Pealelend – MARIA-KRISTIINA SOOMRE, kultuuriministeeriumi kunstinõunik

Liisa Kaljula

Katja Novitskova esinemine New Yorgi moodsa kunsti muuseumi näitusel „Kujutiste ookean“ on esimene Eesti kunstniku ülesastumine MoMAs. Kuidas see juhtus?

aa_sirp_15-45_0025__art_r1

Katja Novitskova rahvusvaheline edu on kahtlemata täiesti omaette fenomen, aga selles võib näha ka Eesti kunstile mitmes mõistes märgilist arengut. Mu professionaalne eetika tõrgub Novitskova edu liigselt Eesti kunstimaastikuga sidumast: „prohvetina“ on ta meile alles viimasel ajal laiemalt omaks saanud ning kõik senine on saavutatud pigem Eesti väiksuse ja siinsete olude kiuste, kodust kaugel. Ei taha siinkohal vähendada kodukontaktide tähtsust, aga kunstiekspordist rääkides on Katja Novitskova meile eelkõige nii-öelda maskott, magnet, tänu kellele ka siin toimuva vastu rohkem huvi tuntakse.

See, kas üldse ja kui palju on võimalik kunstniku rahvusvahelisse tähelendu panustada kõrvalseisjatel või lausa riikliku poliitika tasandil, on kindlasti omaette pikem aruteluteema. Igal juhul võime Eesti kunsti rahvusvahelistumisest rääkides kirjeldada väiksemat sorti plahvatust: näeme selles siis põlvkondlikku murrangut (areenile on astumas rahvusvahelise hariduse ja kontaktvõrgustikuga noored) või süsteemsemat tagalatööd või lihtsalt paljude heade juhuste kokkusattumist, fakt on igal juhul see, et rahvusvaheline suhtlus on laiapõhjaline ja horisontaalsem kui iial varem. Eksport, aga ka näitustevahetus, on muutunud sisulisemaks, eesti kunsti nii-öelda rahvuslikke esindusnäitusi varasemaga võrreldes eriti välja ei viida, kuigi ka kultuuridiplomaatial ja ametlikumatel formaatidel on ekspordi toetamisel endiselt oma oluline osa. Järjest rohkem on meie kunstnikke hakatud kaasama otse rahvusvahelistele grupinäitustele, enam on individuaalset koostööd ja selgelt sihitud dialoogilisi projekte. Oleme kunstimaailmas kohal võrdsetena ja see on muidugi väga keeruline ning konkurentsitihe maastik, kuhu Eesti kunstirahastuse pinnalt maanduda. Professionaalsete loovisikute ja vahendajate mobiilsus on seejuures väga oluline, koduateljeest rahvusvahelist karjääri tänapäeval ei korralda. Väga paljud tegevkunstnikud osalevadki aktiivselt residentuuris maailma eri paigus, mitmed ei elagi enam Eestis.

Täielikust lõimumisest globaalse kunstimaailmaga on muidugi vara rääkida, aga rõõm on näha ka seda, et viimastel aastatel on Eestisse jõudnud taas väga arvestatav hulk väliskolleege, nii uurimisreisidele kui ka ise esinema ja kureerima. Eestis toimuv on samuti rahvusvahelise kunstielu osa, meie märkamise ja märgi mahapaneku seisukohalt on siinsete näituste ja sündmuste aktuaalsus vähemalt sama oluline kui üksikute Eesti kunstnike edukas esinemine mujal. Need on ühendatud anumad. Seega on oluline panustada ka siinsesse kunstiellu, näituseasutustesse, professionaalidesse – uskuda endasse ka siin. See on eriti oluline nüanss kunsti rahastamise kontekstis. Praegu läheb päris suur osa kunsti avalikust rahastusest just väljapoole suunatud tegevusse. See peab kindlasti olema kasvav trend veel mõnda aega, kui soovime anda Eestis peituvale kunstipotentsiaalile väärikaid võimalusi, aga ka kohapeal tuleb eesmärkide seadmisele ehk kriitilisemalt otsa vaadata, näha kunstipilti suurema tervikuna. Võru, Narva, Tallinna, Tartu või Haapsalu kunstinäitused peaksid sündima rahvusvahelisele kunstiväljale. Kindlasti ei saa väita, et see välistab sisulise töö sealse publikuga või kunsti massidesse jõudmise (pigem vastupidi). Unustada ei saa ka kunstnike loometingimusi, produktsioonivõimalusi või mõnes siinses residentuuris kunstnike võõrustamist.

Kui rääkida läbimurdest – ja ma olen veendunud, et peagi saab seda protsessi juba rahulikult nii nimetada –, siis selle taga on nii väga head ja pühendunud kunstnikud kui ka taustajõududena inimesed, kes on meie oludes teinud imet. Me ilmselt ei aima, kui palju isiklikku sümboolset ja reaalset kapitali, ületundidega mõõdetamatut sotsiaalset panust, on iga väikese või suurema eduloo taga. Näiteks Temnikova ja Kasela galerii võis kunagi kõrvalt vaadates tunduda ju täielikult hullumeelse avantüürina, aga nüüd on neil sees nii suur hoog, et paratamatult tõmmatakse ka seisvamat vett endaga liikumisse kaasa. Nende mõju Eesti mainele rahvusvahelisel kunstimaastikul on vaieldamatult väga suur. Arenguruumi on kunstituru vallutamiseks muidugi veel kõvasti, aga juba on näha positiivseid tendentse ka teiste galeriide ja algatuste poolt ning tähtsusetu ei ole ka Eesti kunstnikke esindavate välisgaleriide roll. Samamoodi on oluline meie rahvuspaviljon Veneetsia biennaalil: see on siiani ka riikliku rahastuse üks prioriteete ning senise kogemuse põhjal võib jätkuvalt kinnitada, et panused on olnud põhjendatud. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse roll „plahvatuse“ ettevalmistamisel on olnud mõõtmatu. Tuleb ainult loota, et hoolikalt paigaldatud laengud kõik ka vajalikku sädet saaksid. Siis võib kindel olla, et juba lähiajal tasub Eesti kunsti käekäigust huvitujatel vaadata tähelepanelikumalt nii Miami, Londoni, Brüsseli, New Yorgi kui Genova poole. Seda siis järgmiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar