Paul ja Kristjan Raua näituse lõppemise eel

Mai Levin

 

Kristjan Raud. Poeet (Inspiratsioon).

 1928 – 38, Paul Raud. Kasesalu.

1900-1901, õli. pliiats, tušš, guašš. Repro

 

Täna oodatakse kõiki huvilisi Kumu auditooriumisse konverentsile “Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud”.

Kl 10 – 10.20 Kumu direktori Sirje Helme tervitussõnad; kl 10. 20 – 11 Düsseldorfi Ehrenhofi lossi kunstimuuseumi maaliosakonna juhataja Bettina Baumgärtel, “Eestimaalastest professorite osa Düsseldorfi kunstiakadeemias”; kl 11 – 11.40 Kumu kuraator Tiina Abel, “Daamid poolpöördes. Paul Raua portreeloomingu taustast”; kl 11.40 – 12.20 Mart Kivimäe, “Sümbolismi kultuuri rahvuslikkus ja rahvusvahelisus”; kl 12.20 – 13 Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialist Mai Levin, “Kristjan ja Paul Raud omaaegse kunsti kontekstis”; kl 13.40 – 14.20 folklorist Elo-Hanna

Seljamaa, “Rahva ja rahvuse, traditsiooni ja modernismi dünaamika Kristjan Raua vaadetes”; kl 14.20 – 15 Ateneumi teadur Erkki Anttonen, ““Kalevala” illustreerimisest”; kl 15 – 15.40 folklorist Ülo Tedre, ““Kalevi-poja” uurimine ja väljaandmine 1920. – 1930. aastatel”.

 

Vähem kui pool sajandit tagasi arvati üldiselt, et juugendstiil oli üks veider stiil, mis jättis vähe väärtuslikku. Veel 1970ndatel kisti Luxembourg’is maha juugendvillasid, et rajada asemele klaasist pangamaju. Meil tähistasid läbimurret Leo Lapini 1970ndate algul ilmunud artiklid juugendstiilist, art déco’st, historitsismist. Koos juugendstiili rehabiliteerimisega hakati vähem kõõrdi vaatama ka dekadentliku sümbolismi ja selle klišeede peale. Hakati taipama, et ei puudu oma dekadents ja klišeed ühelgi voolul-suunal. Sümbolismi uurimine on aastakümnetega laienenud ja süvenenud ning on selgemaks saanud selle laiaulatusliku suuna roll näiteks ikonoloogia ämmaemandana.

Ühtaegu tekkis uurijahuvi selle vastu, millele sümbolism end 1880ndatest peale selgelt vastandas: realismi, naturalismi vastu – see termin on jälle käigus nagu Armeleutemalerei’gi –, mille proosalisus, jutustavus, sotsiaalne suunitlus olid talle vastuvõetamatud nagu impressionismi muljelisuski ja sõltuvus nähtavast maailmast. Ometi need vastandid ei saanud teineteiseta eksisteerida, need mõjutasid teineteist: realism, naturalism, impressionism ja neoimpressionism sümbolismi vormis, sümbolism neid omakorda sisuliselt, püüdes väljendada üksikjuhtumi kaudu üldisi ideid, lasta selles aimata peidetud tähendusi.

XIX sajandi lõpukolmandiku realismi eripalgelisust, naturalismi ulatust ja sotsiaalset paatost taasavastades on mõneti revideeritud ka impressionismi käsitust, on jälgitud selle geneesi ja suhteid teiste suunade-vooludega. Suurte monograafiateni on jõudnud selle eelkäijate (Eugene Boudin) või ebatüüpiliseks peetud esindajate (Gustave Caillebotte) loomingu uurimine. Pariis on mitmete suurte ülevaate- ja isikunäituste kaudu avastanud saksa ja itaalia impressionismi enda omast erineva palge ja seda aktsepteerinud. 1980ndatest peale on toimunud mitmeid suuri “Nordic Light” tüüpi näitusi, mis näitasid impressionistliku valgusprobleemistiku alternatiivsete lahendusvõimaluste küllust Põhjamaade la belle epoque’i najal.

XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kunsti komplitseeritumaks ja objektiivsemaks muutunud ettekujutuse taustal, mis mõjutab paratamatult ka seda muutumist mitte dokumenteerinud vaatajat, pole üllatav Paul Raua väljapaneku retseptsioon kaksikvendade näitusel Kumus. Ei saa öelda, et Paul Raua etüüde poleks enne näidatud. Eesti Kunstimuuseumis on neid eksponeeritud isikunäitustel aastatel 1960, 1965, 1975 – 76, 1985, Rüütelkonna hoone püsiekspositsioonis 2000. aastate algul, korduvalt Kristjan Raua majamuuseumis. Tõsi küll, mitte nii suurel hulgal kui nüüd (ühtekokku 200 teost). Igatahes on Paul Raua maalijatalendi austajaid jätkunud läbi aastakümnete. Mida ulatuslikumalt ühe kunstniku loomingut esitatakse, seda reljeefsemalt tema karakter, mõistagi, esile tuleb, seda selgemaks saab tema koht üldises kunstipildis.

Arvan siiski, et Paul Raua taasavastamise sügavamaks põhjuseks on kitsalt vooluloolise, uuenduslikkusele keskendunud käsituse taandumine kunstiajaloos laiapõhjalise, mingi ajastu kunsti selle paljutahksuses hõlmava käsituse ees. Paradigmade muutus oli tuntav ka kevadel Tartu ülikooli muuseumis peetud klassitsismikonverentsil. Usutavasti ei ole Paul Raud paljude silmis enam igavavõitu, stagneerunud, peamiselt “Muhu raugaga” kunstiajalukku kinnistunud akadeemik. Seda enam, et ka Düsseldorfi akadeemia ja koolkond on aastakümnetepikkuse revideerimise tulemusel soodsamasse valgusse tõusnud, rääkimata baltisakslastest düsseldorflaste kiirelt kasvanud populaarsusest siinsete kunstihuviliste seas.

Paul ja Kristjan Raud moodustavad teineteist täiendades sajandivahetuse omamoodi mudeli: maalija Paul Raud esindab realistlik-impressionistlikku tiiba selle vastuvõtlikkusega ka juugendstiili, sümbolismi, rahvusromantismi suhtes. Kristjan Raud, peamiselt joonistaja, on loomenatuurilt sümbolist. Seda kinnitab tema looming 1880ndate joonistustest kuni viimaste eluaastate töödeni. Tema sümbolismi eripära, selle suhteline ratsionaalsus nagu ka orgaaniline sümbioos realismiga 1890ndatel või Pedaspea-Riguldi perioodil tulenevad ilmselt talupoeglikust Eesti miljööst, kus ta võrsus. Osalt rahvuspoliitilistel põhjustel on meil seni rõhutud tema rahvaluule- ja eeposeainelisele loomingule. Selle kunstilist kaalukust ja tähtsust eitamata peab siiski märkima, et ta oli juba sajandivahetusel küps kunstnik, kelle I maailmasõja eelne ja hilisem sümbolism on iseseisva ja suure väärtusega originaalne, sügavalt humanistlik peatükk mitte ainult tema loomingus, vaid kogu eesti kunstis. Niisamuti ei kujuta rahvusliku kunsti arengut ette tema 1890ndate realistlike joonistusteta, milles on tuntav niihästi impressionismi kui ka sümbolismi mõju.

Kristjan Raua kunst on sisulises plaanis universaalne. Tema teostest võiks koostada erinäituse teemal “Mure” ja samas on neis palju elujõudu, mille juurde käib omapärane huumoritaju: tarvitseb vaadata kas või tema “Magavat Kalevipoega”. Tema kunsti ilmestab läbi erinevate perioodide naiviseeriv joon, kord lõbustades ja ajastu stiilile silma tehes, kord oma tundelisusega liigutades. 1919. aasta ülevaatenäituse puhul panid noored vihased mehed Kristjan Rauale tema tundelisust pahaks, ent eesti kunst oleks selleta vaesem, nagu see oleks vaesem tema mehise monumentaalsuseta. Need on ühe ja sama medali kaks külge. Kumu näituse valik peaks andma ettekujutuse nii Kristjan Raua loomingu terviklikkusest kui ka rikkusest. Suuruselt (233 teost) jääb see küll alla 1946. ja 1960. aasta isikunäitusele Kadrioru lossis, millest viimase eriti tugevat resonantsi veel mäletan: Kristjan Raud vastas tollal ülihästi kaasaegse eesti kunsti pürgimustele.

Nüüd juba üle kolme kuu lahti olnud näituse menus on suur osa nii väljapaneku kui ka kataloogi kujundajal Tiit Jürnal, kes on teinud mitmetest hädadest voorused. Üks neist oli etüüdide suur hulk, millest oli võimalik vormistada ainult osa: need saidki eksponeeritud nii, nagu nad on – ja mõju on väga hea. Kas nende väikeste maalide, mille eesmärk pole enamasti olnud harjutamine või ettevalmistus mõneks suuremaks tööks, nimetamine etüüdideks on üldse õigustatud, sellele oleme kataloogis vastanud “ei ”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming