PEALELEND: Al Paldrok

R. V.

Al Paldrok Mida pakub tänavune „In graafika”? Kas on tegemist ühtse kontseptsiooniga või on taas laiapõhjaline näituste popurrii? Kui viimaste aastate põhinäitustel on järjekindlalt eksponeeritud ambitsioonikate nimedega kunstnikerühmitusi Ameerika avarustest, siis tänavu-aastane festival pöörab pea taas õhtumaa ebautoopiate suunas. Prantsusmaal tegutsev ja Marseille’s peakorterit pidav Le Dernier  Cri Kamikazegrupp ühendab võrgustikuna ülemaailmset kunstnikegängi, särisevate talentide spektrit mitmelt kontinendilt. Pealuud, veristamine, meditsiiniline õudus ja vägivald on õudust tekitavalt esileküündivad tolle kunstivabriku produktsioonis. Raevukas, metsikult vibreeriv kaootiline elu pulseerib läbi igast prindikorrast, mille nad trükipressi alt on läbi tõmmanud.

Raamatud, koomiksid, monograafiad, trükimeediumi kunstiobjektid ja lipulaevana ajakiri Hopital  Brut. Staatilisele kunstile lisanduvad videoteosed ja animatsioonfilmid – metsik audiovisuaalne turmtuli. „In graafika” alapealkirjaks ongi seekord kirjutaja Marinus de Ruiteri „Le Dernier Cri” käsitlusest pärinev termin [Obsessions on Paper – Mental Discharge], mille eestikeelne tõlge võiks olla „vaimne vabanemine”, „mahalaadimine”, „tühjakslaadimine”. Seda sorti fenomeni esindavad eelkõige InG peaesinejad ja sedasama otsitakse ka kodumaisest kunstist kõikvõimalikes  avaldumisvormides. Festivali kodumaiseks peaesinejaks on seekord üllatuslikult Eduard Wiiralt. Soome helilooja Juhani Komulainen on teoks teinud oma kinnisidee: jälitanud (ja omandanud) Nelly Stulzile kuulunud kunstniku Pariisi perioodi varajaste unikaalsete joonistuste ja kavandite kollektsiooni, millest suur hulk eesti publikust pole kuulnudki. Nelly Stulz oli ühtaegu nii Wiiralti metseen kui armuke ja kahtlemata elu suurim armastus. Siin ei ole tegemist  „Kaameli” ega „Muhu tüdrukuga”, vaid selle keerulise suhtedraama mentaalsete vaimupeegeldustega, pöördeliste momentidega eesti kunsti alustalades. Peeter Allik toob Pärnusse Kursi koolkonna kuulsusrikka ajaloo aukirjad ja ordenid. Irooniline(?) kogum ühiskondlikust tunnustusest, mille väärtust ei kajasta ei metalli ega karra sisaldus, vaid nendesse manatud sõna. See raske sümboolne taak sunnib terveid põlvkondi üksteise järel rügama vaimse proletariaadina  kehval kultuuripõllul ja see enesehävituslik mahalaadimine on üle pelgalt alalhoiuinstinktist. Vaimne tasakaalutus ei ole viimase aastasaja trend: juba ürgajal elas inimene oma madalaid kirgi välja käelise tegevuse kaudu. Üle kogu maailma kogutud kivijoonistel kujutatu on kahtlaselt sarnane tänapäeva õhtulehtede teemadega: krimikroonika ja pornograafia ei ole mitte inimkonna arenguga kaasnenud pahed, vaid aegade algusest meid saatnud kirjeldamatu  tung võimu, vägivalla ja suguühte ning nende kolme igasuguste vahevormide kombineerimise järele. Kirvega pähe ja naine siia! Kunagised EdelaEesti anarhistid noore kunstikirjutaja Marian Kivila dirigeerimisel uurivad discharge’i nähtust nihestatud inimpsühholoogia kaudu. Luulud, paranoiad, vandenõuteooriad, maavälised olendid ja vaimsed hälbed, subjekti-objekti suhte ähmastumine – see kõik on ammendamatu kunsti kanaliseeringu allikas. Ladina- Ameerika  carloscastanedaliku pärandi transformatsiooni sealsesse nüüdiskunsti esitleb Chile Voodoo (Tšiili) eksootiline ekspositsioon, masside mässu Marko Nautras, setu hironymusboschilikke piltmõistatusi Toomas Kuusing.

Ei saa ka seekord puudu olema noortesektsioonid, klassikute paraadid ega InG satelliitnäitused üle Pärnu. Laiapõhjaline näituste popurrii või ühtne kontseptsioon? InG traditsioon kontseptuaalses plaanis on alati olnud tekitada segadusi ning  reageerida ülikiiresti ühiskonnas toimuvale. Festivalil on alati olnud küll keskne temaatiline peanäitus, kuid kontseptuaalseks kehandiks on olnud haarata õhus tukslevat pulssi siin ja praegu viimase aasta loomingulise jõu kaasamise piiramatu vabadusindeksiga iseseisvate personaal- ja rühmanäituste vormis veel enne avalikku defineerimist. See on vaba mõtte taimelava. Miks nii? Väidan, et tänapäeva kunstimaailmas produtseeritavad nn „ühtse kontseptsiooniga”  teemanäitused, kus kunstiteos on taandatud vaid illustreerivasse funktsiooni, on oma aja ära elanud ja degenereerumisprotsessis juba isegi kontseptsiooni terminit alavääristavad. Eesti kontekstis on see 1990ndate kapitalismivaimustuse rudiment, mille koht on ammu ajaloo prügikastis. Tarbimisühiskonnaga paaniliselt kohaneda püüdvad fikseeritud tähendustega kultuuritombud, püüavad „intellektuaalselt” läbinämmutatuna olla kergesti haaratavad  tooted. See on ummiktee, mis peletab ajudega inimressursi kujutavast kunstist eemale. Populaarteaduslik funktsioon sobib hästi projektikesksesse sootsiumi ja aitab trendi laineharjal kindlasti ka leida finantseerimist, kuid mõtlevale inimesele on ta lihtsalt igav. Homo sapiens põlgab readymade-maailma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming