Pealelend – Maria Arusoo

REET VARBLANE

sirp_2016_43_0023__art_r1

29. X – 5. XI on Kanuti gildi saal ja Telliskivi loomelinnaku Punane maja taas NU performance’i-festivali päralt. Seekord on selle kureerinud Maria Arusoo ja tõstatanud taas kehateema. Festival on pealkirjastatud „Corporate occult_let’s talk about the body baby“ („Keha varjutamine_ rääkigem kehast“). Festivali kava: www.saal.ee/nuperformancefestival

Milleks käsitleda 2016. aastal performance’i-festivali raames kehateemat?

Maria Arusoo: Mu huvi ei ole korrutada ja läbi mängida olemasolevaid, aastakümneid käibel olnud kehakäsitlusi ning otsinguid. Pigem olen proovinud astuda välja käibivast patriarhaarsest kõnepruugist, ja seda mitte lavalaudadel, vaid igapäevaelus.

Poliitiline õhustik, mis muutub aina agressiivsemaks ja ksenofoobsemaks, neoliberaalne edu- ja eksimatusekultus, šovinism ja vägistamiskultuurist kantud kõnepruuk on tekitanud olukorra, kus noore naisena tunnen ennast ebakindlalt ja tihtipeale ka ohustatult, elan nagu võõrandatud keskkonnas.

Järjepidevalt olen otsinud pidepunkte, kus tunneksin ära oma hääle, kus oleks dialoog, mõtete vahetus ning võimukorrast eristuv kõnepruuk. Olgugi et mu mõttekaaslaste hääled ei ole võrdselt kuuldaval, on need olemas nii meil kui ka mujal ja mitmed nendest ühinevad meiega oktoobri lõpul, novembri algul NU performance’i-festivalil.

Festivaliga alustades oli mulle kohe selge, et tahan tegeleda kehaga, kuid lähtuvalt praegusest poliitilisest kontekstist, mitte niivõrd performance’i-kunsti ajaloost.

Tahtsin luua keskkonna, kus keha ja sugu, mis on midagi väga personaalset ja alati intiimset, on käsitletud poliitilise platvormina. Panin fookuse äärealadele surutud narratiividele ja püüan koos osalejatega leida keelt, mis ei taastooda patriarhaarset võimukorda ja mille abil tahame kõneleda kehast, seksuaalsusest, soost, intiimsusest. Toon lavale lood, kus on paljusust, ebatäiuslikkust, haavatavust, läbikukkumist, osalust ning kus isegi alles otsitakse ennast. Sean küsimuse alla ja tahan mõrastada kehaga kaasnevaid ootusi, stereotüüpseid kuvandeid.

Kaitsekihi mahavõtmine ja haavatavus ei pruugi tähendada halamist ja nutmist, vaid uut astet avatuse poole ning vastuhakku neoliberaalsele edukultuurile. Haavatavus ei pea olema ohvripositsioon, see on ka tugevus. Tugevus olla mina ise või vähemalt veidike ausam iseenda ja teiste suhtes.

Festivalil käsitletakse kolme domineerivat võimutööriista – kapitalismi, kolonialismi ja patriarhaalsust – väga intiimsete ja privaatsete lugude kaudu. Kunstnikud lähenevad neile teemadele mitme nurga alt. Kokku on see üks kollaaž, mis on väga isiklik, esitab küsimusi, laeb ja pakub mõtteainet.

Mulle oli oluline tuua keha taas fookusesse mitte niivõrd kehapiiride kompamise ja sellega eksperimenteerimise abil, vaid keha vaatlemine narratiivi ja lähtepunktina, et rääkida konstrueeritud ja muutuvatest soorollidest, nende poliitilisest tähendusest, kuid ka mõjust meie arusaamale armastusest, lähedusest ja intiimsusest. Tahaksin seada vaatluse alla piiriküsimused – lava ja vaataja, küber- ja füüsilise reaalsuse, intiimsuse ja vägivalla, peegeldada meie muutuvas ühiskonnas ja aina kiirenevas elus, mil lähisuhted on kolinud internetti, kehalisust, empaatiat ja paljusust.

Ma ei soovi elada ühiskonnas, kus „to grab by the pussy“ on uus normaalsus ja aegunud soo, seksuaalsuse kehakuvandite ja partnerlussuhete arusaamad on ikka veel normatiivsed.

See ei ole rünnak, vaid kutse avatusele ja ärkvelolekule – soovile lubada domineeriva narratiivi kõrvale ka teisi hääli meie ümbert.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht