PEALELEND: Minu Esimene Kunstikogu

Reet Varblane

Sirbi uue vahelehe Minu Esimene Kunstikogu initsiaator ja elluviija on Eesti Litograafiakeskus ehk siis Kadri Alesmaa ja Jaak Visnap. Selle eesmärk, nagu koostajad ise on väitnud, on eesti kaasaegse kunsti ning loomulikult ka kunstnike tutvustamine, sest „näituste korraldamine on kulukas, kunst rahvast võõrandunud ning isegi teiste kultuurivaldkondade esindajad ei tunne meie nüüdiskunsti”. Esialgu  on planeeritud kaheteistkümne lisa väljaandmine. Esimene lisa on Peeter Alliku päralt.        Kadri Alesmaa ja Jaak Visnap: Idee sai alguse 2010. aasta mais, kui rääkisime sellest ideest sulle, Sirbi kunstitoimetajale. Esialgne mõte oli avaldada igas ajalehes üks värviline kunstireproduktsioon,  millest arenes aasta hiljem eraldi ajalehe idee. Nii saab anda kunstniku kohta rohkem informatsiooni ja eksponeerida laialdasemalt tema loomingut, sõna antakse ka kunstnikule endale. Kui teha, siis korralikult. Minu Esimene Kunstikogu ilmub kord kuus.  

Kes on sihtgrupp? Kellele see vaheleht on suunatud? Kes on see „mina”, kelle esimene  kunstikogu see saab olema?       

Eks ikka Sirbi lugeja, kuid kaugem eesmärk on suurendada kunstihuviliste hulka ja suurendada ka Sirbi lugejate arvu. „Mina” on inimene, kes käib teatris, kinos ja kontserdil, loeb raamatuid, kuid kunstinäitusele kahjuks ei jõua. Põhjuseks võivad olla nii eelarvamused, puudulik kunstiharidus, kuid siiski pigem üldlevinud eelarvamus kaasaegse kunsti osas,  arvamus kaasaegsest kunstist kui purki-sittumisest. Soovime, et Minu Esimesest Kunstikogust saaksid positiivse elamuse kõrges eas konservatiivse ellusuhtumisega pensionär ja ka minu kolmeteistaastane tütar. Tuleviku tarbeks oleme trükkinud lisatiraaži, et seda koolidele jagada. Kunstikoguja stereotüüp on jõukas keskealine meesterahvas, kellel on aga tihtilugu vananenud arusaamad kunsti olemusest. Meie arvates on tänapäeva naine  tunduvalt haritum ja kunstile vastuvõtlikum. Ametlikult kasutatakse väljendit „kaunid kunstid”, ametiasutustes töötavad kaunite kunstide spetsialistid. Kaasaegsed kunstnikud ei tegele juba viimased pool sajandit enam ainult kauni kunstiga. Kaasaegne kunst ja visuaalne kunst ei ole kattuvad mõisted. Enamik nüüdiskunstnikke teeb kunsti muu töö kõrvalt, meie galeriisüsteem ja riiklikud fondid ei suuda kunstnikke piisavalt toetada.  Kunsti tarbimine peaks olema loomulikum: kunst ei peaks elama ainult kultuurkapitali toetustest ja kunstimuuseumi ostudest. Võitleme võltsvasakpoolse mõttelaadi vastu, et kunsti müümine on tabu, et kunstnik peab virelema ja nälgima katusekambris. Saagu lõpp nälgivale kunstiajastule! Vaja on kasvatada kultuurne kunsti mõistev põlvkond!

Kes on need kaksteist Eesti nüüdiskunstnikku, kes peaksid kuuluma n-ö esimesse  kunstikogusse? 

Tahame tutvustada aasta jooksul 12 kunstnikku, kes tegutsevad Eesti kunstimaastikul aktiivselt 1991. aastast peale. Kõik sõltub selle projekti rahastamisest.   

Milliste põhimõtete järgi olete oma valiku teinud?   

Eelistame kunstnikke, kes tegutsevad vabakutselisena omal käel. Oluline on kunstniku aktiivsus rahvusvahelisel tasandil. Me ei promo „mehi metsast”, vaid kunstnikke, kes on juba  tuntud. Vaatame ka seda, et mees- ja naiskunstnikke oleks ühepalju. Kunstnike vanus jääb vahemikku 25–50 eluaastat, nad peaksid olema vähemalt kümme aastat tegutsenud. Alustame tähestiku järjekorras: Allik jne. Pöörame tähelepanu eelkõige kujutavale kunstile. Väljaande kolleegium koosneb nn sõltumatutest asjatundjatest, kes ei tööta ametlikes kunstiorganisatsioonides juhtival kohal.   

Kuidas seda kunstilisa rahastatakse? Kas kultuurkapitali kõrval on ka teisi toetajaid?   

    Meie väljaannet toetab osaliselt Eesti Kultuurkapital,  loodame, et saame toetust ka kaasaegselt mõtlevatelt ettevõtjatelt. Tallinna kultuuripealinna staatus ei ole toonud kunstile just palju lisavõimalusi. Esilagu püüame pidada vastu ühe aasta.

Küsinud R. V.