Pekingi kunstielu

Reet Varblane

Rahvusvaheline maine ning sisemine energia tagavad hiina eksperimentaalse kunsti õitsengu.  

 

 

Cui Xiuweni digitrükk ?Üks päev 2004. aastal. Nr 6?. Kunstniku näitus on väljas Factorys asuvas Marella galeriis. Galerii omanik Primo Giovanni Marella on uusima hiina kunsti üks usinamaid tutvustajaid Itaalias, eelkõige oma Milano galeriis. 

 

Pekingi kunst ja kunstielu on sama hoomamatu kui 12 miljoni elanikuga Peking ise: pidevalt muutuv ja pulbitsev ning samas sadadest, isegi tuhandetest kihtidest koosnev pudru- või õigemini pekingi pada, kuhu keevasse vette lisatakse üliõhukesed lihatükid, salat, maitseroheline, paprika, mõnikord kalagi, lastakse tiba keeda, võetakse ükshaaval välja, lisatakse soja- või mõni muu kaste ja lastakse hea maitsta. Iga komponendi maitse säilib, kuid ometi lisandub sellele toidu valmistamise ja söömise ajal, sest see on üheaegne protsess, midagi teistelt komponentidelt, lisandub delikaatselt, peaaegu märkamatult, kuid ometigi. Just sellises seisundis näib Pekingi kunstielu olevat XXI sajandi algul, totalitaarse ja vabaühiskonna kummastavas koosluses.

Kuid praegu, 2005. aasta mais, võib selles pajas eristada kahte tasandit: kunsti, mida tuntakse, teatakse ja armastatakse Pekingis või ka laiemalt Hiinas, ning kunsti, mis võidab järjest suuremat tähelepanu ja edu rahvusvahelisel kunstiareenil, mida võib kohata kõigis respektaablites nüüdiskunsti ülevaadetes. Päris kummaline oli tõdeda, et Hiina rahvuskunsti muuseumis (NAMOC) olid viimaste Veneetsia biennaalide, Kasseli ?Documenta?de? menunimed Ma Liuming, Li Wei, Gao Brothers, Sui Janguo, Zhao Bandi, kui nimetada ainult mõned esimesena pähe tulnud kunstnikud, täiesti tundmatud, kuigi Pekingi I rahvusvahelise biennaali hiina kunsti ekspositsioon oli väljas rahvusmuuseumi avarates ruumides. ?Pekingi I kunstibiennaal kukkus läbi,? on rahvusvahelisele kunstiareenile suunatud aktiivselt tegutsevate galeristide ja kuraatorite üksmeelne arvamus ning üheks põhjuseks peetaksegi ekspositsioonide eraldamist ? kunsti jaotamist omaks ja võõraks. Tänavuselt biennaalilt oodatakse märksa enam, sest juba 2003. aasta biennaali põnevamad satelliitväljapanekud eksponeeriti rahvusvaheliselt tunnustatud ning järjest enam Pekingiski omases kultuurikeskuses Factory 798. Factoryt tundsid ka rahvusmuuseumi direktorid, enamgi veel: kuuldes mu soovist Tallinnas hiina praeguse kunsti näitust teha, lausa soovitasid sinna minna. Ja ega rahvusvahelised kunstimehed ja -naised ei ole kodus põlatud ja nälgivad luuserid. 1990ndate alguse Pekingi lääneossa keisri suvepalee ümbrusesse koondunud alternatiivse kunsti kommuune võib iseloomustada kui vaeste boheemlaste elupaiku nagu omaaegne Pariisi Mesipuu, kus ateljee (või ateljee ja elupaiga) mööbel koosnes ainult mõnest lagunenud toolist ja lauast; kus, kui maailmavalu ja kontseptsioon nõudis, ei peljatud ka oma tööde põletamist. Seal maaliti, magati, joodi, suitsetati ja peeti pidusid ? seda kõike eelkõige iseenda ja oma tõe, mitte avaliku tähelepanu nimel.

Praegusi kommuune tuleb pigem iseloomustada kui kodanlasboheemlasi või bobo?sid (bourgeois-bohemians), nagu nad ise on neid nimetanud. Nad on globaalse majanduse sünnitis ja orgaaniline osa, kuigi jälgivad ja käsitlevad seda kriitiliselt. Nad on nagu Prada ja underground punk rock. Nad külastavad Starbucksi ja nende kunst on väljas mahajäetud tööstushoonetes. Parim näide on pandakaru kujundit oma kunsti tunnusmärgina kasutav Zhao Bandi, kes hiljaaegu hankis endale kanaarilinnukollase Alfa Romeo, vaat et ainukese Pekingis. Nad ei pea enam vaesuses elama ja kannatama, sest rahvusvaheline kunstiturg hindab neid ja Hiina avatud poliitika on nad omaks võtnud, haute couture ja high tech-disain ei aita mitte ainult elatist teenida, vaid lubavad igati hästi ära elada.

Ametlik kultuuripoliitika tahab Factoryt 2008. aasta olümpiamängude ajal kõige mainekama keskuse ja ühtlasi ka ametliku kultuuripoliitika osana välja pakkuda, sest avatud uus Hiina vajab üli?ikkide ja suurejooneliste kaubanduskeskuste, panga- ja firmahoonete kõrval ka esinduslikku kaasaegset kultuuri, sest ei rahvusvaheline ega ka oma maa investeerija ei aktsepteeri Hiinat teisiti. ?veitsi president on olnud siiani ainus, kes külastas ametliku riigivisiidi ajal ka Factoryt. Kuuldavasti on ka meie presidendil tänavu (Pekingi Eesti saatkonnas kõneldi lausa augustist-septembrist) plaanis riigivisiit Hiinasse: me näitaksime ennast igas mõttes kultuursena, kui kordaksime ?veitsi presidendi sammu. Samas, kuigi Harald Szeemann valis Gao Brothersi oma Veneetsia biennaali kuraatoriprojekti, jõudsid sinna siiski ainult kunstniku tööd, kunstnik sai välispassi liiga hilja, et avamisel osaleda.

Factory ja riiklike kunsti(kultuuri)institut­sioonide ambivalentsi näitena sobib imehästi ka noorukese 22aastase Pekingi ülikooli graafilise disaini viimase kursuse tudengi Ma Wei reageering. Ta oli üliõnnelik, kui sai pildistamise ajal seista rahvusmuuseumi direktori Hiina-sisesel kunstiareenil kindlalt tippkümnesse kuuluva kunstniku Feng Yuani kõrval ning veelgi õnnelikum kui Feng Yuan kirjutas tema fotole oma autogrammi. Ma Wei oli käinud ka varem Factorys, kuid rahvusvaheliselt mainekad kunstnikud olid ka talle tundmatu maa ning uued meediad ei seostunud kuidagi traditsioonilist hiina maalikunsti kõrvalharuna õppivale tudengile  visuaalse (kujutava, kauni) kunsti kui sellisega. Kuid tema silmad lõid särama, kui ta nägi Factorys raamatupoe letil Saksamaal välja antud graafilise disaini möödunud aasta maailma paremikku koondavat suurteost. Enamgi veel, ta ostis selle sugugi mitte odava raamatu, kuigi teenis õpingute kõrvalt giidi-tõlgina lisa, ning üks tema suuremaid soove oli niigi palju vaba aega saada, et saaks välja magada.

 

Factory ja teised uued keskused

 

?Olen siin kakskümmend aastat olnud ja üha põnevamaks läheb,? on ühe esimese, 1991. aastal loodud alternatiivse galerii Dongbianmeni väravatornis paikneva  Punase Värava galerii juhataja austraallane Brian Wallace kindel.  Wallace tuli Pekingisse 1986. aastal hiina keelt ja kirjandust õppima. See oli aeg, kui Pekingis võis välismaalastest kohata ainult diplomaate ja väheseid hiina keele tudengeid. Ta sattus ülipõneva kunsti otsa ning õppis Hiina keskses kunstiakadeemias 1990. ja 91. aastal kunstiajalugu. 1988. aastast hakkas hiina alternatiivses kunstis potentsiaali nähes organiseerima noore kunsti näitusi. Nüüdseks on Wallace ennast tõestanud kahel rindel: teda vajavad nii aktiivsed kriitiliselt Hiina sootsiumi ja selle pöörast, kohati absurdselt hullumeelset arengut tõlgendavad kunstnikud kui ka valitsus. Galeriil on oma kunstnikkond, kuid galerii ellujäämisprogrammi, taas nii füüsilises kui intellektuaalses mõttes, kuulub resideerimisvõimaluse pakkumine kunstnikele, kuraatoritele, kriitikutele. Hiinlasi doteerib küllalt suures osas riik, välismaalastel tuleb ise maksta.  Punase Värava galeriis toimub keskeltläbi kaheksa suuremat näitust aastas, lisanduvad veel mitmed väiksemad nii emagaleriis kui ka sellega tihedalt seotud uues rahvusvahelises kunstilaagris (Beijing International Art Camp ehk BIAC).

BIAC asub Pekingi kirdeosas, mitte väga kaugel lennujaama kiirteest, ja see on suurim, siiani kahest, Suojiacuni ja Feijiacuni külast koosnev kunstnike kommuun Pekingis. Seal on endale töö- ja elupaiga leidnud sajad kunstnikud, seal on kümned galeriid ja avatud ateljeed, resideerimispaigad nii teiste provintside hiinlastele kui välismaistele kunstnikele. BIAC on eraettevõte, riigil pole sellega otseselt midagi tegemist, suuremad investeeringud on teinud mitmed hiina suurärimehed (kas nad saavad ka mingit maksu- või mõnda muud soodustust, seda ei õnnestunudki välja selgitada), kes on ära tabanud järjest kasvava uue sootsiumi potentsiaali ? kunsti. BIAC ei ole jagunenud kontseptsioonide või ideoloogia järgi: kõrvuti võib näha vanemaid ja nooremaid kusntnikke, kriitilist kontseptualismi, leebet modernismi ja lihtsalt esteetilist dekoratiivset kunsti. BIACi ateljeed (ateljeekorterid) on avarad, selge ja lihtsa struktuuriga ning see oleneb juba kunstnikust ja tema võimalustest, kas ta on ehitanud teisele korrusele elu-, magamis- ja pesemisruumid või on tegu avara ateljeepinnaga.

BIAC on müüriga ümbritsetud suletud territoorium, mille väravas seisab valvuriputka. Kuid valvur (Pekingi igas väravas vähemalt kaks valvurit) on turvalisuse tagamiseks, sisse ja välja pääseb igaüks ükskõik mis kella ajal, müür kuulub idamaise elamiskultuuri juurde: uut ehitust alustatakse müürist, mis pilvelõhkujate rajoonides hiljem lõhutakse, kivid aga korjatakse uue müüri tarvis hoolikalt kokku. Nii ongi mentaalselt avatud BIAC eraldatud ümbritsevast kõdurajoonist, uue elu tärkamine viljakas kompostihunnikus.

BIAC asub küll lennujaama kiirtee vahetus läheduses, kuid rahvusmuuseumi staa?ikal autojuhil kulus vähemalt tund aega otsimist ja kohalikelt pärimist, enne kui pärale jõudsime. Umbes sama kaua võttis aega, kui lõpuks jõudsime veel uuemasse ning veelgi nooblimasse East End Art Village?isse. East End Art Village avas on uksed tänavu 7. mail, mõneski eksponeerimispaigas käivad alles viimistlustööd. Aga atmosfäär on mõnusalt paljulubav ja, mis peaasi, see on sõltumatu, iseseisev koht, nagu rõhutas kaasaja kunsti instituudi initsiaator ja juht kunstnik Sun Ning (või Natalie Sun, nagu ta end läänepäraselt nimetab).

Kaasaja kunsti instituut on tegutsenud ka alles mõni nädal ning esialgu ollakse keskendunud nädalastele projektidele, et anda võimalus võimalikult paljudele noortele kunstnikele. Kuid instituut ei taha olla sugugi ainult galeriifunktsioonis, sellest peab kujunema info- (midagi nagu meie kaasaegse kunsti keskus), workshop?ide ning haridusprogrammide, kunstiteooria-, eksperimentaalse teatri-, muusika- ja tantsukeskus. Kaasaja kunsti instituudi kohvikus lõi Nick Cave?i mõrvari ballaadide plaat mõnusa äratundmistunde, müügil olev esinduslik hiina oma rokkmuusika CD ROMide ja kunstiajakirjade-raamatute valik tekitas usaldustunde.

Kuid East End Art Village ei ole sugugi ainult instituudi päralt, olemasolevasse Caochangdi rajoonis paiknevasse A-tsooni on koondunud L. A. Gallery Beijing, Apothiki Beijing ? European Contemporary China, Vinci Land Gallery, Beauty Salon  for China ? US Contemporary Art, Studio 03, Ye Yongqing Studio, West Edge (Jon?s place). Jalutamiskaugusel paiknev B-tsoon on alles arendamisjärgus ning mõeldud ateljeedeks, disainibüroodeks, taas nii Hiina kui välismaistele kunstnikele-kuraatoritele-kriitikutele. Plaanis on avada tänavu suvel. Ja kuigi praegu on kõik alles vägagi ehitusjärgus, siis Hiina potentsiaali silmas pidades suvel B-tsoon oma uksed avabki.

Sun Ning rõhutas mitu korda, et kõigepealt on vaja ellu jääda. Ta oli ka üks neist kunstnikest, kes neli aastat tagasi hakkasid Factory 798-t välja arendama. Nüüd on Factory või õigemini kogu 798-t ümbritseva Dashanzi piirkonna üürihinnad kolmekordistunud ja ilmselt tõusevad veelgi, sest see on magus suutäis kinnisvara arendajatele: kesklinnale pisut lähemal (kuigi 600 000 elanikuga kesklinn on tüki maad suurem kui Tallinn) ning omandanud reputatsiooni (kultuurilise tähenduse): seal on galeriide ning ateljeede, raamatupoodide kõrval leidnud endale koha haute couture moe- ja disainisalongid, linna ?ikimad baarid, kohvikud, restoranid. 1950ndate algul Ida-Saksa inseneride ja vene rahadega välja arendatud hiiglaslik sõjatööstuse kompleks oli veel 1960ndatel pekinglase unistus, sest tööline olla oli uhke ja hea, 798-s asusid parimad lasteaiad, koolid, meditsiiniasutused, sööklad, elupaigad. 1990ndate algul tegi tööstuskompleks läbi  uue tõusuaja, kuid 1990ndate lõpul oli selge, et selle monstrumi aeg on läbi. 798 ajaloolise ja praeguse konteksti on Factory uued asunikud-omanikud väga hästi ka ise teadvustanud. Sellest annab tunnistust möödunud aastal välja antud mahukas teos ?Beijing 798. Reflections on Art, Architecture and Society in China?. Factory kunstnikud-kuraatorid-galeristid on realistid, kuid pole lõplikult veel Factoryt kommertsile loovutanud.

Hiina eksperimentaalsed kunstnikud on liikunud linna lääneosast üha enam itta. Nende taga on ikka olnud rahvusvaheline kunstiareen: Factory ja East Endi galeriidel on sõsar(või ema)galeriid Saksamaal, Kreekas, Itaalias. See on aidanud ellu jääda. Kuigi ega näiliselt tolerantne rahvusvaheline kunstiareen nii süütu ei olegi: seal valitsevad tendentsid ja keel(ed) võivad paikkonna eripära nudida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming