Peeter Alliku päkapikuperspektiiv

Andri Ksenofontov

Kujutav kunst pakub katarsise võimaluse 

Peeter Alliku maalinäitus ?Ma nägin seda? Tallinna Kunstihoones kuni 6. II.

Platoni teooria järgi on loovisik muusade transiitjaam. Looja on loomishetkel transis, ta ei tea ette järgmist liigutust või lauset. Ideed tulevad ja tööd lähevad, nagu jumal juhatab. Kui pilt valmis, siis algavad pealkirja otsingupiinad.

 

Pealkirja ja tähenduse sobimatus

 

Peeter Allik on selles mõttes teadlikum kunstnik. Poole piltide pealkirjadest valib ta enne töö alustamist. Tema ateljee on kui muusade sõjakomissariaat. Ideed kogutakse, testitakse, sorteeritakse rühmadeks ja pakitakse pilti kui soomukisse, mis sõidab vallutama publikut. Pildi mõõtmed on kunsti kaliiber, mille suurust piiravad Eesti näitusesaalide ja ateljeede madalad laed. Peeter Allik peab leppima kergekahurväega, kuigi pintsel ja uurits kibelevad suure formaadi ja rakettide järele.  

Pealkirjal ei pruugi pildiga mitte mingit pistmist olla: see võib olla lause romaanist, väljend rahvasuust, kaja omaenese koljust. ?Sürrealistlik-psühhoanalüütilises figuraalkompositsioonis? ei ole midagi sürrealistlikku ega psühhoanalüütilist. Varjamatult püromaanse lõkke ümber kalpsavad aimatavalt alasti kriipsujukud, kiirates allasurumata seksuaalsust nagu varje talla alt ümbritsevasse pimedusse. Pilt on maalitud vahetu taju tasandil, kus Idi, Ego ja Super-Ego rakendamine on sama kohatu kui lambi ümber tiirlevate liblikate analüüsil. ?Euroopa kontekst? on paigutatud Eesti rappa, kus seisab koduvillase kampsuniga mees, titt süles, paljaste kodanike seltsis. Siin on küll, mida psühhoanalüüsida, sest kampsuniga habemik on välja kukkunud kunstniku isa nägu.

Pealkirja ja kujutise tähenduste sobimatuse tulemuseks on iroonia ja satiir. Nii sünnib jaanitule arhetüüpsest dionüüsiast ja KGB dokumentide põletamise sovetilõpu mälestusest aimatavalt homne erastamisdokumentide põletamine.

 

Katarsis

 

Peeter Allik vastandub mainstream-levikultuuri cool-seltskonnaga, kelle meelest dramaatika on maitsetus ning realism kit?. Ta on emotsionaalne kunstnik, keda ei jäta ükskõikseks see, mida ta kujutab. Ta otsib kunstis katarsist. Katarsise mõiste sündis draama analüüsist ning see kuulub olemuslikult inimsuhete draamasse.

Peeter Allik üritab publikule närvi pihta lüüa. Üheks vahendiks on paradoks ? pealkirjast võõrutatud pilt. Piltide lavastusliku pinge allikaks on olmelisest mõttelagedusest poliitilise allegooriani ulatav absurd. ?Naistes jooksevad? on see sihipäraselt sihitu massitegevus, ?Motiivides? keskendumine kehale suvisel kesal, ?Kakluses? jõhkrus. Peeter Alliku viimases maalis ?Võibolla kõik muutub, võibolla kõik jääb samaks? on reisibussi sõitjad riidest lahti võetud ning lehmakarja sekka lastud. Esiplaanil teevad mehed ja naised midagi kahe maas lamava inimesega. See on nagu stseen Vladimir Sorokini raamatust, kus pidevalt midagi toimub, midagi võikalt arusaamatut, aga tegelikult ei toimu midagi.

Kujutav kunst pakub katarsise sarnase elamuse. See on sügavuse optiline taju. Kui katarsises avaneb tegelase hinge pinnalaotus ja ta elu saab tähenduse, siis pildi perspektiivis saavad terviklikkuse ja meeleolu sellesse laotatud elemendid.

Peeter Allikut näib painavat augusti keskpäeva, pimeda öö ja uduse hommiku atmosfäär. Augusti keskpäeva iseloomustab terasekarva sinine laotus päikese küpsetatud maastiku ja inimkehade kohal, näiteks ?Ettevalmistavas töös maalile üle laugaste kaikus kurgede klukluu?. Vahel valgustab figuuride varje ruske helk, nagu jääks pildiraami taha hõõguv ääs või valgust peegeldav tellissein. Vahel on selle helgi allikas, suur lõke, pildil näha.

Kui hakata mälus ja alateadvuses kaevama, siis võis Puurmanni kaupluse põlemine kodukandis teismelisele Peetrile 1975. aastal sügava mulje jätta. Peeter Alliku taustapuude siluetid meenutavad siinkirjutajale esimest meelde jäänud lapsepõlveunenägu, kus samasugustest tontlikest puuvõradest tiivuline lohe aovalgusse laperdas.

 

Perspektiivimeister

 

Maalitehnikad pakuvad optilise sügavuse loomiseks palju võimalusi. Peeter Allik kasutab selleks joonperspektiivi, akrüüli matti pinda, tagaplaanil puude ning esiplaanil kõrte kontuuride ähmaseks laseerimist, kaugete külmade ja lähedaste soojade toonide kontrasti. Maali ?Ma nägin seda. Maha valitsus, president käigu persse? rõhtteljest allapoole jääva osa joonperspektiiv ja ülemise osa värviperspektiiv kujutavad täiesti erinevaid ruume, mis liituvad perspektiiviabsurdiks.

Paras perspektiivi-nuputamisülesanne on kaugete lõkete maalimine pimedas öös, sest igasugune lõke, kui see on õigesti kujutatud, tõuseb lõuendipinnast vaataja poole. Lõkke vormitus ei jäta ka joonperspektiivile palju võimalusi. Peeter Allik lahendas selle ülesande kaugvaatelise mõõtkava ning pimeduse tooniskaala abil oran?ikast pimedusest roheka pimeduseni.

Graafikas huvitab Peeter Allikut samuti perspektiiv. ?Meie kontseptsioon on tulevik? on kantud taotlusest saavutada mustvalges graafikas maaliline ruumitaju ja dünaamika. Alliku puhul on tavaline, et pärast maali valmimist reprodutseerib ta selle veel kord linoolis, lahendades sama motiivi uues tehnikas. Siis suurendab ta linoollõike seina mõõtu. Igast joonest saab omaette element, mis hakkab toimima koos naaberelementidega opkunsti seaduspärasuste järgi. Lehe ?Metsa veeres? esiplaani heinamaafaktuurist on tänu suurendusele saanud päkapikumets, mille sügavuses tammuvad inimolevused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming