Pealelend: Jaan Elken

R. V.

Jaan Elken, kas Tartu ülikooli tänavuste maaliosakonna lõpetajate puhul on midagi, millele sa maaliõppetooli professori ja bakalaureuse- ja magistriõppekavade programmijuhina tähelepanu juhiksid? Magistritasandi lõpetaja Veiko Klemmer (1985) rabab oma näituseprojekti mastaapsuse ja sundimatu kunstiküpsusega (komisjonilt üksmeelselt kõrgeim hinne).  Tema päralt oli kogu Tartu Kunstimaja II korrus. „Kui kevadele järgneb sügis” on võimsalt komponeeritud maalisari, mida saadab pulseeriva heliga videopilt, läbiv teema on „tuleviku maailmad”. Klemmeri kahe aasta tagune bakalaureusetööga alustatud lugu oleks otsekui rafineeritumal tasandil, filosoofiliselt mitmekülgsemalt ja eri suundades edasi hargnenud. Diskreetset, olustikuliste detailidega minimalismi ja hillitsetud  sci-fi-likku realismi on oskuslikult tembitud metafüüsilise ruumimõjuga kõiksusekujutustega ja kuigi Klemmeri maalitehnilised valikud viivad teda üha lakoonilisema eneseväljenduse poole, näeb näitusel ka meisterlikult, n-ö ökonoomse maalilisusega maalitud figuraalseid lahendusi: Adamat, Evat, paarismaali astronaudist.

Siin leidub midagi nii Star Treki ja Christopher Pike’i sõpradele, õnneliku lõpu fännidele kui  negatiivsetest tulevikustsenaariumidest innustunud block-buster’ite kummardajatele. Klemmer, kes kultuuriministeeriumi Viiralti stipendiumi ja ülikooli Dora reisistipendiumi toel veetis enne lõpuspurti mõne aja Londonis ja New Yorgis, läbis maalieriala 3+2 programmi n-ö ühe soojaga, ilma katkestuseta, juttis ja tundub, et see on jätkuvalt optimaalseim variant.

Kunstniku puhul ei saa küll kunagi täpselt kellegi või  millegi lõplikku valmidust prognoosida – elukutse seisneb pigem pidevas teelolekus ja elukestvas juurdeõppimise valmiduses. Pean õigeks, et ka kolmeaastased bakalaureuseõpingud vormistatakse jätkuvalt näituseprojektideks, tihti annavadki diplomitööd aimu üliõpilaste tegelikest võimetest ja paari kuuga toimuv küpsemine on hämmastav. Liisi Ördi (1984) „Ruumi sünergeetika” Kunstimaja galeriis  oli mõjuv abstraktse kunsti võtete manifestatsioon, erinevate stilistikavõtete puhastustules on autor suutnud vajalikku kunstiküpsust demonstreerida. Abstraktne kunst, mis vajab teatud sügavuse saavutamiseks isiksuslikku küpsust, ei ole just igale noorele autorile sobiv väljakutse. Kivisilla pildigaleriis on eksponeeritud veel Maarja Nurga (1987) maalinelik „Statisti oivaline etteaste”. New Yorgi koolkonna võtmes  maalitud suureformaadiline sari, kus pastoosselt pillav, otse tuubist pigistatud värvimassi käsitlus on pooltoonidest hoolimatult ülevaatav, sai komisjonilt kõrgeima hinde. Koos Kerli Kurikkaga (1986), kelle abstraktsetest maali-installatsioonidest sai lõputööde komisjonilt enam kiita tema videoanimatsioon maalikavanditega, ja Anna Hõbemäega (1986), kes eksponeeris nelja tomwesleylikku pop-abstraktsiooni,  võib täheldada Tartu noorte naismaalijate innustumist vähemalt lõputöö teemade valikul abstraktsest suunast maalikunstis. See on ootamatu, kuna kõik neli on seni oma tugevust näidanud just stuudiomaalis ja figuratsioonis.

Last, but not least, bakalaureusediplomini jõudis ka Raido Kikas (1986), kelle must-valge-halli gradatsioonides maalitud neli pikseldatud kaadrit on inspireeritud  võitluskunste kasutavast arvutimängust, Kivisilla pildigaleriis jäi tema kanda machokohaloleku markeerimine, komputeriseeritud ja meelelahutuslikku vägivalda tarbivale sootsiumile osundamine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming