Pealelend – Kaja Kann, auhinna määraja

REET VARBLANE

Rahvusvahelisel tantsupäeval autasustati etenduskunstide väljal tegutsejaid. Zoja Kosmodemjanskaja nimeline preemia pole küll päris tavaline ühe valdkonna autasu, aga et see antakse üle tantsupäeval ja sellega tõstetakse esile praegusaegse etenduskunsti lätteid Eestis (nii seisab pressitekstis), siis osutab see siiski tantsu- või vähemalt etenduskunstile. Tänavune laureaat on Sandra Jõgeva. Ega ei jõua küll üles lugeda, kus ja mida Jõgeva kõik teinud on, aga siiski: miks selline valik?

Tantsupäeval antakse Zoja Kosmodemjanskaja nimeline preemia välja just sellepärast, et veel kord rõhutada etenduskunsti lätteid Eestis. Nimelt on koreograafid alati tegutsenud omakeskis, ilma suure vastanduseta balletiteatrile või traditsioonilisele sõnateatrile. Kanuti gildi saalis tööd alustanud koreograafid on oma nahal tundnud, mida tähendab olla see Teine. (Kanuti gildi saali tegevust korraldab mittetulundusühing Teine Tants). Ma ei ole kindel, kas Vanemuise või Estonia baleriinid teavad, kes on Sandra Jõgeva ja mida ta teeb, aga meie teame ja meile ei ole tähtis, kas kunstnik laulab, tantsib või lööb trummi.

Praegusaegsete koreograafide ruum on alati arvestanud ka Teisega. Isegi kui dialoog on toimunud vaid ühe koreograafi peas, on see ometi vestlus arhitektide, matemaatikute, filmikunstnike, fotograafide, kujutavate kunstnike ja filosoofidega. Pigem tunneme end võõrana teatrirahva hulgas, nüüdiskunstnikega on meil vägagi ühine keel. Nad on tegutsenud performatiivselt ning see, et selline mõtteviis on Eesti kultuuris kasvanud välja rohkem koreograafia pinnalt, mitte klassikalise sõnateatri rüpest, on lihtsalt juhus või paratamatus.

Zoja Kosmodemjanskaja nimelise preemia saab Sandra Jõgeva, sest tegemist on inimesega, kes ei sõida moevoolus, kellel ei ole igas institutsioonis toetajaid, sõpru. Ta tegutseb imelikes hallides tsoonides, tema tööd ei ole saavutanud institutsioonide ja žüriide silmis seda kõige-kõige staatust. Sandra Jõgeva tegeleb hoopis millegi muu kui võistlusega parima nimetuse pärast. Ta ei karda kaotada positsiooni, ta on julge, karm ja otsekohene. Jah, tulemus võib sageli olla inetu ja robustne, alati on oht saada kaela solvangute laviin, nii et hoia ja keela.

Tegemist ei ole elutööpreemiaga, see ei ole seotud ka ühe saavutusega, vaid tunnustame tervikut: kogu Sandra Jõgeva olemist ja elamist, mida tahes ta ka ei tee. Räägime tänasest päevast, kuid võtame arvesse ka eelnevat ja kujutletavat tulevikku.

Nagu Sandra Jõgeva vastanduvad ka preemia loojad peavoolule. Meil ei ole nominente: võistlus on alatu, alati jääb keegi ilma ja on kaotaja. Tahame selle preemia anda Sandra Jõgevale, et tal jätkuks jõudu võidelda oma ideede eest ja et ta leiaks selle kõrvalt ka mahti kunsti teha. Me ei tea, kas sellest saab traditsioon, me ei ole selle peale mõelnud. Loodame, et mitte. Ideaalis soovime, et institutsioonid oleksid veidigi paindlikumad ega hoiaks kinni oma kastidest ja lahterdustest. Preemia mõte ei ole võtta taas riigilt ülesanded ära, vaid suunata institutsioone reageerima reaalsusele.

Lõppude lõpuks elame kõik ühe sinise taeva all, nagu ütles kunsti rahastamise teemat lahates Maike Lond Malmborg oma lavastuses „10 journeys to a place where nothing happens*“ ehk „10 reisi paika, kus ei juhtu mitte midagi*“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming