Peesitamise peidetud formaalsus

Holger Looduse „Urlaub“ on üks terviklikumaid ja toimivamaid näitusi, mida üldse Eestis on näha saanud.

MEELIS OIDSALU

Holger Loodus. Kaks torni. Õli, lõuend, 2016.  „Kahe torni“ vaatamisel tekitatakse vaatajas nii füüsiline kui ka emotsionaalne dissonants, sest maalil avalduv vaatepilt saab vaatajale avaneda vaid sellesama tornist paari meetri kaugusel seisva nooriku asukohalt.

Holger Loodus. Kaks torni. Õli, lõuend, 2016. „Kahe torni“ vaatamisel tekitatakse vaatajas nii füüsiline kui ka emotsionaalne dissonants, sest maalil avalduv vaatepilt saab vaatajale avaneda vaid sellesama tornist paari meetri kaugusel seisva nooriku asukohalt.

Kaarin Kivirähk

Holger Looduse näitus „Urlaub“ ehk eesti keeli „Puhkus“ on väiksusest hoolimata läbimõeldud ja jääb meelde. Mõne aasta eest noore kunstniku auhinna pälvinud, ent ammugi sellest määratlusest välja kasvanud Looduselt on Vaala galeriis väljas kümmekond värsket tööd: viis on õlimaalid, kolm töödeldud fotod, üks tehniline installatsioon ning üks videotöö.

Maalidest on intrigeerivaim „Kaks torni“, millega antakse vaatajale võimalus vaadelda maastikku ja sellest kõrguvat (pakun, et) veetorni üle suvekleiti kandva noore naisterahva õla. Noorema põlvkonna ühe ägedama kunstiteadlase Liisa Kaljula koostatud näituse bukletis küsitakse põhjuse üle, mis sunnib suvitajaid tornides turnima ja silmapiiri laiendama, ning nähakse igasugu ekskurseerimises eskapismi üht vormi, iseenese juurest pagemise võimalust. „Kahe torni“ vaatamisel tekitatakse vaatajas nii füüsiline kui ka emotsionaalne dissonants, sest maalil avalduv vaatepilt saab vaatajale avaneda vaid sellesama tornist paari meetri kaugusel seisva nooriku asukohalt. Kõrgust kartva näitusekülastaja puhul võib vaatajapositsiooni teadvustamine päädida pisikese paanikahäirega. Mul igatahes midagi sellist juhtus. Võib-olla soodustas seda tollel laupäeval põetud õrn pohmell, mis ehk seletab ka argisest intensiivsema iha astuda sammuke lähemale naise kutsuvalt suvisele seljale, riivata ta saledaid käsivarsi, tunda kleidiriide tuhmi plaksumist tuules. See naine vaataja ees ei ole tavaline turist. Ta on selleks liiga hästi riides ja ilmselt tulnud kohtingule, mitte ainult aega veetma või avardama silmapiiri, mida ta vaatajaga mingil moel (mis moel, saab vaataja ise mõtestada) jagab.

Kunstnik on selle dissonantsiga toimetulekuks rajanud näitusesaali vask­torudest torni, mis ulatub saali teise poolkorruseni ja mille tipus tiirutab kerge kõrina saatel ümar ketas, mille ühel poolel näitab end vilksamisi foto metsaga kaetud saarest ja teisel sama foto negatiiv. Ebakindlal konstruktsioonil pöörleva silmapiiri silmamiseks peab vaataja saalitrepist ise üles ronima, miska „Kahe torni“ vaatamiskogemus reaalse ronimiskogemusega põhjatakse. Torni tipus keerleval kettal veikleva horisondi pikaaegsem silmitsemine võib mõjuda kergelt hüpnootiliselt. Ketast keerutav masinavärk on aga horisondiigatsuse romantiseerimiseks veidi lapsik, lärmakas ja laperdav, mistõttu esile tõuseb idee igasuguste vaateväljade ja silmapiiride (ka maailmavaadete) käepäraste vahenditega kokkuklopsitusest, toodetusest.

Suisa hüpnootiliselt mõjub videoinstallatsioon. See koosneb kahest korduv­esitatavast lühiklipist, millest ühel näeme mudelrongi väljumas mägitunnelist, teisel aga päris neidu istumas päris rongis. Neiu olek on nukulik, ta vaevu pilgutab silmi, pilk on fokusseerimata, suunatud ette, aga mitte resigneerunult, olles ometi tühi. Mudelrongi ümber on asetatud tillukesed liikumatud mudelinimesed. Mis põhjusel neid raudtee ohtlikus läheduses nii palju on ja mida kuradit nad seal teevad, jääb mõistatuseks. Mudelkogukonna mõistatuslikkuses on midagi sama häirivat kui rongis istuva elava neiu klaasistunud pilgus. Lavastuslikult on Loodus tabanud kümnesse: videote esteetika on omavahel kriipivas dialoogis ja visuaalseltki oleks see installatsioon täitsa sobilik tarbimiseks ka väljaspool näitusesaali.

Neljas meeldejääv töö on foto „Urlaub 1/3“. Vanale fotole järvel aerutavast paatkonnast on trükitud Ida-Saksa amatöörfilminduse õpikust võetud filmiprojektsiooni kujutav joonis. Pildil nähtavast olukorrast õhkub tõelist lõõgastumust, seal on õnnestunud luua reisifotole omaselt talletunud suvitusõhustik, mis käivitab vaatamisel nostalgianeelud ka siis, kui isiklik suhe dokumenteeritud mälestusega puudub. Mälestuspiltide taaskuvamise tehniline instruktsioon mõjub fotole (täpsemalt paadile ja selle reisijatele) paigutatuna vägivaldse ja hoolimatuna – eriti kontrastis sillerdava järveveega – ning tekitab küsimuse puhkuseolukorra dokumenteerimise ja tehnilise taasesitamise kire tervemõistuslikkuse kohta. Pähe lõi analoogia oma puhkusereisi paaniliselt jäädvustava jaapani turistiga, kes juba ette näib kahetsevat puhkusereisi, lõõgastusolukorra ajutisust.

Puhkamise näiliku sundimatuse pinna alla varjatud tehislikkuse pinged, puhkaja-reisija kõõlumine sundimatuse ja krampliku kahetsuse piiril, peesitamise kui sellise peidetud jube formaalsus, etteantus, masinlikkus paistab olevat Looduse näituse temaatiline telg.

Holger Looduse „Urlaub“ on üks terviklikumaid ja toimivamaid näitusi, mida üldse Eestis näinud olen. Kui üldse millestki kahju on, siis sellest, et Vaala galerii on endale asukohta valides jalga tulistanud. Linnaserva spordi- ja peokompleksis kunstigalerii pidamine on küll kangelaslik žest, ent kardan, et paljud spordikaugemad vaatajad jäävad nauditavast meeletreeningust teenimatult ilma. Kuigi, ka väike ekspeditsioon Zelluloosi keskusesse annab võimaluse pisikeseks urlaub’iks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar