Pärnu mMoodne on minimalistlik ja väheke väsinud

SIRAM

Pärnu mMoodsa kunsti näitus „Dekoratiivne?“ Pärnu raekojas kuni 22. VI. Kuraator Andrus Joonas.

Kuna dekoratiivsus on kunstis põletav teema, siis on Andrus Joonas valinud seekordse Pärnu moodsa kunsti aastanäituse pealkirjaks „Dekoratiivne?“. Läbi Pärnu raekoja jalutades erilist dekoratiivsust märgata pole, pigem on tegemist minimalismiga. Eks siit ka see küsimärk pealkirjas.

Ühtpidi on see üllatav, sest Joonas on seni kaldunud ikka pigem baroklik-naivistliku bakhanaali kui soliidse mustvalge skepsise suunas. Pärnu koolkonna teine tunnus on peavoolule vastandumine, ja kui Tallinnas vohab roosamanna, siis tuleb Pärnus teha midagi täiesti vastupidist, see on selge.

Kuraator ise esitab oma pea viisteist aastat kestnud performance’ide dokumentatsiooni. Performance’ides ta esialgu loobus cv’st kui tõestusest, et on kunstnik ja lõpuks, pärast mitut avaldust erinevate järeldustega, kuulutas selle protsessi lõppenuks. Kuna protsess on kestnud nii kaua, siis tunduvad need performance’id lausa harjumuspärasena, kuigi projektikeskses maailmas on cv’ta elamine paras katsumus. „Argus on patt“ öeldakse ühes tekstis. Ometi kui hirm on ületatud, võib selguda, et cv on päris hea asi: vahel on endalgi tarvis vaadata, mida ja millal tehtud. Väga praktiline eksperiment igatahes.

VSiis tuleb Jaan Elkeni seeria „Initium novum“, mis on tema kohta väga lakooniline ning mõjub tõepoolset puhtalt lehelt alustamisena. Ootan huviga, kuidas Elkeni seriaal jätkub.

Üks dominante näitusel on Janno Bergmann, kelle mõttelised keerdkäigud väljenduvad alustuseks assamblaažides. Nende hulgas leidub klassikat („Kirjanduslik must ruut“) ja ka uudisloomingut, kus tähendus on antud mitmesugustele leidobjektidele. Need on ilusad, aga kurvad.

Bergmannilt on ka kaks graafilist seeriat, hommage’id Marko Mäetammele, kus on nii veritsevaid maju kui veritsevat meediat. Need tööd said alguse sellest, et Bergmann soovis ühele näitusele Mäetamme kureerida, aga Mäetamm „ei kureerunud“. Tuligi siis kuraatoril endal puuduvad pildid teha. Siit järeldub, et Mäetamm on leiutanud mingi kunsti­tege­misviisi, mis võib vabalt minna kontseptuaalsesse masstootmisse, ja arvestades, et tema algseks tõukeimpulsiks oli popkunst, võib öelda, et kõik klapib.

Kuivõrd peaks kunst olema meelelahutuslik ja kas dekoratiivsus on seejuures vältimatu, on küsimus, mida esitab rühmitus c.n.o.p.t (Remo Randver ja Ville-Karel Viirelaid). Nende video pealkirjaga „Meelelahutus“, kus nad teineteisele näkku sülitavad ja vastastikku kõrvakiile annavad, toob televägivalla naturaalsel ja idiootlikul kujul otse vaataja füüsilisse ruumi ning jätab pika näoga publikule ka osalemisvõimaluse, millest kohmetult loobutakse.

Päris ilma Joonasele iseloomuliku esoteeriata ei möödu aga seegi näitus, antud suunda esindab siin Frida Bergmanni joonistus. See on tõesti väga huvitav lapse joonistus, kuid viitab väheke kuraatori lootusetusele. Kust veel kunsti leida, kui kõik kohad on juba läbi otsitud? Väsimusenoote paistab ka töödevalikust – uusi asju on siin vähe, Elken ja Tarrvi Laamann on leitud äsja Pärnus olnud näitustelt, välismaailma esindab rühm Jemnojumno Udmurtiast, kelle šamanismi on mMoodsal juba ennegi nähtud. Tundub, et Pärnu mMoodne vajab uut energialaksu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming