Pealelend – Art Allmägi, skulptor

Reet Varblane

Te kureerisite möödunud sügisel Jass Kaselaanega Pärnu uue kunsti muuseumi kujurite liidu aastanäitust ja valisite selleks praeguste kuraatorinäituste kohta üsna omapärase vormi: külastasite väga paljude skulptorite ateljeesid ning esitasite igaühelt ühe vana ja teise uuema teose. Meie noor(em) installatsiooni­kunst on võitnud üsna võimsalt tähelepanu nii Eestis, aga ka väljaspool, kui mõelda kas või Kris Lemsalu ja Katja Novitskova peale.

Kuidas hindate Eesti skulptuuri ja installatsioonikunsti ehk siis kolmemõõtmelise kunsti seisu? Kas on mõni kunstnik, kes on teie meelest iseäranis huvitav ja miks?

Mina Eesti skulptuuri ja installatsiooni tervikuna ei käsitle, vaid lahutan need eraldi üksusteks. Minu hinnangul on praegu Eesti installatsioonikunsti kõrgaeg, kusjuures seda ei näe ainult skulptuurieriala lõpetanud kunstnike loomingus, vaid installatsioonihullus on tabanud mitme valdkonna kunstnikke.

Näiteks Tallinna Kunstihoones hakkas noorte maalikunstnike näitusel „Can’t go on, must go on“ silma, et uute lahenduste otsingutel on liigutud lõuendilt ruumi, installatiivsete lahenduste poole. Samuti võib maalikunsti mõnda kuumemat nime nagu Kristi Kongit ja Laura Põldu pidada ka installatsioonikunstnikeks. Häid installatsioone teevad ka muu valdkonna kunstnikud Raul Keller, Johannes Säre, Jaanus Samma, Dénes Farkas jt. Kui vaadata kas või Köler Prize’i näitust, siis on seal esimesest korrast siiani installatsioonikunst tugevalt esindatud olnud.

Noorema põlvkonna skulptorite hulgas pole pärast 2000. aastaid kunstiväljale tõusnud ühtki kunstnikku, kes tegeleks ainult nn klassikalise skulptuuri, modelleerimise ja vormiga. See nišš on nooremate skulptorite poolt täiesti täitmata. Kui keegi ka modelleerib, siis näitusesaalis eksponeeritakse sellised tööd installatsiooni osana.

EKA skulptuuriõpe on viimase paari­kümne aastaga suure muutuse läbi teinud ja põhirõhk ei ole enam niivõrd modelleerimisoskuste omandamisel. Tartu kõrgemas kunstikoolis lõpetab peaaegu igal aastal ka mõni hea modelleerija, kuid nende tegevus liigub kooli lõpetamise järel aladele, kus näitusekunstiga kokku ei puutu.

Loomulikult on ka üksikuid vastupidiseid näiteid, kuid kui välja tuua suurem tendents, siis tundub, nagu oleks valdkondade jagunemine skulptuuriks ja installatsiooniks põlvkonnapõhine. Sisuliselt on kolmemõõtmeline kunst jagunenud kaheks Kirke Kangro, Neeme Külma ning Johnson ja Johnsoni saabumisega eesti kunsti: vanem põlvkond on rohkem skulptuuri-, objekti-, modelleerimis-, vormi- ja materjalikeskne, noorema põlvkonna skulptorite põhirõhk on kõikvõimalikel installatiivsetel lahendustel. Viimase viie aasta tendents installatsioonikunstis on ka see, et kui varem oli näituste põhirõhk kontseptsioonil, siis nüüdseks on see nihkunud objektist, ruumist, vormist ja materjalist saadava taju- ja aistingukogemuse suunas.

Iseäranis huvitav on ikkagi eelkõige kunstniku professionaalsus omal alal, olgu selleks Riho Kulla mõned superhead kompositsioonid, Tõnu Maarandi mõjusad portreed, Jass Kaselaane näitus „Valgus on meie jõud“ või Raul Kelleri isikunäitus „What You Hear Is What You Get (Mostly)“. Loetelu võiks veel pikalt jätkata.

Kedagi, kes installatsioonikunstnike hulgas teistest jõulisemalt silma hakkaks, eraldi ma välja tuua ei oska. Kuid Eesti installatsioonikunsti üldine tase on kõrge.