Pealelend: REET MARK,

R. V.

Tartu Kunstimuuseumi direktor  

Mida tähendavad muuseumikogud? Kas tuleb iga hinna eest säilitada nende terviklikkus või on õigem spetsialiseeruda?

Loomulikult spetsialiseeruda. Eesti Kunstimuuseumist eraldus ka tarbekunstikogu ja selle põhjal loodi uus muuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum. Miks ei või see toimuda tunduvalt tagasihoidlikumalt rahastatud Tartu Kunstimuuseumi puhul? Oma võimalusi tuleb hinnata emotsioonivabalt ja realistlikult.  Emotsionaalselt küsiksin vastu: kas hoida iga hinna eest võrdselt halvasti nii Konrad Mäe maale, jaapani käsitöökastikesi, Eduard Wiiralti graafikat, korteripõrandalt korjatud pärsia vaipu, Jaan Koorti skulptuure ja XIX sajandi riidekappe või spetsialiseeruda ainult maalide, graafika ja skulptuuride eeskujulikule hoidmisele?

Mis on Tartu Kunstimuuseumi prioriteet ja kas Tartu tarbekunst (selle kogumine, uurimine) ka sinna alla mahub? Kes võiks ja peaks selle otsustama?

Prioriteetidest rääkides olen seni silmas pidanud just otsustusjulgust teha valik, mida eelistada, mida mitte. Meie eelistame koguda, tõlgendada ja näidata eesti kunsti. Kahtlemata tuleb see kasuks nii riigile kui ka Tartule ja selle tõestuseks on meie kogud, mida kiidavad ning hindavad kõik kunstiteadlased ja kunstnikud. Tartu kunstile ja kunstnikele ei ole tehtud asukohast sõltuvalt mingit hinnaalandust. See oleks ju solvav ja hoolekandeks on mõeldud teised asutused. Loomulikult oleme Tartu kunstnike tegemisi jälginud hoolikamalt kui teised kunstimuuseumid ning seepärast on meil ka nende töödest parim valik.

Tarbekunsti teoste suunamise meile lõpetas ENSV kultuuriministeerium 1980. aastate alguses, kui EKMi osana loodi tarbekunstimuuseum, teatavasti polnud muuseumidel enne 1990. aastate algust võimalust ise oma kogusid komplekteerida. Siis hakati vähestest ostusummadest ostma kujutavat kunsti. Viimase tarbekunstinäituse tegime 90ndate esimesel poolel, sest muuseumil pole lihtsalt vajalikke vitriine ja  ka mitte raha nende ostmiseks ega rendiks. Tarbekunsti uurijat meil majas ei ole. Eeldatavasti oleks sellega pidanud tegelema tarbekunstikogu hoidja, kes aga ei näidanud üles mingit huvi. Seega oleme oma spetsialiseerumise läbi viinud juba 20 aasta jooksul loomulikul teel, mitte ühe vägivaldse otsuse tagajärjel. Samas tahan ma juba mitmendat korda rõhutada, et ministri kinnitatud käskkirjaga läks ERMile ja TKDMile üle ainult pool endisest tarbekunstikogust. Peamiselt Tartu kunstnikega seotud keraamika, klaas ja metall jäi Tartu Kunstimuuseumi ning on kättesaadav kõigile uurijatele.