahenditega esitatud narratiivi, oma versiooni ajaloolisest sündmusest. Seega n-ö ajaloostab ka kunstnik minevikku: esitab sellest oma nägemuse.

Nagu on tõdenud kogumiku koostaja Tiina-Mall Kreem oma sisukas sissejuhatuses, väljendab kunstnik ajaloopilti luues oma teadmiste seisu ja ka omaaegset ajaloodiskursust, mis on suunanud tema teemavalikut ja käsitluse aktsente. Muidugi pole see vaid distsipliini seisund, mis autorit suunab, vaid kogu keskkond poliitiliste, ideoloogiliste ja kultuuriliste hoiakute ja väärtustega sunnib ajalugu vaatama teatud pilguga. Omakorda sellest tulenevalt tuleb ka ajaloopilti vaadata kompleksse objektina. Selle tähendus ei anna end aga kätte vahetult, vaid saab mõistetavaks, kui avatakse need olud ja suhted, mille juures teos loodi ja seda vaadati.

Kuigi mineviku kujutamise traditsioon on lääne kultuuris väga vana, mõelgem kas või Vana-Kreeka ja Vana-Rooma templeid, triumfikaari või obeliske katnud reljeefide sisule, haaras tõeline ajaloobuum kunstimaailma siiski XIX sajandil. Tagantjärele hinnates polnud see mingi ime, vaid oli tingitud põimitusest valgustus- ja romantismiaja ühiskondliku arenguga, mil ajalugu oli rahvusriikluse kujunemisprotsessi otsustav mootor. Minevikku kujutati, kuna oli olemas tungiv sotsiokultuuriline tellimus, mille kõige üldisem siht oli inimkonna olude ja olemuse parandamine – helgem tulevik. Hegeli ajaloofilosoofia järgi etendas kunst absoluutse vaimu enesetunnetuses olulist, kuigi praegu oma tähtsuse kaotanud rolli. Romantikute arvates oli aga kunstil – ja ainult kunstil – võime tõde nähtavaks teha.

Maydelliaana. Võib kindel olla, et just sellest vaimust oli kantud ka baltisaksa kunstniku Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) ettevõtmine 1839. ja 1842. aastal, kui ilmus tema seeria „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost“ („Fünfzig Bilder aus der Ge­schichte der deutschen Ostseeprovinzen Rußland“). Mäletatavasti moodustasid just need pildid 2013. ja 2014. aastal Kadrioru muuseumis korraldatud näituse tuuma ning olid ühtlasi publitseeritud kommentaaridega Maydelli väljaande alus. Näitust saatis ka rahvusvaheline konverents, mille ettekanded kannavadki vaadeldavat kogumikku. Mida saame teada?

Kogunisti kolm kogumiku artiklit on pühendatud Friedrich Ludwig von Maydelli isikule, tema ajalooloome pildiliste ning etnograafiliste allikate probleemistikule. Anne Untera biograafina, Anu Allikvee ja Inna Põltsam-Jürjo on ära teinud tõelise uurimusliku peentöö. Allikvee ja Põtsam-Jürjo näitavad, kuidas kunstnik on oma pildid konstrueerinud ja missuguseid ajaloo/etnograafia- ja kunstiajalooteadmisi ta seejuures on väärtustanud või üldse omanud. Mõnede oluliste pildimotiivide nagu „Võitlev rüütel“ või „Paganate ristimine“ ülevõtmine juba olemas ajaloopiltidelt on seejuures tähelepanuväärne, sest demonstreerib ühtlasi kunstniku usku kujutiste väesse ja kordamisse kui efektiivsesse mnemo- ja tundetehnikasse. Pildimotiivist kui tundemotiivist (Pathosformel), kui ühest olulisemast kultuurimälu fenomenist on kirjutanud juba üle saja aasta tagasi Aby Warburg.

Maydelli ploki kõige kontseptuaalsem artikkel on Linda Kaljundilt, kes paigutab kunstniku ajaloopiltide sarja Balti kolonialismi ja kultuurimälu loomise keskmesse. Analüüsides pildi ja teksti koosmõju, rõhutab autor just pildi rolli ühiskonnas juba ringlevate ajaloojutustuste tähenduse fookustajana, sageli ka moondajana. Ühtlasi tõstatub üldisem küsimus ajaloorepresentatsioonide toimimisest laial ühiskondlikul areenil massifenomenina ning seetõttu eriti efektiivse identiteediloome vahendina. Õigustatult projitseerib Kaljundi baltisaksluse eneseloome tema paralleelnähtuse, tärkava eestluse foonile, näidates praeguste sotsiaalsete ja etniliste lõhede otsustavat mõju ajalookonstruktsioonide loomisele.

Pildireaalsus. Eriti XIX sajandi ajaloopiltide puhul on kahtlemata oluline nende pildiline loomus: realismi kunstikaanonist ja isegi romantismikaanonist lähtuvalt sündmusi kujutades saab pildiga luua reaalsuse illusiooni ning ühtlasi esitada tähendusi, mis mõjuvad just esitlusviisi tõttu usutavalt. Kogumiku avaartiklis ongi tegeldud osalt (ka) selle küsimusega. Ajaloopildi teenekas uurija ja teoretiseerija, Müncheni ülikooli professor Hubertus Kohle eristab alustuseks ajaloomaali kaks tüüpi: Historienmalerei ja Geschichtsmalerei. Esimese puhul (tüüpfiguuriks natsareenlane Peter Cornelius) esitatakse minevik idealiseeritult, s.t tuuakse kujutamisvahendite valiku ja rõhutustega esile autorile oluline moraalne sõnum. Teisel juhul (Adolph Menzel), vastupidi, on taotluseks nn realistlik, ajaloolistest detailidest üle külvatud minevikuesitus. Kohle on keskendunud artiklis Menzeli ajaloomaalidele XIX sajandi 1950ndatel – 1970ndatel – kunstniku teema oli Preisi XVIII sajandi legendaarne kuningas Friedrich Suur – ja jälginud nende kaasaegset retseptsiooni, kus ongi üldiselt hinnatud kunstnikku sobiva mineviku kujundajana. Kohle arvates esindab Menzel aga ühe esimesena modernse kunstniku hoiakut: too kujutab reaalseid fakte ja jätab neile tähenduse andmise võimaluse vaatajale. Selle mõttearendusega ei taha ma siiski nõustuda. Autor näib unustavat, et representatsioon on alati re-presentatsioon, millega juba iseenesest võetakse seisukoht selle suhtes, mida kujutatakse. Kujutamisviisi realistlikkus on seega petlik ning võrreldav Leopold Ranke kuulsa (ja nii utoopilise) üleskutsega kujutada minevikku nii „nagu see tegelikult oli“ (wie es eigentlich gewesen ist). Väide, et „pelga kujutluspildi edasiandmise asemel pakkus kunstiteos nüüdsest vaatajale tähendusi“ on ebaloogiline: nii „idealistliku kujutluspildi“ kui ka „realistliku“ ajaloopildiga siiski konstrueeritakse ajalugu, kuigi minevikule antakse kunstiliste vahendite kaudu erinev tähendus.

Rahvusideoloogia instrument.  Suures osas kogumiku artiklitest käsitletaksegi ajaloopildi kui alati ideoloogiliselt laetud konstrueerimisvahendi küsimust. Udo Arnold vaatleb Saksa ordu tegevuse nn ajaloostamist, peatudes pikemalt ordu kõrgmeistri lossi Marienburgi (praegu Marlbork Poolas) seinamaalingutel, mille teostamist alustati 1826. aastal ja mida jätkati terve sajandi jooksul. Kõige tuntumaks said püha Anna kabeli freskod, kus püha Jüri juhib Tannenbergi lahingus langenud ordurüütlid eesotsas kõrgmeistriga troonil istuva Jeesuslapsega jumalaema juurde (Friedrich Schwarting, 1911). Ajaloosündmusi, kus osalenud kangelaslikud rüütlid, maaliti ka Königsbergi gümnaasiumi ja Marburgi ülikooli seintele. Arnold tõdeb, et Saksa ordu teema oli aktuaalne eranditult selle ajaloolisel mõjualal ning teenis seega XIX sajandil sealse saksluse identiteedi konstrueerimise huve. Ta toob aga sisse ka teise olulise teema – konkureerivad visuaalsed ajalood –, mida demonstreerib Poola ajaloomaalide analüüsiga. Seal domineeris hoopis poolakate kujutamine keskaja tõeliste sangaritena.

Ka Taani ajaloolane Poul Grinder-Hansen arutleb selle üle, et minevikku saab rahvuslikes huvides mitte üksnes visualiseerida, vaid ka sõna otseses mõttes luua. Nii sai 1809. aastast pärit Christian August Lorentzeni maalist „Dannebrog langeb taevast Lindanise lahingu ajal 15. juunil 1219“ ajaloopilt, mille puhul tegelikku sündmust minevikust võtta ei ole, kuid mis oli olnud Taanis legendina käibel juba XVI sajandist. Kuningas Waldemari Jumala enda toetatud võitu kaugete paganate üle „tõendavat“ Lorentzeni pilti tõlgendati kui Taani äravalituse märki. Grinder-Hansen parafraseerib tabavalt Eric Hobsbawmi XIX sajandi protsesse iseloomustavat mõtet „traditsioonide leiutamisest“ – kunstiteos pannakse ühiskonnas elama produktiivset elu. Sama juhtus ka Lorentzeni „ajaloopildiga“: sellega loodud tähendus integreeriti rahvusliku identiteedi sümboolsesse varamusse ja see leidis uute teoste näol edaspidi lõputut paljundamist.

Tallinna ülikooli professor Ulrike Plath on vaatluse alla võtnud Peter Jansseni Bremeni raekojale 1870. aastal maalitud teose „Läänemere koloniseerimine Hansa poolt“ (hävis 1943. aastal). Artiklis demonstreeritakse selle pildi rolli Saksamaa hansalinna Bremeni ajaloonarratiivi konstrueerimise debatis, kus see konkureeris Ameerika avastamise teemaga. Autor näitab konteksti ulatusliku väljatoomisega, kuidas ja missuguste argumentidega osutus lõpuks valituks Liivimaa teema, andes sellega efektse sissevaate ajaloo konstrueerimise argipoolde. Nii tõuseb ühes Jansseni pildiga ka Plathi artikli keskmesse ajalookirjutuse tuumprobleemistik: kes, kuidas ja mispärast minevikusündmustest oma narratiivi tarvis valiku teeb, aga ka see, mis ja miks narratiivist välja jäetakse.

Sama teemat lahkab ka Tallinna linnaarhiivi teadur Juhan Kreem Rudolph von zur Mühleni maali „Tartu linn ja Stifti rüütelkond uuendavad liidulepingut 1522. aastal“ näite varal. Maal telliti 1897. aastal Tartu Suurgildi hoone saali jaoks. Praegu Eesti Rahva Muuseumi kogusse kuuluvat teost vaadatakse ühe minevikusündmuse representatsioonina, kuid, nagu näitab Juhan Kreem, on kunstnik ühendanud pildil inimesi ja objekte, mille kooseksisteerimine selle sündmuse ajal on äärmiselt ebatõenäoline. Taas saab järeldada, et reformatsiooni algusaastail Tartu seisuste katoliku kiriku piiskopi vastu sõlmitud lepingu kujutamise eesmärk oli hoopis XIX sajandi lõpul venestamispoliitika tõttu intensiivistunud baltisaksa identiteedi kaitse ja kindlustamine. Pildil on kaks portreed, Saksa ordumeistri Wolten von Plettenbergi ja Martin Lutheri oma, mis näitavad selle identiteedi ajaloost laenatud nurgakive. Sama eesmärki kannab ka sündmuse kaudu esitatud moraal: seisuste ühtsus on rahvusliku konsolideerumise huvides ja kaitseb ühise vaenlase vastu.

Rahvusühtsuse huvides n-ö traditsioonide leiutamine XIX sajandi Baltikumis on huvitanud ka EKA kunstiteaduse instituudi teadurit Kristina Jõekaldat. Tema fookus on eriti huvitav seetõttu, et ta tõstab esile nimetatud sajandi ühe armastatuma žanri – arhitektuuri vaategraafika. Seni on Eesti- ja Liivimaa vanade varemetega pilte tõlgendatud lihtsalt romantilise ajaloohuvi ja pildilise idülli koosesitusena. Jõekalda veenvas käsitluses olid kohalike maastike maalilised varemed ühtlasi baltisakslaste „rahvusliku“ keskaja kuvandi ja muinsus­teadlikkuse loomise teenistuses.

Meie baltlaste vajadust oma ajaloo järele demonstreerib lõpuks ka Läti kunstiteadlase Rūta Kaminska artikkel „Terra Mariana.1186–1888“. „Terra Mariana“ on ulatuslikult illustreeritud ja kommenteeritud luksusalbum, mille tellis Baltikumi katoliiklik diasporaa paavst Leo XIII-le kinkimiseks tema preestriks pühitsemise 50. aastapäeval. Albumi teema on Maarjamaa ristiusustamine ning Rooma kiriku kunagise kingituse  tähtsus sealsele kristlikule kultuurile. Tegelikult on albumis pilte palju rohkem, kui oli „Terra Marianas“ lehti, sest igal seitsmekümnest lehest on esitatud mälestiste pildiassamblaaž, mida on oma­korda kontseptualiseeritud ajalooliste tegelaste figuuride lisamisega. Nii loodigi soovitud ajaloojutustus.

Pildi vägi? Kogumiku teemad ja seal käsitletud probleemid kõnetavad või peaksid kõnetama kõiki, sest need saab hõlpsasti tänapäeva üle kanda. Kogumikus ennekõike vaadeldud rahvusliku identiteedi konstrueerimise protsess ajalooaineliste piltide ja tekstide koostoime varal kestab ju ka ikka edasi ning kunagised narratiivid toimivad selles nii õpetlike näidetena kui ka olulise komponendina, kuivõrd need on (vahepeal) kollektiivsesse kultuurimällu kaasatud. Tsiteerin Ulrike Plathi: „Ajaloomaalid on möödunud aegade mõistmise võti. Enesekindlamalt ja mänglevamaltki kui toonased kirjandustekstid ühendavad nad endas selle, mis kokku ei sobi, illustreerides niiviisi ajaloo pseudoajaloolisi süvahoovusi. Nendes kerkivad esile soovid, fantaasiad, analoogiad ja julged tõlgendused, mille poole nüüdse aja ajalooteadus üha enam ka pöördub.“ Piltide kui võimsate tähenduse loojate ja edasikandjate esiletõus on ajalooteadmiste ja -teadvuse mõistmise seisukohalt siiski alles suhteliselt hiljutine teema. Pilditeaduse kui ajaloolise kultuuriteaduse tööpõld on lai, sest kunagistele peamistele meediumidele maalile, graafikale ja skulptuurile on lisandunud foto-, filmi- ja videomeedium, millega juba ammu esitatakse samuti oma nägemusi kaugemast ja lähemast ajaloost. Seega pole ajakohasust kaotanud küsimus piltide, nüüd siis ka liikuvate piltide võimest (ajaloo kohta) nii veenvaid tõendeid esitada kui ka valetada. Õigupoolest peaksime esitama küsimuse ka oma pilku suunavate teadmiste ja vaatamisrežiimi kohta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar