PEALELEND: Anders Härm, EKKMi juhatuse liige

R.V.

EKKM ehk Eesti Kaasaja Kunsti Muuseum alustas Marco Laimre näitusega „Sedasi! Kütkestuse kultuur” oma neljandat hooaega. 2010. ja 2011. aastal toetab EKKMi tegevust programm – „Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011”. Sel perioodil on plaanis nii näitusetegevus kui maja renoveerimine, milleks loodate leida EASi tuge.  Sa räägid pressitekstis ka EKKMist kui avalikule institutsioonile vastandatud institutsioonist, mille üks ülesanne on luua muuseumist kui sellisest kummaline kujutlus ehk hõivata ühtpidi kaasaegse kunsti muuseumi koht, ent seejuures pidevalt küsida, milline kaasaegse kunsti muuseum õieti olema peaks. Milline koht on EKKMil Eesti kunstielus  ja millisena kujutate seda ette rahvusvahelises kunstisuhtluses viie-kümne aasta pärast? Täpselt on seda muidugi raske ennustada, aga usun, et hõivame suhteliselt keskse positsiooni Kumu ja Kunstihoone kõrval. Erinevalt Kunstihoonest ei istu meil kukil kohati ikka hüperjaburate ambitsioonidega Eesti Kunstnike Liit ja erinevalt Kumust ei ole meil afirmatiivset rolli rahvuskultuuri  kantsina. Seega saab EKKM sisuliselt olla täpselt nii hea, dünaamiline, poliitiline, poeetiline, intrigeeriv ja radikaalne, kui me ise suudame seda teha. EKKM asub suurepärases kohas: Kultuurikatla kõrval Põhja puiestee 35. Ühte normaalsesse pealinna on vaja kaasaegse kunsti muuseumi ja kaasaegne kunst vajab ilmselt praegu eestkõnelejaid rohkem kui kunagi varem.

Loomulikult on EKKMil vaja  kõigepealt stabiilset eelarvet, sest isejuhtimise ja vabatahtliku tööga saab minna üksnes teatud maani. Leppisime omavahel kokku, et oleme sinnamaani jõudnud, kus on vaja institutsionaalses plaanis jõuda järgmisele tasandile. Seejärel on vaja investeeringuid, et võtta maja aasta läbi kasutusele ning jõuda kunagi paari aasta pärast ka juurdeehituseni, et tekitada muuseumile lisaks üks suurem 300-ruutmeetrine  näitusesaal ning kollektsiooni hoiuruumid. See kõik sõltub paljuski Eesti kultuuripoliitikast, mida loodame oma sümboolse kapitali realiseerimise abil mõjutada. Rahvusvahelises plaanis näeme EKKMi Põhjamaadelt viimase kümnendi jooksul Madalmaadele liikunud uusinstitutsionalismi eksperimentaalse vaimu kandjana. Otsime traditsioonilise kodanliku avaliku institutsiooni mõiste ja public  – private, partnership’i, loomemajanduse ja teiste neoliberaalsete ideoloogiate poolt loodud võika uusavalikkuse mõiste (à la Solarise keskus) vahel kolmandat teed, mida nimetame siis „vastu-avalikkuseks”. Seda „vastu-avalikkust” hakkamegi ehitama päris algusest, esitades kõige lihtsamaid küsimusi muuseumi kui sellise kohta, muusemi kui avaliku institutsiooni kohta. Nii nagu EKKM erinevalt paljudest  alternatiivsetest institutsioonidest üleidentifitseerus „suure” institutsiooni kuvandiga, nii kasutab ka meie kontseptsioon paljuski klassikalisi avalikkuse adresseerimise viise, aga hoopis teistel eesmärkidel, et luua teistsuguseid ettekujutusi avalikkusest, teistsugust avalikku praktikat. EKKM nagu ka äsja formeerunud Kaasaegse Kunsti Liit on omaalgatusliku institutsioneerumise tulemus, need sünnitas  vajadus kaitsta paremini kaasaegse kunsti huve, mida olemasolevad institutsioonid väga hästi ei tee.

Küsinud R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming