Pildiplahvatus

Tiina-Mall Kreem

Kuraatori iga sõna innustab vaatajat iseseisvalt  edasi mõtlema ja juhatab mitte ainult piltide sisse, vaid ka taha.   Näitus „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia eesti XIX sajandi visuaalkultuuris” Kumus kuni 12. I 2014. Kuraator Tiina Abel, kujundanud arhitektuuribüroo KAOS Arhitektid ja Angelika Schneider, graafiliselt kujundanud Tuuli Aule, konsultandid Merilis Roosalu, Tõnis Liibek ja Irena Bužinska.   Fotokunsti probleemistikuga on Eesti Kunstimuuseumis jõudumööda tegeletud aastaid. Alles äsja lõppes Kumu kunstimuuseumis maailmakuulsa Irwing Penni näitus „Üks ja mitu maailma”, veidi varem oli üleval eesti fotograafide loomingut lõiminud näitus „Aedade järelelu”. Samas on eksponeeritud on ka vanemat fotokunsti, näiteks „Reis maale. Etnograafilised tüübid fotos” (2008, väliskuraator Liina Siib) või „Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv kujutavas kunstis” (2011). Kadrioru kuns-timuuseumis 2006. aastal toimunud rahvusvahelisel kunstiteaduslikul konverentsil „Meistriteoste lummus. Koopia XIX sajandil” kõneles seoses kunsti reprodutseerimisega kujutava kunsti, graafika ja foto suhetest saksa uurija Caecilie Weissert. Tema ettekanne, mis algas lausega „Fotograafia leiutamist [1839] võib kunstiteoste reprodutseerimise seisukohalt pidada graafilise meetodi leiutamisest saadik mõjukaimaks kunstiajaloo sündmuseks”, avaldati „Eesti kunstimuuseumi toimetistes”.

Kõige süstemaatilisemalt on kunstimuuseumis foto ja maali suhteid uurinud Tiina Abel. Juba tosin aastat tagasi kirjutas ta „Väikeses Köleri sõnastikus”: „Portreekunst kasutas ära fotograafia võimalused, fotograafia aga portreekunsti kogemused. […] Foto ja maali vastastikune mõju oli XIX sajandi keskel sedavõrd suur, et kunstinäitustel eksponeeriti neid sageli kõrvuti.”

Seda kõike võib pidada Tiina Abeli koostatud Kumu kunstimuuseumi näituse „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti XIX sajandi visuaalkultuuris” ettevalmistuseks. Varasema fotoga töötamise kogemuseta, ei oldaks kunsti-muuseumis praegu seal, kus ollakse.

Foto ja maali suhe

„Pildiplahvatus” käsitleb ühelt poolt paljuski neidsamu teemasid-küsimusi, mis fotograafid-kunstnikud-kuraatorid eespool nimetatud kunstisündmustel, kuid lisab teisalt uusi probleeme, ning mis põhiline, analüüsib foto ja kujutava kunsti vastastikust mõju nii süstemaatiliselt, kui see on Eesti, ajavahemikust 1850–1914 pärineva, materjali põhjal üldse võimalik.

Keskendumist XIX sajandi teisele poolele põhjendab asjaolu, et nimelt siis toimus Eesti kultuuriruumis esimene „pildiplahvatus” ehk just sellest ajast pärinevad meie vanemad fotod (esimene kaamera jõudis Eestisse küll juba 1840. aastal, kuid varasemad Eestis tehtud fotod on 1850. aastatest). Pärast 1914. aastal alanud I maailmasõda, nagu üldiselt teada, ei olnud maailm enam endine ning muu hulgas on täheldatav maailma jäädvustamise viiside järsk uuenemine ja paljunemine.

Kõnealuse, väga tabava, n-ö magnetpealkirjaga näituse „Pildiplahvatus” keskmes on kujutava kunsti ja fotograafia suhe, mis muutus tuliste diskussioonide teemaks 1860. aastatel. Näitusel on huvitav jälgida, kuidas vana hea, tuhandeid aastaid arenenud maalikunst „õpetab” noort fotokunsti: kuidas maalikunsti mängureeglid (žanrid, kompositsioon, atribuutika jms) antakse-võetakse üle. Samas näeb ka seda, et mitmete maalijate jaoks oli fotograafia hindamatu abivahend. Oskar Hoffmanni (1851–1912) ja Janis Rozentālsi (1866–1916) maalide võrdlus nende loomiseks kasutatud fotodega pakub selle kohta häid näiteid. Lisaks liikumatule modellile ja kompositsioonide läbimängimisele andis fotograafia kunstnikele ka suurepärase võimaluse oma tööde tutvustamiseks, olgu siis näituste korraldajatele või potentsiaalsetele tellijatele.

Oma varasemas töös olen end korduvalt tabanud mõttelt, et ülikoolilinnas Tartus arenes kunstielu XIX sajandil hoopis teisiti kui näiteks Tallinnas või Riias. Ja nüüd, palun väga, tõestab näitusel seda ka fotokunst: Tartu esimesed fotograafid on ülikooliga seotud kunst-nikud, eeskätt graafikud, samal ajal kui Tallinnas tegutsenud fotograafidel puudus kunstialane haridus. Uusimaid tehnilisi leiutisi ei rakendatud XIX sajandil ainult tööstuses ega inseneriteadmisi nõudvas ehituskunstis, vaid nagu kinnitab Jānis Staņislavs Roze (1823–1897) õlivärvidega ülemaalitud foto „Naine tuviga” (1880) ka maalikunstis! Omaette alateemana esitletakse näitusel seda, kuidas fotograafiat XIX sajandil kiiresti arenevas teaduses rakendama hakati, kuivõrd oluline oli fotograafia roll näiteks arstiteaduse jaoks ja kunstiteaduse kui distsipliini väljakujune-misel, uute ideoloogiliste-rahvuslike manipulatsioonide tekkel ja massili-seks muutunud suveniiritootmises. Samuti jälgib näitus seda, kuidas maa-ilma „pildistamine”, mis varem oli olnud kujutava kunstnike töö ja privileeg, hakkas fotograafide kätte libisema ning kuidas kunstnikud pidid oma ülesanded uuesti defineerima ja oma positsioone kaitsma.

Visuaalkultuuri fragmentaarium

Tiina Abel on kasutanud saatetekstis XIX sajandi II poole visuaalkultuuri iseloomustamiseks tabavat väljendit „fragmentaarium”, avanud selle abil ajajärgu üldist vaimsust. Tõsi, seegi, nagu elu ise, väljendub detailides, kuid mitte tühistes, vaid märgilistes: näiteks plahvatuslikult kasvanud ja seisusest sõltumatus huvis portreefoto vastu, leppimises suurte värviliste maalide asemel ka tillukeste mustvalgete linnavaadetega jne.

Kui näituse esmakülastuse ajal näis mulle selle ruumilahendus ülepakutud, siis korduvkülastus tõi arusaamise, et teisiti oleks seda näitust olnud võimatu käima tõmmata. KAOSe arhitektide kujundatud ruumi põhiplaani siksak meenutab välklambi sähvatust, mida võimendavad seinte kuldkollased värvid. Mööda etteaimamatuid välgunooli liikudes kogeb ikka ja jälle üllatusmomenti: saali üks sein lõpeb, teine algab teravnurgaga, nurga taga aga on uus materjal ja teemaarendus. Tõenäoliselt on saalis küll võimatu liikuda suurema kui kümneliikmelise ekskursioonigrupiga, kuid antud juhul see ei loe, sest tähtsam on „lükata” näitusekülastajad vastu pilte, eriti vastu väikse formaadiga originaalfotosid.

Fotode originaalsus, olgu rõhutatud, on olnud nende eksponeerimise üks põhikriteeriume – ei mingeid fotosuurendusi ehk -moonutusi! Pisikeste fotode koondamine seintel olevatesse vineerist ja seest valgustatud omamoodi kaamerakastidesse aitab pilku fotodele küllalt hästi fokuseerida. „Kaamerakastidesse” paigutatud fotodele sekundeerivad grupiti või siis ka üksikuna raamitud fotod ja albumid. Viimased, vaid ühest kohast korraga avatavad ja eksponeeritavad fotokogumid on kuraatori valikuvõimalusi kindlasti piiranud, kuid lihtsustanud vaataja tööd: üks pilk albumile ja ülevaade Tartu politsei-valitsuses registreeritud prostituutidest olemas!

Paljude lemmikuks sel näitusel on kindlasti kunagiste fotoateljeede maalitud, kauni looduse ja ülla arhitektuuriga hallides toonides taustapildid, mille ees lasi end fotografeerida nii kõrgseltskond kui ka talupojad. Ja mille ees nii mõnigi näitusekülastaja end mõttes või telefoniga pildistab …

Mis puutub maalidesse, siis isegi kui neid on eksponeeritud fotodest vähem, säilitavad need näitusel vapralt oma
positsiooni. XIX sajandil tunnetatud ohtu, et fotokunst suretab maalikunsti välja, näitus küll vahendab, aga ühtlasi ka hajutab – maalikunst oma ainulaadses kordumatuses ei sure iial

Uurimuslik näitus

Kunstiajaloolasena, kes aeg-ajalt XIX sajandil toimunud kunsti ja fotograafia kokkupuute ja -põrke peale mõelnud, on mul selle näituse üle siiralt hea meel. Tegemist on uurimusliku, aga ilmselt ka laiemat publikut köitva näitusega. Seda eeskätt põhjusel, et fotod on moodsa kommunikatsiooni lahutamatu osa ning kui mitte maalide, siis fotodega ollakse sina peal.

Lõpuks aga veel veidi sõnast. Kuraator Tiina Abelile iseloomulikult on näituse saatetekst napp, kuid täpne. Iga sõna on kaalutud, iga lause peaks lugejat innustama iseseisvalt edasi mõtlema, juhatama mitte ainult eksponeeritud piltide sisse, vaid ka taha. Niisuguses lähenemises näen ühelt poolt kuraatori siirast lugupidamisavaldust vaataja suhtes, usku muuseumikülastaja eelteadmistesse, aga ka kompromissitust – soovimatust teha kellelegi (vanusest, haridusest, kultuuritaustast sõltumatut) hinnaalandust. On see kunstihariduse, -muuseumi ja -elu tulevikku silmas pidades hea, tõesti ei oska öelda. Küll aga soovitan lisaks näituse külastusele osta (peatselt ilmuv) kataloog, kust saab lisa-teavet või külastada näitust teist korda (spetsialistist) giidiga.

Kataloogi vajab see näitus mu meelest väga. Mitte üksnes sellepärast, et kokku on toodud ja üksteisega suhestatud Eesti ja Läti muuseumide sadu pilte, vaid ka sellepärast, et tegemist on väljapanekuga, mis aitab kujutava ja fotokunsti (ajaloo) õppijatel lahti murda kultuurikoode, mõista kunstiliste kujundite grand tour’i (millega Tiina Abel on samuti juba ühe oma varasema uurimuse raames tegelenud) ning tradit-sioonide püsimise ja teisenemise salapärast müsteeriumi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming

Külgpaneeli navigatsioon