Pealelend

Piibe Piirma  

12. – 16. IX peetakse Tallinnas kolmandat korda “Plektrumi” festivali. Kultuurifestival on viimasel ajal trendikas nähtus. Mis tähendus on “Plektrumi” festivalil? Mis eristab seda teistest?

Piibe Piirma: “Plektrumi” nimeline üritus toimub juba viiendat korda, teist korda nii suure festivalina. Varem oli tegemist klubiürituste sarjaga, nüüd võime uhkusega rääkida klubist väljunud meediakunsti festivalist. Elamegi festivalide maailmas ja siin on ruumi küllaga ka “Plektrumile”!

Teistest kultuurifestivalidest erineb “Plektrum”  mitmeski mõttes: niisuguses mahus meil igal aastal toimuvaid meediakunsti sündmusi ju pole. Teine ja väga mõjuv põhjus, mis motiveerib eelkõige korraldajaid, on publiku ootus ja vajadus kunsti kogeda osalemise kaudu: töötoad, seminar ja VJ-kool on avatud kõigile, kooliõpilastest teaduriteni. Meie soov on teha siiski kõigile selgeks, et muusika ja pilt on mõlemad olulised, kunstnike väljendusvahendite skaala on piiramatu ja VJ võib olla peaaegu igaüks. Möödunud aasta arglik katse külastajale tehnilist ja teoreetilist tuge pakkuda ja kõiki tegutsema julgustada sai üle ootuste sooja vastuvõtu osaliseks: meie töötoad olid huvilisi täis ja “Plektrumi” meediakunsti osa oli üle ootuste menukas. Ju siis on “Plektrumit” vaja.

Tänavu küll vaid mõne päevane, aga see-eest tõhusalt tihe programm annab huvilistele võimaluse kogeda oma esimese videomiksimise programmi loomist, olla audioinstallatsiooni valmimisel kaastegev ja meisterdada-tinutada odavatest materjalidest huvitavaid helimasinaid. Tehnoloogiat ja kunsti ei ühenda nii otseselt just paljud meie kultuuriüritused: mõiste “uus meedia” kõlab siiani uhkelt ja oleme rõõmsad, et suudame ses vallas olla võrdväärsed Põhjamaade samalaadsete festivalidega, olgu siinkohal näitena välja toodud Helsingis “Pixelache”.

Tänavune “Plektrumi” festival peetakse ühendava deviisi “Minu ruum” all. Kui võrrelda seda eelmise aasta festivaliga, mida tahaksid esile tuua?

Marge Paas: Käesoleva aasta festivali üks peaeesmärk on  viia kunst avalikku ruumi. Teema all “Minu ruum” võib igaüks ise märgistada oma ruumi, mõelda selleks kas füüsilise või virtuaalse keskkonna. Tahame käsitleda meid ümbritseva ruumi võlusid ja ohtusid: näiteks kaalutakse Secondlife’i, on-line virtuaalse maailma Eestis kasutamise võimalust (http://www.secondlife.com/), et  luua Eesti Vabariigi virtuaalne saatkond, sest andmete väärkasutamine on ületanud tegelikkuse piirid. Kümne aasta tagused ulmefilmid hakkavad, mitte küll oma mastaapsuselt, aga sisult reaalseks saama. Reaalsemaks on muutunud ka meie endi tegevus: festivali käigus toimuvad Tallinna linnaruumis ka tegelikud kunstiaktsioonid (lasertagging, videokuup, välikino ja mobiiltelefonide projekt, vt kava festival.plektrum.ee). Järelikult tegeleme endisest enam nii teoreetilises kui praktilises plaanis küsimustega, kuidas teha meediakunsti avalikus ruumis nähtavamaks. Ühe meediakultuuri festivaliga ei muuda loomulikult midagi, kuid tahaksime väga loota, et seminarid, kus käsitletakse teemat “Minu ruum”  meediakunstis, annavad põhjust kriitiliselt edasi mõelda.

Kuid ma ei tahaks jääda vaid kriitiliste teemade juurde. Festival käsitleb eelkõige visuaalseid helisid. Käesoleva visuaalsete helide festivali raames saab helide ruumis liikuda mitte ainult muusikat kuulates, vaid ise kaasa lüüa helikunsti töötubades. Loodan, et teema “Minu ruum” jätkub ka tuleva aasta festivalil ja tänavuse festivali küsimustele annavad vastuse ka teised meie meediakunstnike loodud kunstiaktsioonid.