Piirideta maailm

Mari Laanemets

IKG kohtumised on omalaadne näituse, perekondliku kokkusaamise, debati, tutvumisõhtu segu.  

Dorothée Bauerle-Willert 

 

 

Norbert Radermacher. Vaip. Installatsioon. 2005. Autori foto

Rahvusvaheline kunstnike foorum Tallinnas Rotermanni soolalaos 22. – 24. IX.

Tsivilisatsioon sammub edasi ainult seetõttu, et leidub inimesi, kes on valmis võõrastavaid, irratsionaalseid ja häirivaid toone summutama.Richard Rorty

Rahvusvahelise kunstnike foorumi ehk IKG (Internationales Künstlergremium) asutasid 1976. aastal kunstnikud Joseph Beuys, Jochen Gerz, Gotthard Graubner ja Klaus Staeck. IKG oli ja on individualistide – kunstnike, kuraatorite ja kriitikute liit, mis Pen-klubi analoogina astub välja kunsti-, informatsiooni- ja pressivabaduse, kultuurilise enesemääramise, tolerantsi ning kultuurilise paljususe eest. Tegemist on niisiis vana, tänaseks rohkem kui kahesaja liikmega võrgustikuga, mille eesmärgiks üle piiride ulatuv koostöö. Ida- ja Lääne-Euroopa kunstnike kohtumised on alati olnud üks prioriteet. IKG funktsioneerib lumepalliprintsiibil: kohtumised toovad vanad ja uued liikmed kokku kutsutud külalistega võõrustajamaalt ning mujalt, nii mõnedki ehk ühinevad omakorda võrguga. Selline dünaamiline struktuur on avatud uutele, muutunud vaatepunktidele ning areneb tuntud ja veel etableerumata kunstnike ja kunstikriitikute, erinevate hoiakute, väljendusvormide ning nägemisviiside isemeelses segunemises. Kõikide arutelude keskmes on aga kunsti mõiste ise, kunsti samuti muutuv roll avalikkuses, selles aktiivselt osalemise võimalikkus, peegeldades nii asutajaliikmete nagu Joseph Beuys ja Hans Haacke lootusi, neid samas uutes tingimustes edasi arendades. Loomulikult peab maailmas, mis IKG asutamisest möödunud aja jooksul teisenenud on, ka selline, s.o poliitiline  engagement muutuma: kui külma sõja aegadel oli peamine eesmärk Ida-Euroopa liikmetele reisimis- ning näitusevõimaluste loomine või ka otsene toetus juhtudel, kui kunsti vabadus oli ohustatud, siis tuleks tänases, kunagiste blokkide ja vaenlasekujudeta ning avanevate piiridega Euroopas leida teistsugused, subtiilsemad sihid. Tuleks levitada avatud, mõistmisele ja respektile rajatud kultuuri kontseptsiooni ning see ka ellu viia: rohkem kui kunagi varem on oluline, et kultuur ei muutuks tagatiseks sellisele poliitikale, mis ratsionaliseerib kollektiivse eneseeristamise aktid. Rohkem kui kunagi varem on möödapääsmatu analüüsida virulentseid ning piiravaid indentiteedimõisteid kui kapseldumise instrumente, märgata identiteedipoliitika plahvatusohtlikku potentsiaali.

Kunstil on oma spetsiifiline osa kultuurilise teise mõistmisprotsessi arengus: kunst on kui mitte muud, siis tundlikkuse ja solidaarsuse harjutus. Kunstis – mis ise on vabaduse analoog – kristalliseerub eneserealiseerimise võimalus vormina, kuid seda dogmaatilise ühekülgsuseta. Samas on kunstil oluline roll selle omakootud võrgu, mis moodustab meie kultuuri, reflekteerimises ning näitlikustamises, väärtusteskaala kujundamises nii nagu ka kuuluvuse tekitamises: alati ebakindel tasakaal endasse hõivava kultuuri ning kujutlusvõime vabaduse vahel.

Tulles aga ülevate ideede kõrgusest tagasi maa peale: viimastel aastatel organiseerib IKG intensiivselt kohtumisi, debatte ja näitusi, kus teineteise lähedusse satuvad erinevad asjad. Kohtumine 2003. aastal Belgradis keskendus kuritegeliku poliitika tõttu aastateks kõrvale jäetud Serbia ja selle praeguse kunsti taasavastamisele. 2004. aastal Łódźis oli diskussioonide keskpunktis uuesti asutatud biennaal ja kunstnike muuseum (Artists’ Museum), IKG Poola liikmete initsiatiiv, ning “construction in progress”-idee. Tallinnas oli plaanis omalaadne peaproov Kumus. On ju kunstimuuseumid kummalised struktuurid. Nende traditsiooniline roll kunstiteoste arhiivina, kus on leidnud koha see, mis pidi representeerima kunstiajalugu; nende roll ajaloo kandja, haridusasutuse, kodanliku avalikkuse kultuspaiga, esteetilise kogemuse kohana ning masinana, mis ise esmalt kunsti toodab, seisab täna taas luubi all – kahtlused muuseumi ülesannetes, arutelud tema imidži ümber saadavad kerkivaid uus- ja juurdeehitisi. Tundub, nagu otsiks muuseumi-institutsioon enesele uut nägu ja uut funktsiooni, kuid tammub seejuures siiski veel ja esialgu vana muuseumi jälgedes. Killunenud kunstivälja mängulise instseneeringu aluseks on ju ikka veel museaalne fiktsioon võimalusest kunsti homogeense süsteemina, kunstiajaloolise korrapärana esitada. Kuna see idee on muutunud aga üsna ebaselgeks, jääb vaid põgenemine tulevikku, territoorium laieneb üha enam – selle asemel et olla lõppsiht ühel reisil kunsti juurde, muteeruvad kunstimuuseumid tänapäeval pigem vahejaamadeks… Mida tähendab tänapäeval kunsti eksponeerida ning tähendust luua, kes on ringis sees ja kes on ringist väljas? Lõpuks hõlmab muuseumi kui institutsiooni analüüs ka avalikkuse, muuseumi kui foorumi ning konsensuse kandja küsimust ja seda ajal, mil igasugune ühisosa järjest katkendlikumaks ja püsitumaks jääb. Need teemad kõlasid mõnedes ettekannetes ning mitmetes vestlustes Tallinnas, hoolimata sellest, et kavatsetud proloogist uues muuseumis sai viimasel hetkel epiloog kunstimuuseumi endises näituseruumis Rotermanni soolalaos. Sealsamas tekkis improvisatsiooni ja etüüdina ka omalaadne näitus, mis iseenesest väga heterogeensed tööd näitusesaali ühise katuse alla tõi: teoste ja žestide varjamatu vastuolulisus kordas (irooniana) seda, mida iga muuseum, iga näitus tegelikult teeb, kui teosed, mille mõttelised kavandid teineteist välistavad, vaataja esteetilises teadvuses lepitatakse.

IKG kohtumised on omalaadne näituse, perekondliku kokkusaamise, debati, tutvumisõhtu segu. See tähendab iga kord uut mänguvälja, kus saavad kokku hoiakud, ettekujutused ning pildid oma vastuolulisuses. Olulisemaks sellises avatud protsessis on kommunikatsioon, uudishimu, külgetõmme ja huvi teise vastu. Ühtlasi on see alati ka väljakutse: leida tasakaal kõigi nende isepäiste positsioonide vahel, et tulemus poleks steriilne või üheplaaniline, vaid paistaks hästi timmitud. Selline ad hoc presentatsioon kajastab avatud kultuurimõistega seotud lootusi ning osutab, et teistsugusus on saavutatav, et paljusus ei pea tähendama suvalisust või ühtsus ühekülgsust. Iga kohtumine seisab erinevate raamtingimuste ees, iga kohtumine defineerib IKG põhimõtteliselt uuesti, ja nagu alati on küsimused tähtsamad kui vastused.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming