Pilves ei millestki

Kris Moor

Kiwa isikunäitus ühendab ida ja lääne filosoofia ning loob budismi ja küberneetika silla. Kris Moor

Popikoon Kiwa liigub oma kunstilise manifestatsiooniga aina rohkem masinate ja tühjuse poole. Projektid „Tekstist masinani”, „Roboti tee on nihe” ja „Olematute bändide festival” astuvad sammu ulmelis-utoopilise metafüüsika suunas.

ArtDepoos avatud värske isikunäitus „High on Nothing” („Pilves ei millestki„) ühendab nii ida kui lääne filosoofia, loob budismi ja küberneetika silla ning lubab ühtlasi Jumalal uuesti sündida – seekord robotina. Vormiline minimalism ja nn presenteeritud „tühjus” võiks tekitada pseudo-äratundmisahelaid mitte ainult nihkesse viidud olematute bändide nimedes, vaid kogu robodada kontseptsioonis.

Printer trükib lõputult Malevitši „Musta ruutu”. Koos tahmakassetiga tühjeneb ja tühistab end ka traditsiooniline kunstiteos. Masin kordab protsessi, kordab teost nõnda, et iga kordus on iga kord uus. Iga ruut on erinev, aina vähem originaal, ent samas aina originaalsem ning kordumatum. Kunst kuulub masinale. Looming on nupulevajutuse paratamatu tulem. Või kui veel paremini öelda, siis kunst on ühtäkki käest ära lipsanud, allutatud mehaanilistele koodidele, ning jäetud absoluutselt juhuse hooleks.

Tehniliselt sama ideed kannab ka teine asciis pildiseeria, kus masina hooleks jäetakse tuntud (ja miks mitte kas või peaaegu anonüümsete Interneti) piltide renderdamine. Imetillukeste sümbolite ja tähtede kombinatsioonis taasluuakse pilt, kus siduvaks elemendiks on tühik – tühjus. Ja just tühik/lünk annab pildile kolmemõõtmelise faktuuri. Mõlemad teosed on valminud n-ö „konkreetsete ja formaalsete operatsioonide” tulemusena, masinlikus 1 ja 0 kombinatsioonis. Friikidele võiks ilmselt lõbu pakkuda teksti luubiga uurimine ning teosele vabas vormis semiootilise analüüsi tegemine. Näiteks: kui juhuslik on iga sümboli kasutamine ning kas tekstina võiks sellele omistada ka mingi tähenduse? Teisisõnu, püüda läheneda masina tekstile konstruktivismipõhiselt: otsida sealt tuttavaid sõnu ning lasta juhusel end kõnetada.

Kiwa tegi muuhulgas näituse avamisel publikule olemise ja eimiski metafüüsilised tõed pisut söödavamaks, selgitades, et kui  ei oleks ühte, ei saaks olemas olla ka nulli. Üks annab nullile väärtuse (tühjuse) või, nagu ta ütles: „1 on 0-i kõrval turvamees”.

Huvitava lahenduse pakub ka maal eesti tähestikuga, kus puudub A-täht. Kunstniku enda sõnutsi on see „kättemaks kõikidele alfaisastele”. Teemat arendab just selle semiootiline filosoofiline loogika-uperpall. Näiteks, kui arvuti protsessorist eemaldada sümbol 1, kas see tühistab ja muudab olematuks kogu protsessi? Tegemist on justkui vana filosoofilis-teoloogilise probleemiga. Kas enne oli miski või pigem eimiski? Kas mateeria või olematus? Konkreetsemalt lähenedes: kas A-tähe eemaldamine ikka kastreerib alfaisase?

Kiwa manifestne slogan „olla tühjust täis” – või teisisõnu „olla tühjusest tiine” – võiks sama hästi viidata nii loomise algusele kui olemasolemise eeldusele. Selle asemel, et tühistada/kõrvaldada A koos alfaisastega, on efekt hoopis vastupidine. Tähestikus haigutav A on nagu auk, mis lubab vaatajal endal selle tähe luua. Iga järgmise silmapilguga märkad uuesti puuduvat A-d. See tühik või „aukmaatiline” puuduolek kargab otse silma, ja enam mitte lihtsalt puuduva A-na, vaid alfaisase endana.

Õhtumaa mõtlemisloogikas on siiamaani arusaamatuks jäänud, kas olemise eelduseks on olematus või on olematuse eelduseks olemine. Või platonistlikult: kuidas täpselt näeks välja ideemaailma ja koopa suhe? Või kantiaanlikult: kas asjad asetsevad pigem iseeneses või hoopis mujal? Tühjusse/tühikusse vaatamine sunnib meid nägema asju seal, mida enam (veel!) ei ole. Silm püüab koopast välja tungida, aga mitte selleks, et näha asju iseeneses, vaid selleks, et need uuesti luua.

Spinoza räägib absoluudist/substantsist kui iseenese põhjusest, kausaalsusahela algusest. Spinoza kuvand absoluudist oli säärane, et Jumal on omaenese lõksus – see tähendab, läbi mingi müstilise determineerituse (põhjus-tagajärg  põhjustagajärg) peab ta paratamatult olema ja midagi looma. Tühjus justkui nõuab millegi tekkimist. Tühjus/tühik on nii võimas, et isegi Jumalal puudub vaba tahe ning ta ei saa teisiti kui ta peab eksisteerima olematuse (0-i) kõrval. Veelgi enam, ta peab looma, ta on programmeeritud looma midagi. Olemine ja loomine on peaaegu üks ja see sama.

Kui Kiwa eemaldab mikrofoni eest (ja kõrvaklappide vahelt) laulja, siis iga vaataja saab selle ise uuesti luua – tühjusest materialiseerida just endale sobiva Olematu Bändi. Ka säärane loomise akt on sel hetkel automaatne ja masinlik – publiku psühholoogiline paratamatus. Nii nagu Spinoza absoluut, muutub vaataja otsekui psühholoogilis-mehaaniliseks mängukanniks ja robotiks, olles programmeeritud ei-millestki. Kõik assotsiatsioonid on allutatud psühholoogilisele juhuslikkusele. Kõrvaklappide vahele võib tekkida sama hästi Dirsten Kunst kui ka Mihkel Jaakson. Tulemus on ettearvamatu: ja kuni selleni välja, et kui olematust ei oleks olemas, siis tuleks ka see välja mõelda.

Täna kell 17 vestleb Kiwaga Maria Juur.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming