Pinge all

Anu Allikvee

Näitusest „Pinge. Saksa ekspressionism Eesti Kunstimuuseumi kogust” Mikkeli muuseumis kuni 31. X.  Kuraator Anu Allikvee, kujundaja Inga Heamägi.  Kui Austria arhitekt Adolf Loos 1908. aastal ornamendi kuriteoks kuulutas ning sellega uuele esteetikale aluse pani, töötas  Lutherite perefirma mööblivabrik Tallinnas veel vanade eeskujude järgi. Selles, et kaunistused sealgi üha madalamaks muutusid, auguridadega asendusid ja lõpuks üldse kadusid, on suur teene firma viimasel omanikul Martin Lutheril (1883–1964). 

Tema roll modernismi juurutajana pole aga seotud mitte ainult uute disainitrendidega tööstuses, vaid ka tema enda isiksusega. Vaatamata oma tehnilisele, mitte humanitaarsele haridusele, orienteerus ta hästi kaasaegses kunstis ja kogus seda. Seejuures abistas teda abikaasa Francesca, kelle vend õppis 1920. aastate alguses ühes Saksa kõrgkoolis inseneriks. Tema ostiski Lutheritele vastavalt nende soovidele sellal veel väga uudset ning seega veel mitte väga kallist graafikat.     

Seoses abielupaari lahkumisega riigist baltisakslaste ümberasutamise käigus 1939. aastal, kinkisid nad oma 61 teosest koosneva kogu Eesti Vabariigile. Praegu on sellest alles 55  estampi ja joonistust, mis kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni paremikku.     

Sild ja sinine ratsanik       

Lutherite kogu üks suuremaid väärtusi on selle mitmekülgsus, millest kumab läbi omanike soov omada kõikide saksa modernismi peasuundade töid. Küllalt olulist rolli mängivad seejuures näited stiilile aluse pannud rühmituste liikmetelt. 

Nii on kogus olemas kaks lehte 1905. aastal Dresdenis loodud rühma Die Brücke (saksa keeles „sild”) kuulunud Erich Heckelilt  ning ajutiselt grupiga liitunud Emil Nolde viis estampi. Kui Heckeli aastatel 1916–1917 loodud dramaatilised merevaated peegeldavad sõjapingest vaevatud inimhinge, siis Nolde loomingust on olemas kõik põhiteemad tantsijast piibliainestikuni. Veelgi mitmekülgsem on 1911. aastal Münchenis kujunenud rühmituse Der Blaue Reiter (saksa keeles „sinine ratsanik”) valik. Nimelt kuuluvad kollektsiooni Franz Marci ja Heinrich Campendonki loomadega puulõiked, kus otsitakse esoteerilist sidet looduse tõelise olemusega. Neile lisanduvad Paul Klee krestomaatiline „Neitsi puul” (1903, ofort), kus pilgatakse silmakirjalikke  moraalinorme, ja juba kleelikult poolabstraktne „Linnukomöödia” (1918, lito). Ameeriklase Albert Blochi ühiskonnakriitiline „Duell” (1913, kuivnõel) on sündinud ajal, mil sellal Saksamaal elanud kunstnik oli rühmaga tihedalt seotud ning osales nende näitustel.       

Kiremõrv saksa moodi 

Kui varane ekspressionism on Lutherite kogus üsna ülevaatlikult esindatud, siis selle sõjajärgset alasuunda verismi (ladina keeles veritas ’tõde’) tutvustavad vaid üks George Groszi ning kaks Max Beckmanni lehte. Samas väljendub neis eriti teravalt stiili olemus, milleks oli tahe hoida peeglit rikutud ühiskonna silme ees ja kaardistada läbimatult pimedaid alasid inimhinges. Selleks oli vaja „näidata elu selle lahjendamata kujul” (Otto Dix) ning „kui lunaparki, kui värdjate kabinetti” (George Grosz). Beckmanni hirmunud silmil uude ajastusse vaatav vanaproua  („Vana naine kapottkübaraga”, 1920, kuivnõel) mõjub minevikku vajuva inimtüübi ja tema ajastu üldistusena. Teises estambis lehepinda täitvad ebamäärased, ängist kahemõõtmeliseks kokku pressitud näod kuuluvad viimasegi lootuse kaotanud inimestele. 

George Groszi lito „Kiremõrv Ackerstrassel” (1922) ei illustreeri mitte ainult Berliini äärelinnas juhtunut, vaid ka kunstniku tahet kujutada tema enda sõnul „maailma selle inetuses, haiguses ja valelikkuses”. Temale iseloomulikus lõikavalt nurgelises, täpses ja satiirilises stiilis põimib ta kokku olmelisi ja võikaid detaile, heites toimunule küüniku kõrvalpilgu.   

Ahastajad ja päevitajad     

Teiste kuulsaimate ekspressionistide loomingust kuuluvad Martin ja Francesca Lutheri kollektsiooni Oskar Kokoschka esileht litosarjast „Passioon” (1916) ja Ernst Barlachi arhailiselt jõuline puulõige „Halastaja samaarlane” (1919). Kui  esimest huvitas Kristuse valutee kui inimkonna sõjaaegse kannatuse sümbol, siis teisele oli usk inimolemise mõte ja proovikivi. Nende kõrvale kerkib Lovis Corinth, kelle teosed olid vormilt impressionistlikud, kuid sisult üha enam ekspressionistlikud. Tema litol „Istuv naisakt” kujutatud ahastuses väljendub lausa piinatud inimkonna hingekarje. Stiili loojatele sekundeerivad kunstnikud, kelle nimed on kuulsad oma kodumaal. Nimetagem siinkohal skulptor Edwin Scharffi, saksa parimat kuivnõelameistrit Adolf Schinnereri ning sealse usulise maalikunsti uuendajat Willy Jaeckelit.  Autoritest, kes sünteesivad ekspressionismi elemente varasemate stiilidega, tõuseb esile Rudolf Grossmann oma humoorikate želatiinlõigetega. Juba ainuüksi tema päevitav seltskond üle oma kaaslaste paljaste pepude üksteisele heidetud pilkudemänguga on vaatamist väärt!   

Kuigi näitus on pühendatud saksa ekspressionismile, on siin kogu terviklikkuse huvides eksponeeritud kollektsiooni kuulunud impressionismi (Max Liebermann), juugendi (Thomas Theodor Heine) ja fovismi (Hans Purrmann) näiteid. Samuti ei puudu leht skulptuuri ühelt julgemalt moderniseerijalt Saksamaal – Wilhelm Lehmbruckilt.     

Pühendatud Anton Starkopfile       

Kui Beckmanni ja Groszi teostega saame tutvuda Lutherite kogu ja graafika vahendusel, siis kolmanda tuntuima veristi, Otto Dixi joonistused on näitusel Alfred Rõude (1896–1968) pärandist. Suurim neist kannab selle looja omakäelist pühendust „Für Anton Starkopf” („Anton Starkopfile”), on seega kingitus eesti kujurile. Isiklik suhe kahe noore ja algaja kunstniku vahel tekkis Dresdenis, kus Dix elas ja mille lähedal skulptuuritöökodades  Starkopf sõja ajal töötas.     

Kujutatud motiiv – hiiglasliku alakehaga prostituut, samaaegselt  ahvatlev ja eemaletõukav – mõjub esmapilgul kummalisena. Naise paljastatud hambad viitavad ta hinge kiskjalikkusele, tema keha pakub aga võimalust põgeneda hetkeks maailmast, mis on muutunud väljakannatamatuks. Tegemist on hilisekspressionismile omase protestiga aegunud ilumõistete vastu, mandunud seksuaalsuse demonstreerimise kaudu.       

Seitse väiksemat joonistust, mis kuulusid kunagi samuti Anton Starkopfile, pole signeeritud. Ühelt poolt kannavad need näituse kuraatorit konsulteerinud saksa uurijate sõnul ülimalt dixilikke jooni. Teiselt poolt nähakse joonistustes võõra käe tegevusjälgi: toonitatud on nii mõndagi kulmukaart või  rinnakumerust. Kuulus see käsi Starkopfile? Või on see koguni ühistöö, kus teineteist täiendades ei jagatud mitte ainult paberit, vaid ka veendumust, et naised on sead? „Mis on inimkonna suurim ideaal? Seaks saada,” on ju eesti kujur sellal sõnaselgelt väljagi öelnud.       

On võimalik, et Anton Starkopfi tutvustas Otto Dixile Dresdeni skulptuuritudeng Georg Kind, kes oli sõbrasuhetes mõlemaga. Siiski suhtles Starkopf palju ka ekspressionistliku galeriiga Sturm seotud ringkonnaga ning kirjutas kord ehk pisut liialdades, et on Dresdeni kunstiakadeemiaga „suuremalt jaolt isiklikult tuttav”. 

Küll on aga teada, et 1. mail 1920. aastal korraldas kolmik Starkopf, Dix ja Kind ühise väljasõidu Saksi Šveitsi. Selles osales ka tööstur Voldemar Puhk (1891–1937), kes pidas aastatel  1919–1921 Berliinis Eesti peakonsuli ametit. Mälestuseks ettevõtmisest, mille käigus joodi Puhki mäletamist mööda ära „palju häid saksa veine”, portreteerisid peo finantseerijat Puhki nii Kind, tehes seda ofordiplaadile, kui Dix märkmikulehtedele. Signeeritud, karakterit hästi tabavad visandid on säilinud omaniku poolt kokku raamitult koos Georg Kindi topeltgravüüriga, mälestades üht meeldejäävat päeva tema elus. 

Sakslased Tartus   

Saanud 1921. aastal kunstikooli Pallas juhatajaks, kutsus Starkopf Georg Kindi Tartusse graafikaõpetajaks. Seal töötamise ajal (1921–1922) rajas Kind lito- ja sügavtrükitöökojad ja õpetas soovijatele – nende seas Eduard Wiiraltile – graafikatehnikaid. Just tänu temale jõudsid 1921. aasta Pallase viiendale kunstinäitusele isegi Otto Dixi teosed. Kõige selle kõrval lõi ta mitmeid väikeseformaadilisi, spontaanseid lehti. Kahjuks lõppesid  kahe kunstniku isiklikud ja töösuhted tülliminekuga ning Kindi lahkumisavaldusega.   

Tema järglaseks aastatel 1923–1924 sai Magnus Zeller, kelle tutvus Tartu kunstnikkonnaga ulatus sõjaaegsesse aega. Kindilt pärinevate õpilastele suunatud näidisgravüüride kõrval näeme tema kolme tehnikasse viidud kompositsiooni ning sõjaaegse sünnipäeva kurvas meeleolus sinirohelises värvigammas akvarelli.     

EKÜ üllatab       

Lisaks erakollektsioonidele on muuseumi jõudnud ekspressionistlikke töid ühelt baltisaksa organisatsiooniltki – Eestimaa Kirjanduse Ühingult (EKÜ). See on üllatav, sest teatavasti austas ja kogus see üdini konservatiivne, 1842. – 1941. aastani Tallinnas tegutsenud selts vaid kõike vana, pannes nii aluse Eestimaa Provintsiaalmuuseumile (1864). Samas hakati sealgi 1920.1930. aastatel senisest enam otsima ja rõhutama oma seotust Saksamaaga. Toetust leiti emamaalt ning seda vahendati siia Ida-Preisimaal asuva Königsbergi kaudu.       

Ühingu kunstikogu jaoks saadeti ka kaasaegsete saksa kunstnike loomingut: Käthe Kollwitzi väikseformaadiline, kuid suure mõjujõuga autoportree (lito, 1929–1930) ning Müncheni Sema grupi 1912. aastal ilmunud 15 lehega  litograafiate mapp. Rühmitusse kuulusid ka Paul Klee ja Alfred Kubin Der Blaue Reiteri ringkonnast, kellelt kummaltki on mapis üks töö, ning austria „paha poiss” Egon Schiele. Tema „Akt”, mis tegelikult on üht Düreri joonistust jäljendav autoportree, mõjub tänini trotslikult ja provotseerivalt, olles autori esimene litokatsetus üldse. Esmakordne on ka võimalus näha tervikuna Eesti Kunstimuuseumi hinnalist ekspressionismikogu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming