Pidurdusjälg läbi kahe ruumi

Anu Vahtra ei tooda juurde estetiseeritud jäätmeid, vaid loob meie ajukäärude vahel uusi sidemeid.

HANNO SOANS

Anu Vahtra näitus „Fakt ruumis. Näituste järel“ Hobusepeas ja Draakoni galeriis 9. – 25. VI.

Kõige olulisem kaasaegse kunsti ühik pole juba ammu kunstniku teos, vaid pigem näitus. Selle näituse institutsiooni tähtsustava trendi alguse võib rahvusvahelises kunstielus tagasi viia kuuekümnendate lõppu ja seitsmekümnendatesse. Vahe on olemuslik: kui kubismi esimeseks ilminguks peetakse näiteks Picasso maali „Avignoni naised“ (1907), siis kaasaegse kunsti multikultuurilise trendi algatas Jean-Hubert Martini kureeritud näitus „Maailma maagid“ 1989. aastal Pariisis. Usun, et ka meil Eestis on sellele tõdemusele 2000ndate algusest tasapisi lähemale jõutud, seda on siingi omaks võetud.

Kui mõned teosed võivad jäädagi pikaks ajaks kunstniku eraasjaks, siis näitus, kus kunstniku teoseid esitatakse, on institutsionaalne platvorm, mis on suunatud avalikkusele, dialoogile nii publiku, kunstnikkonna kui ka pressiga. Kunstniku CV jookseb isikunäitusi pidi ja tema tööd sünnivad reeglina seeriatena näitusekomplekti tarbeks või saavad teostatud/valitud mõne kollektiivse suurnäituse jaoks.

Loogiliselt võttes pole siis ime, et praegu leidub kunstnikke, kes tegelevadki oma kunstis spetsiifiliselt näituseformaadi kui sellisega, näituseruumide taristu, ülesehituse, kujunduse ja ideoloogiliste implikatsioonidega, mängides vaataja teadvuses elementidega, mis antud galerii või muuseumi ruumisituatsioonis juba kohal on, nihestades neid ruumiliselt vaid pisut ja seades sellega nende enesestmõistetavuse kahtluse alla.

Kunstiajaloost meenub seitsmekümnendatest institutsionaalse kriitikana tuntuks saanud kontseptualismiharu, suhteliselt spetsiifiline, ent (eriti kunstiprofessionaalidele) vägagi intrigeeriv mäng näituseruumide ja ekspositsiooni­tingimustega. Selle suuna tuntuim esindaja on ehk Michael Asher.

Kuuekümnendatel valdavalt selliste immateriaalsete materjalidega nagu heli ja õhk töötanud Ameerika kunstnik hakkas seitsmekümnendatel muu hulgas koorima liivapritsiga ekspositsiooniruumidest vanu värvikihte ning lammutama galerii kontorit ja näitusesaali eraldanud ajutisi seinu, luues ootamatuid olukordi, mis aktiveerisid normaalolukorras märkamatuks jäänud ruumisuhted ja ruumimälu. Need ajutise loomuga teosed suhestati alati teostamiskohaga, millega toodi kaasaegsesse kunsti kohaspetsiifilisuse mõiste. Kõik see, mis ruumile selle loomisel oli lisatud või sealt eemaldatud, hävitati või taastati, kui näitus oli läbi saanud. Nii oli tegemist pigem n-ö interventsiooni kui teostega selle sõna tavalises tähenduses. Sageli katsetati selliste ettevõtmistega, kui kaugele saab minna galerii- ja muuseumiinstitutsiooni raames. Nii tegi Asher näiteks ühe oma viimase suurprojektina 2010. aastal ettepaneku, et New Yorgi Whitney muuseum võiks olla nädal aega lahti ööpäev ringi. Muuseumi rahakotti ja personali puudutavate piirangute tõttu õnnestus projekt lõpuks teostada kolmel ööpäeval. On huvitav, et ka kõigest sellest, mida ei õnnestunud läbi viia ja mis näitab seetõttu ühtlasi kunstniku kavatsustele takistuseks saanud piiranguid, saab kunstiteose osa.

Tõsi ta on, et Eestis on seni selline näituseformaadi ruumi- või ajaparameetritele keskendatud kunstisuund haruldane, ulatudes enamasti mõne kunstniku üksiku projektini, mis eristub selgelt ülejäänud loometeest ja on pahatihti tembitud eksistentsiaalsete lisakaalutlusega. Anu Vahtra on selles vallas ilmne erand. Tema puhul näib huvi puhtalt näitusetaristuga suhestuvate sekkumiste vastu olevat kui mitte kinnismõtteline, siis vähemalt süstemaatiline ja püsiv: kunstniku vastavad projektid on olnud külmad, ent kaasavad. Piisab, kui meenutada Tartu kunstimuuseumi nn viltuse majaga dialoogi pidanud kolmeosalist installatsiooni „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine“, ühte minu lemmikteost aastast 2014, ja selle remake’i 2015. aasta Köler Prize’i näitusele. Vahtra puhastas viltuses majas välja näituse tarbeks püstitatud ajutised seinad, tehes nähtavaks selle, mis aastaid kestnud tavaolukorras oli mõeldud näitusekülastajale märkamatuks jääma, paigaldas tänavale kunagi 1980ndatel remondi ajal viltust maja toetanud metallpoomi koopia ja lõi seeria postkaarte, mille kujundites oli mänginud maja fassaadiga. Seda, mida Vahtra selle projekti raames tegi, võiks ehk nimetada analüütiliseks ruumiarheoloogiaks.

Kunstniku seekordne kohaspetsiifiline teos „Fakt ruumis. Näituste järel“ hõlmas Hobusepea ja ka Draakoni galerii. See näib juba kuiva pealkirja tasandilgi viitavat teisele poole näitusi, määratledes ennast post- või metanäitusena. Tegemist oligi ruumispetsiifika raames nihestuste tekitamisega näitusetaristus. Vahtra oli Hobusepea galeriis tõkestanud ligipääsu galerii keldrikorrusele ja eemaldanud selle sissepääsu tõkendina ümbritsenud käsipuu, muutnud galeriiruumi kuidagi eriti kõledaks, justkui seisaks see „näituste järel“ ooterežiimil vahelduvate funktsioonide interregnum’is. Hobusepeast „ärandatud“ käsipuud võis näha aga oma funktsioone eirava arhitektoonilise detailina hõljumas õhus Draakoni galeriis, mille nurksesse ruumiplaani see oli sujuvalt sobitunud. Esimese ruumi tühjus vastandus otseselt teises tekitatud vau-efektile.

Pidevalt neis näitusesaalides käima harjunud kunstiinimesele piisab pilgust Draakonis eksponeeritule, et tunda ära, kust on laenatud see detail. Väliskülalise või juhuslikuma näitusekülastaja puhul on asi problemaatilisem, vajab tõsisemat lahtirääkimist ega pruugigi lõpuks äratundmisega päädida. Kohaspetsiifiliste projektide paratamatu eeldus paraku ongi see, et vaataja peab olema tuttav nihestusele eelnenud ruumisituatsiooniga. Ühe elementaarse vahetustehte ja pealkirjastamisega tegi Vahtra siin vanalinna kahest toimekamast galeriiruumist, mis mõlemad on kunstnike liidu haldusalas ja seega institutsionaalsel tasandil juba etteulatuvalt omavahel seotud, justkui mingis ajalises vaakumis ja ruumilises kummastatuses tardunud ready-made ruumid, mida nihestusele pihta saanud vaataja koges tavapärasest erinevalt. Õigupoolest lõi ta neist oma peas ühe, vastastikku teineteise spetsiifilistele arhitektuursetele omadustele ja aja- ning ruumikavale viitava esteetilisel null-režiimil toimiva üksuse.

Ma ei ütleks, et Vahtra seekordse sekkumise saab otseselt seostada institutsionaalse kriitikaga, sõltumata sellest, et pidurdusjälg harjumuspärases galeriide toimimises on ilmne. Pigem juhib Vahtra meid veenvalt ruumi üllatuslikuna tajuma ning saavutab sellega vaataja kõrgendatud tähelepanu oma elukeskkonna suhtes. Sellistel projektidel (kui neid mingil põhjusel hakkaks tulema arvukalt) on oht saada taandatud leidlike kunstnike üha uuteks trikkideks, millega ruumispetsiifikat nihestada. Näitusele minnes üritad juba ette aimata, millega järjekordne kunstnik sul seekord tajukargu alt ära tõmbab. Ja pettud, või siis üllatud. Teiselt poolt aga räägib selliste projektide kasuks tugev eetiline alus: nendega keeldutakse otseselt ja otsustavalt maailma kõiksugu estetiseeritud jäätmeid ehk kunstikrunne juurde tootmast ja apelleeritakse, nagu kontseptuaalsele kunstile kohane, sellele sädemele, mis loob meie ajukäärude vahel uusi sidemeid. Seega on Anu Vahtra kunst jätkuvalt radikaalne.

sirp_2016_26a_0017__art_r2

Anu Vahtra projektis võis näha Hobusepeast „ärandatud“ käsipuud oma funktsioone eirava arhitektoonilise detailina Draakoni galeriis,  mille nurksesse ruumiplaani see oli sujuvalt sobitunud.

Anu Vahtra projektis võis näha Hobusepeast „ärandatud“ käsipuud oma funktsioone eirava arhitektoonilise detailina Draakoni galeriis, mille nurksesse ruumiplaani see oli sujuvalt sobitunud.

2 × Anu Vahtra

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar