Pealelend: Eero Epner

Reet Varblane

Kas Mikkeli muuseumi näitus on üks Enn Kunila kogu väljapanekute reas või toote selle kaudu esile midagi uut eesti kunstiloos?

Minu arvates on selle näituse fookus mujal. Kuigi võis ette arvata, et selline näitus on publiku seas populaarne niigi, oli seekord võimalik katsetada mitmeid kunsti tutvustamisega seotud ideid ja haridusprogramme. Näiteks jätsime näituseruumi seinad vaid töödele ning kolisime saalitekstid, lisamaterjalid jms tahvelarvutitesse, mida kõik saavad laenutada. Selle heaks töötati koostöös muuseumiga välja spetsiaalne arvutiprogramm, mis jääb ka edaspidi muuseumi kasutada. Samuti andsime välja laste värviraamatu jne. Kuid võib-olla laiemas plaanis juhiksin ennekõike tähelepanu sellele, et kui sageli kurdetakse kunsti kadumise üle meediast, siis koostöö Õpetajate Lehe ja Eesti Päevalehega (ja varasem koostöö „NO99 kunstikoolide” raames ERRiga) ütleb, et meedial on tegelikult täiesti olemas huvi kunsti tutvustada. Muide, raha selle eest ei küsitud. Piisab lihtsalt idee väljapakkumisest ja materjalide ettevalmistamisest. See võimalus, usun, on olemas kõigil kunstiväljal tegutsejatel, nii et julgustan seda kasutama.