Perekond Roosvalt Vaalas ja Faales

Andri Ksenofontov

Viktoriaanlik härrasjoonistaja Uno ja konkreetne postabstraktsionist Mari  

Mari Roosvalt. Sünonüüm IV.  Õli, lõuend, segatehnika. 2005. repro

 

Mari Roosvalti näitus “Sünonüüm” Vaalas 1. XI – 18. XI ja Uno Roosvalti väljapanek Fahle restoranis kuni 26. XI. 1. XI sai Mari Roosvalt Konrad Mäe preemia ja 17. XI esitleti  tema kataloogi Kumu poes.

 

Juhuse tahtel sattusid abikaasade Uno ja Mari Roosvalti näitused lähestikku kohtades, mille nimed on samuti sarnased: Mari Roosvalti tööd on väljas Vaala galeriis ja Uno Roosvalti omad kohvikrestoranis Fahle. Vaal avati kui väikegaleriide disainižanri ime kultuuriministeeriumi üüripinnal. See öeldi kinnisvaraarenduse nimel üles ning Vaal ujus ära tselluloosikombinaadi lagunevate müüride vahele. Selle tööstuskompleksi, mille esimene direktor oli Emil Fahle, muutis rusudeks buldooser, mis kümmekond aastat varem Eestis kinnisvaraarendusele uudismaad rajas. Tegemist oli elujõulise ettevõttega, mis valmistas juba nõukogude aja lõpus ette hüpet rahvusvahelisele turule ning oli uue majanduskorra saabumiseks valmis. Ent kombinaat ei olnud kaitstud kahvli eest, mille valitsus selga lõi. Paberivabrik, Fahle lapsuke ja majanduskannibalismi hommikusöök, võttis oma rüppe Vaala, kultuurikannibalismi desserdi.

Kohvik Fahle tahumata paeseinad, mis on krohvist lagedaks löödud, ei sobi igasugusele kunstile taustaks. Uno Roosvalti kontrastne ja konkreetne joonistus sobib sinna. Joonis akvarellpaberil moodustab krobelise faktuurpinna, mis mõjub tummisena nagu sama autori maalid. Kui Uno Roosvalti maalides valitseb roheline toon nagu paksul hernesupil, siis joonistes võlub teda kõik punane, olgu see Faluni punaseks võõbatud rootsi maja või Suomenlinna müüride põletatud tellis. Pastellpliiatsi punane, mis kumab kui ääsi põhjast, murrab ümbritsevate kivide, rohu ja vee värvid pastellpliiatsi mustaks.

Uno Roosvalt on kujutav kunstnik selle fotograafiaeelses tähenduses. Ta uurib igat objekti viktoriaanliku härrasjoonistaja põhjalikkusega ning jäädvustab paberile, nagu oleks see mõeldud avaldamiseks teadusajakirjas, olgu tegemist etnograafilise eseme või lainepeegeldusega. Kui rääkida tema tööde  puhtesteetilisest, kunstilisest väärtusest, siis see jõuab pärale sundimatu kergusega. Millesse iganes ta ka ei süvene, jääb see pildil oma loomulikku keskkonda, mida on sama rohke tööga kujutatud kui vaatekeskmesse paigutatud eset. Jõulisemale joonele vaatamata meenutavad Uno Roosvalti tööd Günther Reindorffi omi. Mõlemad kunstnikud sillutavad silma jaoks sama tiheda motiivi nagu pärismaastiku, millel pilk saab lõpmatuseni uusi trajektoore valida.

Mari Roosvalt on kujutav kunstnik selle abstraktsionismijärgses tähenduses. See on paradoksaalselt konkreetne postabstraktsionism, mis laenab oma kompositsioonielemendid fotost, teistest kunstitöödest, linna- ja loodusmaastikest. Kui klassikaline abstraktsionism, niihästi neoplatooniline kui ka ekspressiivne, moondab asjad geomeetrilisteks algelementideks, siis kollaaži ja ready-made tehnika moondavad ainult asjade tähendust, muutes need kompositsioonielementideks. Vormiliselt jäävad asjad moondamata. Ka Mari Roosvalti konkreetne abstraktsionism üldistab Veneetsia biennaali motiivid ja ühe pronksist ehisvõre Veneetsia tänavapildis mõistelise mitte morfoloogilise muundamise teel. Seepärast oleks võinud näituse “Sünonüümi” asemel nimetada ka “Homonüümiks”.

Abstraktsionistlik maal ei kujuta midagi peale oma elementide, nende paigutuse ja värvi. Mari Roosvalti piltide kompositsioon on hoolikalt läbi kaalutud. Tundub, et ta otsib mõnede lihtsate elementide vahel samasuguseid suhteid tooniühtlasel taustal nagu Anne Parmasto oma lillelättelises abstraktsionismis. Teisalt katsetab ta selliseid tasakaalustruktuure, nagu näeme Valeri Vinogradovi piltidel. Kuidas vinnata pilt pingesse ainult ühe, kahe või kolme elemendiga? Millise kõlaga värvisoustis seda või teist kompositsiooni ujutada? Need on vormilised küsimused.

Mari Roosvalti piltides on midagi enamat, nende sisu on kunsti positiivsus. Galerii saalis vaatame igasse maali kui aknasse, millest paistab maailm, mille kunstnik avastas kildhaaval Veneetsia biennaalil ja linnas jalutades. Selles mõttes on ta pildid tõepoolest leitud väärtuste sünonüümid. Veelgi enam. Nendele biennaalitööde fragmentidele, mida kasutab Mari Roosvalt, hakkab takjana külge ka sümbolväärtus. Näiteks kuldsed hõlmikpuulehed Gilberti ja George’i töödelt või täringumosaiik kui kaamesse margariini hangunud hasartmäng.

Mari Roosvalti maailm on tõeline, sest peale näitusetöö “aknavaate” on ka “raami taga” midagi. Tema pildid järgivad postmodernistlikku programmi: liikuda kultuurimeres, noppida selle lõimi ühtedest hoovustest, et lahti lasta teistesse. Paljud vana kooli kunstnikud on siunanud video ja laibakotiplastiku avangardismi. Mari Roosvalt suudaks seda maalida. Muidugi valib ta oma rütmiharjutusteks meeldima hakanud fragmente. Ent tahvelmaali kahemõõtmeline tinglik kujutusviis, olgu see taotluse poolest nii reaalsuskauge või reaalsuslähedane kui tahes, on võimeline enamaks. Kui näkku sülitatud lärakas tuleb ära pühkida, siis tahvelmaalile esitatud väljakutse võib veel maalida üheks tahvelmaaliks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming