Pekingi biennaali tasub tähele panna

 

Tänavusel Pekingi biennaalil esindas Eestit Jüri Kask. Pekingi biennaali üldkujundus oli üles ehitatud suurtele vastandustele. Jüri Kask

Tänavune, üldse kokku kolmas Pekingi biennaal oli ajastatud olümpiamängude toimumise ajaks. On igati alust uskuda korraldajaid, et see on suurim kunstinäitus, mis kunagi Pekingis on korraldatud. Ja küllap mitte ainult Pekingis, vaid vaat et kogu  maailmas. Eestist valiti seekord osalema Jüri Kask.

 

 

Mis muljed sul sellest näitusest on?

See oli tõeliselt hoomamatu näitus. Kokku oli väljas üle 700 kunstniku, paljud mitme tööga, kuigi enamuselt oli siiski üks töö.

 

Kuidas riigid olid esindatud? Kas korraldajad olid püüdnud kaardistada kogu maailma kunsti?

Kunstnikke oli kõikidest maailmajagudest, kõikidest riikidest.  Näitus oli seinast seina, maast laeni, nurgast nurka ka veel.

 

Kas sellest sai aru, miks kedagi oli valitud? Kas mingi printsiip lõi välja? Eesti ise esitas ju viis kunstnikku.

Viis kunstnikku viie tööga, aga näitusele pandi üks töö.

 

Eelmisel korral pakkusime kolme kunstnikku ja need kõik aktsepteeriti.

Eks ruumid tegid oma korrektuuri. Kokku oli kõik kui äärmiselt rikkalik laud: kalaarmastaja valis kalatoidud, taimetoitlane oma laua. Mulle see meeldis. Kuid on selge, et nii suur väljapanek on täielikult hoomamatu. Näitus oli ju kujunenud valikute valiku põhjal: kõigepealt tegi kunstnik oma valiku, siis maade organisatsioonid ning lõpuks biennaali korraldajad. Võib ainult aimata, kuhu üritati üldnägemus suunata.

 

Milline see üldnägemus oli? Kas midagi jäi kõlama?

Üks kolmandik oli objekti- ja installatsioonitaolisi töid, Duchamp’i võtmes, absurdimaigulisi nagu hiiglaslik jalgpall, mille diameeter oli kolm meetrit. Või siis ühe rootslase väljapanek: ta tegi jõusaali, aga kangide otsas olid linnupead, loomad. Pillerkaar vaimukusi. Teine rida oli hiina väga professionaalne traditsioonidest ammutatud kunst. Nende mõju oli võimas, iseäranis hiiglaslike mõõtmetega – kümnemeetrised maalid – töödel.

 

Traditsioonid tunduvad Hiinas tugevasti moes olevat: nii palju kui ma sealsetes kunstikoolides olen käinud – kahes Pekingi kunstikoolis ja kahes Guangzhou kunstikõrgkoolis, olid igal pool hiina traditsioonilise maali  osakonnad ja väga paljud noored olid sellest huvitatud. Ja sugugi mitte ainult turistidele mõeldud kitši vormis. Kuigi kommertsioht on sellegi juures olemas: Keelatud linna lähistel müüdi galeriide kaupa heal tasemel traditsioonidest kantud kunsti, aga seal midagi sügavamat küll polnud.

Hiinas austatakse traditsioone ja hoitakse neid elus. Biennaalitöödes, mida mina vaatama jäin, hakkas silma mitmekihilisus. Neisse olid tänapäeva märgid sisse sulatatud, need olid väga hästi läbi komponeeritud. Mulle pakkusid need väga sügava elamuse.

 

Kui siiski mõelda Hiina ajaloo peale, siis tehti kultuurirevolutsiooni päevil ju kõik, et traditsioonid hävitada.

Pärast biennaali avamist püüdsin näha nii palju kui võimalik just vana hiina kunsti: templeid, külastada vana kunsti muuseume. Seda autentsel kujul ei ole väljaspool Hiinat võimalik vaadata.

 

Kas biennaalil tuli ka välja see tendents Hiina arengus, mida Tallinna Kunstihoone Guangzhou kunstiakadeemia muuseumi näitusel väga rõhutati: viimase aja ülikiire linnastumine, paarimiljoniliste linnade kasvamine paarikümne miljoni elanikuga paikadeks ning loomulikult sellega kaasnenud emotsionaalne ja vaimne muutumine. Kas urbanismist tulenev õõvastus leidis kajastamist?

Biennaalil nägi absoluutselt kõike: väljas oli ka nende kunstnike töid, kes on tuttavad Veneetsia biennaalidelt, nendele omast külma fotograafilisust, sellest tulenevat katkestust. Eraldi paviljon oli pühendatud mõne kuu eest toimunud maavärinale, kuid see mõjus küll sotsrealismina. Muidugi sellest sündmusest on möödas ka nii vähe aega.

 

Riigi esindusnäitusel, visiitkaardil, ilmselt poliitiliselt teravaid teemasid ei puudutatud. Ega sulle ei tule midagi sellist ette?

Kui tahta, võib kõike mitmel viisil lahti mõtestada. Ühemõtteliselt propagandistlikke töid ma küll ei mäleta. Näituse üldkujundus oli üles ehitatud suurtele vastandustele. Üldiselt jäi kõlama lustlik pilt. Kuigi, nagu ikka, mõned saalid olid eelistatud olukorras. Minu töö oli eksponeeritud n-ö saksa kultuuriruumis: kõrval olid austria, rootsi kunstnikud.

 

Kas Pekingi biennaal on selline koht, kus eesti kunst peaks olema esindatud? Miks? Praegu oleme keskendunud eelkõige Veneetsia biennaalile. Eks ka Hiina kunstnikud ise on Veneetsia biennaalist huvitatud: see on kindlalt rahvusvaheline kunstisündmus, mida nad kõik teavad.

Hiina on nii vana kultuur, see on nii suur rahvas, et seal esinemise kogemus tuleb igas mõttes kasuks. Alles seal oskasin vaadata Euroopat kõrvalt. Hiina erineb Euroopast totaalselt: religioon, keel, sellest tulenev loogika. Pekingis oli hästi palju templeid: seal mõistsin, kui usklik on Hiina rahvas. Kogu see õhkkond, sealne vaimulaad.

 

Hongkongis jäi mulle mõne templi juures küll mulje, et templi külastamine oli paljuski vormiline tegu, et seal taga ei olnud midagi sügavamat. Aga see võib olla ka iriseva eurooplase kriitiline pilk.

Kuidas Peking olümpiamänge vastu võttis? Kas see tundus olevat hiinlaste suurpäev? Või väline pokazuhha?

Ma võin kirjeldada ainult seda emotsiooni, mis mulle jäi: sõbralik, heas füüsilises vormis, hea jumega rahvas. Mulle jäi mulje, et olümpiamängud olid kõigi poolt oodatud ja nende kõigi sündmus. Ma sõitsin väga palju metrooga, trolli- ja autobussidega. Inimesed on rõõmsad ja abivalmis.

 

Kuidas sa keelega hakkama said?

Metroojaamades olid ka ingliskeelsed sildid. Kui metroo oli üldiselt ülerahvastatud, siis uued jaamad olid ülimoodsad. Vaatamata sellele, et Pekingis elab 15–17 miljonit inimest, on linn väga hästi organiseeritud: ringteede nurkade kõrgehitused on isemoodi, nende järgi on lihtne orienteeruda.

 

Kas sa ka teistsugust Pekingit nägid? Plekkgaraaže, kus ka elatakse?

Aga ka need on maalilised. Mul on küll kahju, kui vana Peking täielikult maha lammutatakse. Hutonge tuleks hakata hoidma. Ma käisin ja pildistasin kõikvõimalikke hoovikesi, käike. Lasin oma fotod ka seal ilmutada: kõik sain kätte. Mul küll ei olnud tunnet, et mind oleks jälgitud. Peking on puhas linn, ka õhu suhtes mul kaebusi ei olnud. Esimesed neli päeva olid kõik udu sees, kuid siis järsku taipasin, et see on just see, nagu võib näha vanadel maalidel: kirsioksakesed vine sees. Siis oli äikesetorm ja järgmised päevad oli kirgas helesinine taevas. Valgus oli nii ere, et silmad olid kogu aeg pilus.

 

Mis sulle kõige suurema mulje jättis?

Rahvaarv: tänavatel oli pidevalt tuhandeid inimesi. Nagu laulupidu. See jättis üleva tunde.

 

Ka mul jäi sama tunne: selle rahvamassi sees ei olnud halb olla, ei olnud eksinu tunnet. Kuigi mõned totalitarismi sümbolehitused nagu Millenniumi hoone jätsid õõvastava tunde.

Mulle jäi küllastatuse tunne: kõik kordub uuesti, uutmoodi, uues toonis. See tekitas täiusetunde, et mina inimesena ei saa otsustada selle üle, et see on inimeseülene. Sama tunde jättis ka templite lähedal kõlanud tõsine muusika. Kõige paljusus tegi mind tolerantseks. Hiinas käimata ei kujuta seda ette. Hiinasse tahtsingi minna, et uuesti elada läbi 1960ndate lõpul Laozi tekstidest saadud tunnet. Tahtsin sõnakujutlusele visuaalset vastet saada.

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming