Pealelend. Sigrid Saarep

Reet Varblane

Hiljaaegu oli Tallinna Kunstihoone galeriis ja Kastellaanimajas vaadata sinu kureeritud projekt „Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2”, näitus ja filmiprogramm. Projekti pressitekstis seisis: „Näituse koostamisel on kasutatud 20 aasta jooksul kogutud amatöörkunsti (erakkunstnikud, loomingulised anarhistid, leiutajad, külageeniused jt) andmebaasi ning avalikus meedias ja sotsiaalvõrgustikes levinud üleskutseid, kus paluti inimestel teatada oma erilisest kunstiteostest või naabri varjatud annetest. Üleskutsele saata fotosid enda või tuttavate loodud kunstiteostest reageeris üle neljakümne inimese.” Kas täiendatud andmebaasi põhjal võib tuua välja meie praeguses amatöörkunstis valitsevad suundumused ja mõtteviisid? Kas võib täheldada mingeid muutusi, kui võrrelda näiteks viie või kümne aasta taguse olukorraga? Kas professionaalses kunstis ja kunstiväljal toimunud muudatused on mõjutanud ka amatöörkunsti? Sigrid Saarep: Põhimõtteliselt mõjutavad kõik muudatused ühiskonnas kogu kultuuri, sealhulgas ka amatöörja profikunsti. Nõukaperioodil oli naivism (see on 1950. aastatel Oto Bihalij-Merini kasutusele võetud termin koolituseta harrastuskunstnike loomingu määratlemiseks) kogu Nõukogude Liidus teatavat liiki eestkoste all ja muutus lausa ametlikuks kunstisuunaks. Eestis oli samas staatuses rahvakunst ja igat liiki folklorism. See oli tingitud nõukogude võimule omasest simulatsioonist, mille järgi riiki juhtinuks nagu tavaline rahvas, eelistatult töölised ja kolhoosnikud. Huvitaval kombel on folklorismi riiklik toetamine Eesti Vabariigis suures mahus säilinud. Populaarsed on kõikvõimalikud folkloorifestivalid, laulu- ja tantsupeod, kus osalejateks on eelkõige kollektiivid, mitte üksikloojad. Populaarsuse taga on kindlasti müüt eestlastest, kes laulsid ennast vabaks. Kunstnik, sealhulgas amatöörkunstnik loob oma töid enamasti üksinda ja on kollektiiviga vähem seotud.

Kui võrrelda 1990. aastate ja 2010. aastate amatöörkunsti, siis on kõige suurem erinevus selles, et tegijad on märgatavalt nooremad. 1990. aastatel oli enamik huvitavamaid loojaid pigem pensionieas. Kunstihoone galerii näitusel on aga autoreid, kes on 20- ja 30aastased. Praegu on tuntav ka kunstikursustel õppinute suurem osakaal. Inimestel on kas rohkem vaba aega või nad soovivad teha midagi erinevat oma rutiinsest palgatööst. Väga palju amatöörkunsti võib leida sotsiaalvõrgustikest ja netiportaalidest, aga see kehtib kogu tänase kunstivälja kohta.

Palusin Kunstihoone galerii näituse „Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2” osalejatel muu hulgas vastata küsimusele, kes on nende kunstilised eeskujud. Toon siinkohal ära mõned vastused, mis annavad aimu nende iidolitest.

H. K.: „Minu ainukene eeskuju on loodus ise.” S. K.: „Eesti kunst on mulle väga südamelähedane ja eesti kunstnike tööd on väga inspireerivad. Pallase kunstnike tööd meeldivad väga. Olen imetlenud graafikuid Günther Reindorffi ja Eduard Viiraltit, Villu Tootsi kalligraafiat, Richard Uutmaa ja Aili Vindi meremaale, Richard Sagritsa ja Konrad Mäe värvikaid maastikke, Tiit Pääsukese ja Mall Nukke põnevaid töid. Huvipakkuv oli näitus „Eesti kunst paguluses” Kumus (2010) ja Pavel Filonovi ja inglise maastikumaalijate näitus (2011), internetis on avatud kunstiportaalid ja sealt võid saada kunstielamuse ka omas kodus.” A. P.: „Kunsti tunnen ära tunde järgi, teooriat ei tunne, inspiratsiooni pakub tavapärane-igapäevane elu.” H. K.: „Eesti naivistidest meeldib mulle Kondas. Minu arust on praegused kunstnikud Eesti riigis vähe hinnatud, vähe tunnustatud ja nende maalegi ostetakse vähe. Tõstaksin esile oma juhendajaid EKA avatud akadeemia kursustelt: Soho Fond, Tiiu Pallo-Vaik, Kelly Valk, Sirja-Liisa Eelma, Mall Nukke, Urve Dzidzaria.” S. S: „Eesti kunstnikest on lemmikud Johann Köler, ka meeldib Ants Laikmaa koloriit ja Evald Okase jõulisus, kaasaegsetest kunstnikest meeldib Aili Vint. Näitustel käin siis, kui leian enda jaoks midagi. Väga tihti külastan Kadrioru muuseumi, kus köidab püsiekspositsioon portreedest ning kui on midagi lisatud just vanemate kunstnike loomingust. Kunstihoones ei ole viimasel ajal olnud mulle meelepäraseid näitusi. Viimati vaatasin Valli-Lember Bogatkina loomingut.” J. K.: „Imelik, aga rohkem kui teosed on mind inspireerinud kunstnike poolapärased nimed – Kandinsky, Malevitš, Banksy.”

Korraldajana oli kirjas Kaasaegse Rahvakunsti Keskus. Mida ses keskuses tehakse? Mis kuulub praegusaegse rahvakunsti alla? Mis on järgmisena plaanis?

Kaasaegse Rahvakunsti Keskus on 2002. aastal asutatud ühing, mille tegevus on seotud tänapäeva rahvakunsti elik amatöörkunsti, visuaalse rahvakunsti ja äärealakunsti n-ö elava osaga. Sellises tähenduses ei kuulu siia traditsiooniline rahvakunst, mis on suuremas jaos juba ajalooline pärand või professionaalide ja arendajate rekonstrueeritud rahvakultuur.

Keskus produtseerib ja korraldab näitusi, tutvustab-dokumenteerib teemaga seotud kunstnike loomingut. Samuti viime ellu kohalikke ja rahvusvahelisi koostööprojekte. Üldiselt ei piiritle me väga jäigalt oma tegevuse ja osalejate ringi. Sageli on palju huvitavamad just need loomingulised kooslused, mis on kokku saanud mingite muude parameetrite alusel, kui seda on formaalne kooliharidus. Näitena võib tuua kas või keskuse 2009. aastal välja antud kunsti- ja kirjandusalbumi „Solvates meduusi”, kus kohtuvad äärealade kunst ja professionaalne kirjandus.

Suurematest tegemistest terendab ees rahvusvaheline kultuuriprojekt (Soome, Itaalia, Leedu, Eesti), mis on seotud puu kui traditsioonilise ja etnograafilise materjaliga ning selle tänapäevaste kunstiliste kasutamisvõimalustega argitasandil ja paikkondlikult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming