Peidetud kujundite meister

„Kogu“ näitus toob silme ette emotsionaalselt laetud kunstniku, kes töötab hoogsate, kogu keha kaasa haaravate liigutustega.

AIVE PEIL

Vano Allsalu

Vano Allsalu. Tasakaal. Akrüül, lõuend, 2017.

Vano Allsalu

Vano Allsalu näitus „Kogu“ Vabaduse galeriis 11. – 29. III.

Vano Allsalu (1967) on meie kunstis üks järjepidevamaid abstraktse ekspressionismi viljelejaid. Abstraktse kunsti esimesed ilmingud on eesti kunstis täheldatavad juba XX sajandi algul Ado Vabbe pliiatsijoonistustes. Pärast Teist maailmasõda sai abstraktne ekspressionism uue hoo sisse eelkõige New Yorgis, parim näide on Jackson Pollocki tegevusmaal. Abstraktsest ekspressionismist sai külma sõja relv – vabaduse sümbol. Tollase tuntuima kunstiteoreetiku Clement Greenbergi järgi tuli kunsti uuendada vormiliselt, see pidi kaugenema vaatajat otseselt mõjutavast jutustusest. Kuid juba 1930ndad olid näidanud, et kui uuendada kunsti ainult vormiliselt, saab sellest aru vaid väike osa ühiskonnast.
Vastupanust ajatuks väljenduseks. 1950ndate lõpus jõudis abstraktne ekspressionism raudse eesriide taha, sealhulgas ka Eestisse, kus see ilmneb lainetuste ja põimingutena mitmete kunstnike loomingus tänapäevani. Kuna sotsialismi ajal oli valitsev kunstiideoloogia vähem või rohkem seotud sotsialistliku realismiga, siis nähti just abstraktses kunstis üht võimalikku vastupanuviisi. Abstraktse kunsti esteetika sai meil juurde poliitilise värvingu, nagu see oli olnud Teise maailmasõja ajal okupeeritud Pariisis, kui tegutsesid tollased noore prantsuse traditsiooni järgijad. Poliitiline aspekt kadus Eestis abstraktsest kunstist 1990ndate alguseks, kui algas Vano Allsalu abstraktsionisti-teekond.
Puhtalt abstraktset ekspressionismi on eesti kunstis teinud vähesed, Allsalu on kindlasti üks nendest, küll aga võib paljude eesti kunstnike loomingust leida abstraktse kunsti näiteid. Leonhard Lapini kureeritud EKLi aastanäitus „Abstraktne“ (2011) oli omamoodi austusavaldus meie abstraktsele kunstile ning ühtlasi meeldetuletus kunstipublikule ja ka noortele kunstnikele, et abstraktsionism on ajatu, paljude võimalustega kujutuslaad.
Noorema põlvkonna kunstnike seas on raske leida üksnes abstraktse ekspressionismi eelistajaid või isegi abstraktsioniste laiemas mõttes, pigem on tegemist üksikute loomeplahvatuste või abstraktsionismi ideede kasutamisega kontseptualiseeritud kunstimõtte esitamisel, kui mõelda näiteks Mihkel Ilusa või Kristi Kongi töödele. Kongi töödes on esikohal eredad toonid, geomeetria ja popilik kujutamislaad. Ilusa loomingust leiab aga jõulisemat liikuvust ja pindade mängu: abstraktsioon on tema töödes väljunud klassikalise maali formaadist ning kunstiteos sulandunud ruumi. Abstraktsionismi õrna mõju praeguses eesti kunstis ei saa kuidagi halvaks panna. Vanema ja keskmise põlvkonna abstraktsionistid on kirjutanud ennast kindlalt meie kunstiajalukku ning tasakaalustavad narratiivset ja esemelist kunstipilti.
Abstraktne ekspressionism pole vaatajale mugav kunst: teostes ei öelda ette, mida ja kuidas vastu võtta, puudub lugu. Vastuvõtjast endast saab kunstnik või kriitik, kes tõlgendab kujutatut oma tunnetuse ja kogemuse alusel, esitades küsimusi ennekõike enesele. Suunav jõud on maalide pealkiri, mis võib aga ka eksitada. Sellele on viidanud ka kriitik Johannes Saar: „Pealkirjad tuleks kõrvale jätta, vähemalt ajutiselt, need hakkavad liialt meie mõttekäike juhtima ja sunnivad meid nägema sümboleid, mida on kunstnik tahtnud rõhutada, kaob vaataja vabadus ise luua.“1 Vano Allsalu näituse pealkirjas peitub aga laiem metafoor: kogu kui tervik, aga ka kuju(nd), vari või midagi sootuks tundmatut, mis saab nähtavaks ainult maali kui sellise abil.
Energeetiline vaatemäng. Elame tarbimisühiskonna tohutus infomüras: iga päev sajad uued pildid ühismeedias, säutsud, kirjeldused, mida kogesime, tegime, nägime või arvasime; pidevalt täienevad uudisteportaalid, arvamuslugude vood. Allsalu näitus oli justkui paus, võimalus kaduda infomürast värvide, abstraktsiooni maailma, kus tegelikult tihti oma mõtetes viibime. Näitus ongi nauditav just tööde vähesuse tõttu, nii et vaatajal jääb iga töö tarvis aega ja ruumi.
Allsalu maalid ei paku esteetilist vaikust, rahu, vaid tegu on energeetilise vaatemänguga. Allsalu firmamärgiks võib pidada värvi ning jõulist, külluslikku pintslikirja. Just sellega eristub ta näiteks Lola Liivati pehmest pintslikirjast või Jaan Elkeni ühetoonilistest arhitektuurse struktuuriga teostest või prantsuse kunstniku Bernard Frize korrapärasest soojast abstraktsest laadist, kui tuua mõni näide. Allsalu maalid tuletavad pigem meelde jaapani kunstniku Kazuo Shiraga jõuliselt dünaamilisi pindu ja külmemat värvikäsitlust. Vabaduse galeriis eksponeeritud maalid toovad silme ette emotsionaalselt laetud kunstniku, kes töötab hoogsate, kogu keha kaasa haaravate liigutustega.
Vabaduse galerii näituse ühes keskses maalis „Nõidus“ (2016) puuduvad kunstniku senisele loomingule iseloomulikud pikad dünaamilised pintslitõmbed. Taiesest kerkib esile suur tundmatu kogu, varieeruvate sakiliste joonte ja pingestatud värvilaikude koosmõjus tekkinud krobeline pind. Kogu ümbritsevad rahulikud maalipinnad, mis loovad kihilisuse efekti. Valge värv ja näiliselt tühjaks jäetud lõuend lisavad maalile õhku.2 Autori meisterlikkus ilmnebki värvilaikudega mängimises. Selle tulemusel on tekkinud renessansskunstile iseloomulikud läbikumavad toonid, mis on aga akrüülitehnika puhul haruldane. Pole selge, millises järjekorras on värvid lõuendile kantud, vaatajal tekib soov – vähemalt minul küll tekkis – leida üles kõige esimene laik ja alustada siis sellest mõistatuslikku teekonda mõistmaks maalitervikut.
Ka horisontaalse kompositsiooniga teose „Tasakaal“ (2017) ülesehitus on mitmekihiline. Kui lõigata maal mõttes tükkideks, siis võiks saada vähemalt neli eraldi teost, sest kõigile neile jätkub kõnekaid detaile. Näiteks ülal vasakus nurgas sünge värvipilve all meenutavad jooned vikerkaart. Allsalu on selles maalis mänginud uljalt ja vabalt heledate ja tumedate pindade, rahuliku ja kärsitu pintslikirjaga. Allanirisevad värvijoad võivad kunstikaugele vaatajale jätta hooletu mulje, kuid igal nirel on oma ülesanne, nimelt siduda maali eri osad, muuta teos elavamaks. Kompositsiooni keskel hakkab silma pehme maalilise käekirjaga loodud kujutis, kogu. Sellist võtet võis märgata ka väljapaneku teistes töödes. Kas see on loode, inimene, puuvili, juurvili või loom, jääb vaataja enda otsustada. Põneva nüansi loob aga kujutise nii-öelda teine, tihedama, raskema värviga loodud pool. Heleda ja tumeda poole kokkusulamisel on kompositsiooni keskpunkti tekkinud südant meenutav kujund, mis toetub selgemalt välja maalitud jalale. Selle toetuspind pole paraku väga kindel, kuid see hoiab ometi kujutise tasakaalus.
Vano Allsalu maalide juures jääb kummitama eelkõige nende kihilisus. Kahemõõtmelise maali joontemängu all rulluvad lahti mitmetähenduslikud kujundid, joonte ja pindade muutuv tekstuur tekitab visuaalse efekti. Maalide tihe kompositsioon sunnib neid vaatama tervikuna, kuid ka detaile uurima. Maalide elavus, aktsioonilisus tekitab soovi haarata ise pintsli järele, kaotada kas või korraks reaalsustaju, sukelduda abstraktsiooni. Mina igatahes tegin seda.

1  Johannes Saar, Kiremõrva jahtunud jäljed. – KUNST.EE 2016, nr 1.
2  Sellele võttele on juhtinud tähelepanu juba Andri Ksenofontov. Vt tema artiklit „Kus on kunsti kodu?“ (Sirp 4. IX 2012).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming