Piibud on väga maalitavad

Andri Ksenofontov

Malle Leisi näitus „Aega on antud” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. VIII .        No piibumaalid! Kas see on tänapäeva kunst? Kellele on vaja piibupilte? Ei ole midagi lihtsamat kui maalida ühte tobi või kimbus kaks, tubakatorud tuhatoosi torgatud. Seda on tüütuseni nähtud. Odav kommerts odavale maitsele. Mida on selle õigustuseks öelda? „Endise Nõukogude Liidu aladel kasvab õige piibutaim, kanarbikuliste sugukonda kuuluv puiseerika, ainult Kaukaasias,” räägib Malle Leisi abikaasa Villu Jõgeva. „Abikaasa” on sõna, mis on eesti keeles õige niihästi käibekui ka sõnasõnalises tähenduses. Kaaslane, kes on abiks. Villu Jõgeva teeb lahti selle suve esimese hapukurgipurgi. Ta kasvatas need ise ja hapendas oma retsepti järgi, lisades mett ja konjakit. Ma pärin kunstnikult: „Kas esimesele hapukurgile ei kuulu mitte eesõigus modelliks saada? Või te ei maali hapukurke?” Ta ainult naerab. Villu Jõgeva lõikab lahti omaküpsetatud koogi ja seletab edasi: „Piibukaha kanal ei  tohi tarvitamisega laiemaks põleda, vaid peab pigi koguma ja hoopis kahanema. See ongi kanarbikupuidu eriline omadus”. Pöördun Malle Leisi poole: „Ma oletasingi, et teie mees tõmbab piipu, ning pilt piibu ja pooljuhtidega on tema portree, sest ta ju tegeleb ka elektroonikaga?” Villu Jõgeva paigaldas näitusesaali põrandaservale oranžid tulukesed, mis jooksevad justkui mööda mullasooni ja juureniite. Malle Leis kehitab õlgu ja ütleb, et piibud on  väga maalitavad. Elusuured piip ja transistor täidavad suure musta lõuendi, lisaks veel mõni traadijupp kompositsiooni hõredaks täiteks. Transistoril on kaabu ja kolm jalga nagu Villu Jõgeval, kes ringi askeldades kepile toetama peab. Malle Leis ei seleta oma maailma, see ujub pimedusest pinnale üksikute tükkidena, raagudena, lehtedena. Piipudena. Või hoopis taevasinisest värvist, nagu piipude endi portreed. Need on lauakalendri formaadis, kinnitatud  musta piibupildi kahte alumisse nurka. „Kuna kaha kogub pigi, siis võib ühe piibuga suitsetada ainult ühte tubakamarki,” jätkab Villu Jõgeva piibujuttu. „Ühega tõmbasin ma Kapitanskit, teisega Zolotoje Runod.” Niipaljukest siis piibukriitikast. Prooviks lilledega õnne?   

No lillemaalid! Kas see on tänapäeva kunst? Kellele on vaja lillepilte? Ei ole midagi lihtsamat kui ühte õit maalida või kimbus kaks, varred vaasi torgatud. Seda on tüütuseni nähtud. Odav kommerts odavale maitsele. Mida on selle õigustuseks öelda? „Aknalaual on paar kärbest hinge heitnud,” osutab Malle Leis. „Aga  ma ilmselt neid välja ei viska. Tõenäoliselt ma maalin neid.” Ei, see diskussioon ei käi reeglite järgi. Mis mu diskursusest sedasi saab? Ehk on mu märkmetest abi? Kärbes, kärbes … Käes! Maalil „Öös on asju. II ” on kujutatud paradiisiõunu ja kärbest. Pajuurbadele pildis „Öös on asju. III ” on lisatud päevakoeraliblikas. „Variatsioonides sinises. I–XII ” on punastele lopsakatele moonidele terve putukakollektsioon juurde maalitud. I kaks sipelgat, II üks sipelgas,  V üks sipelgas (erkpunane), VI kimalane ja ämblik, VII mingid suured sääsed, VIII rohutirts, X kolm sipelgat ja päevakoer, XI rohutirts, XII jälle need sääsed ja üks päevakoer.

No putukamaalid! Kas see on … Ei, nii ei jõua ma kuhugi. Tagasi „Öös on asju. II ” juurde. Paradiisiõunad. Kärbes. Akvarell. Mustal paberil? Akvarelli ei maalita mustale paberile! „Kuidas te vesivärvidega mustale paberile maalite?” küsin Malle Leisilt. „Ma ei joonista kunagi  ette ega tee eelvisandeid. Ma maalin alati otse natuurist.” „Ja must paber?” ei saa ma ikka veel selgitust. „Täpselt nagu valgele paberile,” vastab Malle Leis. „Nagu need kuldkingad seinal.” Need ripuvad mu selja taga, kõik tänavuse aastaarvuga 2010. „Ja kuldkingad on ka natuurist joonistatud? Kust te need saite?” imestan. „Raul Meele kompostihunnikust,” kostab Malle Leis. „Kuldking ei ole hea vormiga, et maalida  või joonistada, aga tal on nii eriline ja kaunis õis.” Villu Jõgeva täiendab: „Me ei tuleta kunagi meelde ega küsi, aga ta toob meile igal aastal kuldkingi. Me oleme püüdnud ka oma aeda istutada, kaks aastat õitsesid, aga siis surid välja. Raul Meel ütleb, et kuldkingad vajavad erilist seeneniidistikku kasvamisel toeks.” Samal ajal vaatan ma pilte, kirkaid värve, mis on osava ja värske tõmbega peale kantud. Kas poolkuivalt või kerge sulatamisega, mitte kusagil ei ole  näha ülenühkimist. Nii hakkavad lilled isegi mustal paberil kõlama. Maalitehnika puhtuse, mis on paljude aastate harjutamise ja keskendunud vaatluse tulemus, tõstab veenvalt esile must paber. „Mida siis teie kasvatate, peale kurkide?” küsin. Aias paistavad punasesõstrapõõsad, lindude eest võrkudega kaetud. Kasvuhoone, mõni õunapuu ja paar õiepuhmast paksu võsa taustal. „Me oleme ainsatena kõigist siinsetest suvilakruntide omanikest alles  hoidnud metsiku võsa,” seletab Villu Jõgeva muhedalt. „Seal läheb iga taim ise kasvama ja ka sureb ise, meie vahele ei sega.” Niisiis, vähim võimalik sekkumine. Maailm on kui võsa, pime padrik, toores valgus, kust kunstnik asju valib. Asjad jõuavad meie teadvusesse ja omandavad terava ja värvirikka selguse. Nagu Jaan Klõšeiko unenäkku – too istub Sandra Jõgeva skulptuuri rollis videomonitori ees, lilleline sõba õlgadel. Ekraanil jookseb Malle Leisi 2000. aasta näituse  „Horisondid ja hääled” videodokumentatsioon, mille on samas galeriis salvestanud ja kokku lõiganud Peeter Urbla. Me mõõdame, liigitame ja imetleme teadvusesse tõusnud asju nagu kunstid ja teadused. Nagu natuurfilosoof Aristoteles maailma kirjeldas, kunstide ja teaduste kaupa. Mis jääb asjade taha? Kust on asjad pärit ja kuidas neid nimetada? Seda on seletatud Aristotelese viimases teoses, mis ilmus pärast „Füüsikat”, mida kreeka keeles  niimoodi nimetataksegi, „Pärast füüsikat” ehk „Metafüüsika”. Kui Malle Leisi piltide pinnalt lilled, putukad ja piibud kokku rehitseda, jääb järele must, valge, sinine, punane või hõbehall metafüüsiline ollus.     

No metafüüsiline maal!  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming