Piiride ületamise piirid

Kaire Nurk

1.

Kohtunik ei mõista kunstnikku: „Miks nad raiskavad oma elu ära piiride ületamisele?“ Õnneks ei ole see siiski trafaretses mõistes keskaja ilming. Kohtunikuinstitutsioon on keskendunud piiride fikseeritud status quo’le, kunstnikuinstitutsioon piiride avamisele. Konflikt nende vahel on sügavalt olemuslik ehk suisa ontoloogiline, mitte moraalne ega ideoloogiline.

2.

Leo Lapini omaaegne paberkandjal pildiline metafoor „Lööklaine piiril“ (1987, lito) on kaheti tõlgendatav, oleneb, kumba sõna rõhutada: kas tabab sind piiril kui sellisel alati lööklaine või on tegemist erilise lööklaine piiriga. Nii või teisiti, Lapini pildil teisel pool piiri isik pihustub. Seda võib võtta nii füüsilise hävinguna kui ka vaimselt „ego, identiteedi, mina lagundamisena“ (Kiwa juurutatav autotaktika). Küsimus sellest – kui kunstnik on saavutanud ego piiride hajususe, kuidas teda siis kriminaalse subjektina karistada – ületab seaduste piirid.

3.

Milleks ületada piire? „Kõik, mis uue suunas Maa peal toimub, peab läbi inimeste toimuma. See pole aga võimalik, kui allikas on ummistatud, s.t kui algus on vormitu. Niisiis ma nõuan mõtlemise, tundmise ja tahtmise paremat vormi. Need on reaalsed esteetilised kriteeriumid. Aga need ei ole ainult väliste vormide juures hinnatavad, need on juba inimese sisemuses endas hinnatavad ja muutuvad sel tingimusel ka vaadeldavaks. Siis teame ükskord ka, et oleme vaimsed olendid/“ (Joseph Beuys, 1984). Niisiis, piire tuleb ületada. See on suisa inimese kohustus.

4.

Kas kunstniku peaküsimus on, kuidas ületada piire? Või kuidas saavutada, et piire ei oleks? Liialt sageli on piiride ületamise eesmärgiks kaotada piirid. Ent koos selle saavutamisega langeks ära ka piiride ületamise vajadus …

Piiride ületamise praktika ei anna ühest vastust, kas tõhusam on piire ületada liikumisel väljapoole või pigem sissepoole. Kas ekstra- või introversioonis? Kas sünteesis või eituses? Kas sünergias või destruktsioonis? Kas reduktsioonis või akumulatsioonis?

5.

Piiride ületamise peamine probleem on see, et piirid vahetavad kohta ja kuju, endised, ületatud piirid kaotavad piiri funktsiooni, kuid nende asemele ilmuvad kui maa alt uued piirid. Sest piiri mõiste on suhteline ja ajalooliselt evolutsioneeruv (vähemalt seni), s.t me ei tea täpselt, kus, millal, kui palju ja millised piirid on. Aga me teadvustame järjest enam, et on piirid.

6.

Piirid ei saa kunagi ületatud, piirid jäävad alati. Kuidas toimida? Kuidas ületada piire valutu(ma)lt? Kuidas jääda piiril terveks? Millised võiksid olla teadvustatud piiritletuses elamise strateegiad? Tuleb lihtsalt muuta piiri mõistet kiiremini, redigeerida seda pidevas kooskõlas elupraktikaga. Tuleb hoolitseda, et mõtlemise ja reaalsuse vahel valitseks harmoonia ja tasakaal. Piiriületuse akuutses reaalpoliitilises situatsioonis sooritab tänane Euroopa hämmastavas mahus pidevat redaktsiooni hoidmaks harmooniat ja tasakaalu. See on erakordne ajalooline eksperiment – peaaegu kristliku humaansuse vaimus.

7.

Mis on piiri funktsioon? Kas piire on vaja, et (semiootiliselt) segmenteerida, eristada ühtlases massis erisusi ja saada seeläbi võimalus üleüldse midagi millegi kohta öelda-väita-nimetada?

Juba vana testament sätestab piiriületuse kui inimeksistentsi lähteprobleemi: kui inimene ületab oma piirid ja tahab saada Jumala-sarnaseks (ehk piiridetuks), siis peab ta edaspidi pidevalt suutma ära tunda head ja kurja. Kui ta pole suuteline eristama head kurjast, jääb ta pidevasse hirmu ja heitluse seisu. Niisiis on oluline tunda hea ja kurja piiri. Kuidas seda tunda, kui ei ole ületanud piiri?

8.

Tuleb tunnistada, et piire on võimalik alati ületada. Piire on isegi lihtne ületada. Sest piirid on kõikjal ja kõiges. Me ületame neid päevas loendamatul arvul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar