Peeter Mudisti fenomen II

Mai Levin

Mudist seadustab maalijaintuitsiooniga juhuslikkuse.   Näitus „Õhtune paadimees” Kopli kunstikooli galeriis Tööstuse 1, avatud K–R aasta lõpuni.   1981. aastal kirjutasin ajalehele Sirp ja Vasar lühikese artikli „Mudisti fenomen”. Liina Kullese koostatud raamatus (2004) ilmunud „Kommentaaris Mudistile” püüdsin rõhutada tema „elutarkust, mis seisneb siiruses”. Olin Konfutsiuse raamatust „Vesteid ja vestlusi” (lk 189 ja 190) leidnud read siirusest, mis näisid just Mudisti kohta käivat. Tundus, et sellega olid minu mõtted Mudisti kunsti kohta ammendunud.

Ent vaadates tema praegu avatud näitust, tundus, et mõne mõttejupi võiks öeldule lisada. Esimene pilt, mida silmasin, oli „Ulasele” (2010). See kujutab üht mändi sinakas uduses hämus üksikute punakollaste sähvatustega. Peeter Ulase 1980. ja 1990. aastate männijoonistuste seas on „Udused männid” ja „Männid tumedas”, selle kõrval on tal joonistuste sari „Kristallid hämaruses” just selliste värvisähvatustega. Tema hilisloomingu kajastus Mudisti pildis valgustab minu meelest sügavamaid kokkupuutepunkte kahe kunstniku loomingus: mitte igaühele ei pühenda Mudist pilti. Ta on ikka hinnanud ehtsust, mistõttu tema kujutusobjektideks on olnud Matti Milius, Jaan Paavle, viimasel ajal Laine Roht ehk Kaika nõid („Kaika nõid läheb läbi metsa kodu”, 2007–2009).

Niisugust naiivehtsat inimtüüpi esindas ka õpetaja ja kunstisõber Richard Saaremets, kellega lävimine võis olla üks impulsse evangeelsete süžeede maalimiseks. Kunagi heitis Heinrich Heine ateistidele ette, et kristliku pärimuse näol ähvardavad nad kultuurilt röövida tõelise poeetilise varasalve. Mudistile kui poeetilise närviga maalijale on nähtavasti eriti hinge läinud passioonilood, mida ta on tõlgendanud loomulikult omamoodi. Näiteks, praegusel näitusel on väljas kompositsioon „Puhkus Jeesusega teel Egiptusesse” (2006), kus pole kujutatud püha perekonda Kristus-lapsega, vaid kus on ilmselt Mudist ise täiskasvanud Kristusega, nagu teda tunneme ristilöömispiltidelt. Suur loperdav lõuend kappava punase hobusega „Kiire pagemine” (2005–2013), meenutab pika pealkirjaga kompositsiooni „Kristuse teade, et üks neist teda reedab, oli nagu hobuse palang üle toidulaua”. See on reprodutseeritud ainulaadses raamatus „Illustreeritud Mudist ehk Tobias” (2004).

Mudist on alati lummanud oma pealkirjadega. Selles valikus hakkavad silma õhetavas punaroosas tonaalsuses pildid „Päikse valgel” (2010), „Soojuses” (2012), „Päikse tuli” (2013), „Särab” (2013), mille pintslitõmmete mäsu kõrval hakkab kuulsate abstraktsete ekspressionistide ja sürrealistide spontaansus tunduma üsnagi hillitsetuna. Mudist on muutunud üha enam radikaaliks paratamatusest, kes oma maalijaintuitsiooniga, võib öelda, seadustab juhuslikkuse.

Ma ei tea, mis on inspireerinud kunstnikku looma näituse nimiteost „Õhtune paadimees” (2007), ent see sobiks ükskõik kellele elu lõpupoole sümboliks. On just õige, et mõla hoiab nooruk: eluring kulgeb algusse tagasi. Mudist ise on „õhtuse paadimehena” hingelt endiselt noor ja „seisab valguses”, nagu varemgi (sellenimeline pilt osteti näituselt ära).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming